4 da love of da dance hall

Et siis.

Mul on ütlemata hea meel, et Pips Tikrile külla tuli. =) Nii ägekas on kogu aeg. Üleeile õhtul läks Tikker magama, meie Pipsiga aga sisustasime aega nagu Tõelised Naised (loe: tibid või Ameerika koolinoored). Alustuseks hullult igast riiete proovimist, siis istusime peegli ees ja tegime näomaski, seejärel jalavanni ja pediküüri, kulgesime Brixtoni öös burgerit otsides ringi, jõime dzinni toonikuga ning lõpetuseks vaatasime Kreisiraadiot, mida tsiteerides hommikul ka ärkasime.

Eile vedasid Tikker ja Pips mind shoppama – andsin Londonile alla ja ostsin omale need papukujulised kingad. Valged. =)

Eilne õhtu kulges aga hoopis äkilisemat rada. Rochelle (üks kohalik kõhutantsijaneiu) otsis välja koha, kus saaks mingit hiphoppi, dance halli ja r’n’b’d kuulata. Minu soovil muidugi. Picadilly Circuses asuv Bar Rumba tundus jube sobilik olevat. Tegelikult oli plaan Brixtoni ööelu avastama minna, aga kõik klubid tunduvad siin vaid technot, hard ja funky house’i mängivat... No ma ei tea, tänaval põhilist kontingenti vaadates ei oskaks nagu uskudagi, et dance halli muusikat peab kesklinna otsima minema. No igatahes. Ettevalmistused algasid booli ja riietuvate tshikkidega. Maalisin Pipsile sõjamaalingu (einoh, tegelikult vist tuleb sõjamaaling täna teha ja eilne ikkagi meigi alla liigitada), soengu, riputasin tütarlapse oma ehteid täis ning sõit metroos värske puuviljabooliga võis alata. Dzinn ei ole üldse hea. =P (Oioi, aga see ka ei ole üldse hea, kui sa jood rummikoolat, tequilat ja oh-vaata.kui-ägedad-värvilised-pudelid-joome-seda’t, kui põhjaks on Liivimaa balsam ja muu hea Eesti alkohol... Jutt käib siis tollest kergelt vallatust nädalavahetusest, kui ma Eestis olin)

Kohtusime Rochelle’iga Trocadero ees (to Liina and Ave: Bar Rumba on Trocadero all või noh, keldrikorrusel) ja marssisime iseteadlikult sisse. Noh, me olime ehk veidi šnapsised ja värki, ja noh, paranoilisedki võibolla, aga hetkeks tundus, nagu meid ei tahetaks sisse lasta. Aga probleeme üldiselt nagu ka ei tekkinud. Baaris jõime usinalt edasi.

Mingi hetk olin mina igatahes jumalast purjakil.

Mingi hetk tuli hästi palju dance halli järjest.

Mingi hetk tšillis Pips kuskil omaette ja meie möllasime Rochelle’iga.

Mingi hetk hakkas mingi valge pipi mu peale karjuma, et ‚who da fuck do you think you are’ ja viskas oma kokteili mulle selga. Õnneks olin ma see mingi hetk nii merry omadega, et ma ei pööranud ümbergi ning sealt ei arenenud enam midagi.

Mingitel järgmistel hetkedel sain kahe musta pipi käest möliseda. Et ma eemale hoiaks ja tagasi tõmbaks.

Mingi hetk sain ma selle peale oluliselt kainemaks ja üritasin (tulutult) meenutada, kas ma tõesti laiasin üle tantsupõranda või unustuslikus joobeastmelises tantsuhoos (noh, mul paraku on see oamdus, et kui ma tantsin, siis täiega ja muud midagi ei ole olemas) üritasin mingite kõrvalhööritavate sistadega õestuda või midagi. Mina ei suuda midagi meenutada. Ma siis ei tea. M i n u l oleks küll hea meel/naljakas/poogen vaadata, kui mõni must kaerajaani üritaks karelda. Mitte ei läheks teda Sakuga üle kallama vms. Kuum veri vist...

Pips ei märganud muideks kolmest intsidendist ühtegi.

Egas midagi, kell juba omajagu tiksunud, minu tööpäev oluliselt lähemale jõudnud, istusime bussi ja sõitsime Brixtonisse. Jube naljakas oli terve tee ja meeeeeletult metsik nälg oli. Jooksime bussist maha saades McDonaldsisse. Kell oli minu meelest mingi 3-3.30 ringis. Istusime sinnasamma maha ja hakkasime õgima. Seljaga inimeste poole istumine ei takistanud aga kahte kuni kolme jorssi meid sebima tulemast. Me ei lasknud ennast aga eriti häirida, sõime Big Maciga verevendlust (baaris enne jõime ka), ja naersime jubejubepalju. Ja ei, ma ei tea, mille peale. Üleüldse oli kohutavalt naljakas kuni uinumiseni. Praeguse seisuga olen maganud kuskil kaks tundi, aga ei ole üldse nii vässu kui peaks. Veel.

Aga noh, ega sellega siis kõik ei piirdunud. Hommikul kohvitassi abil ennast riidesse toppides ja sellega ilmselgelt müra tekitades äratan tahtmatult oma voodikaaslase Pipsi, kes lükkab oma silmaluugid vaevaliselt kergelt irvakile ja lausub tõsise mõnutundega hääles ’Tere hommikust, peksukott’. Aint that lovely, huh? Et ühesõnaga oleme selle klubiõhtu peal jube palju saanud naljaliugu lasta. Aga jah, jutt jäi pooleli. Et tuigun siis bussipeatusesse. Ootan jumalast rahulikult omaette bussi, kuulan empekat ja-nii-ja, kui minu juurde astub mingi jorss, kes küsib mingi pubi asukoha kohta. Ma ausalt ei teadnud, eksole, ja tüüp mõõdab mind pealaest jalatallani ja lausub siis põlglikul häälel ‚Where are you from? Poland?’. Minu sama põlgliku EI peale kostus sealt midagi sellist, et ‚Yeah right’... No ma ei tea, mis ma sellele maailmale nüüd teinud olen. Siit muidugi ilus selgitus minu ja Tikri kunagisele arutlusele, et miks siis ikkagi on iga kord nii sitt tunne, kui keegi meid poolakateks peab.

No vott siis.

Olen märganud, et ei võrdle enam Londonit ja Eestit. Olemine on kuidagi kergemaks läinud. Õigem tunne on kui enne.

PS. Tegin tunnikese tagasi nii maitsva õhtusöögi (magustoidu eest hoolitses Erkin) – riis, aeviljad sojaga, kana tikka masala – et päris ausalt pani päris vanduma. =D Ahjaa, Erkini küüslaugukaste oli ka väga oluline. =)

PS.1. Ära mainimise mõttes ostsin omale uued läätsed siit. 55 naela 6 läätse. 16 naela sellest oli nö visiidi-regamise-uuringute tasu. Päris kallis.