Häiriv teadmine,...

... et Mõmmi on kadunud. Ju ma pean siis kuskile kohvrisügavustesse kaevuma vms. Häiriv, häiriv. Ma siiralt loodan, et ma leian ta üles.

Igatahes. Oeh. Täna tõin Kay juurest viimased asjad ära. See, et Pips minuga kaasas oli ja pakkida aitas ja üleüldse oma matkakotti laenas, päästis ilmselt päeva. Muidu oleks ehk koledaks läinud. Kay hoidis suu kinni ja mina eriti ei torkinud ja nii. Alguses oli nagu naljakas selle ränkraske matkakotiga mööda tänavaid taaruda, esimese hooga oleks selili käinud, muig... Aga metroos läks tuju ära. Ja nüüd on paha. Kuulan Anouki, kellega muideks meenub Merili kogu aeg... Sitt on. Et see lugu on nagu nüüd läbi. P ä r i s läbi. Nagu... Noh... Läbi, noh, saate aru? Et nagu... Enda sees hüvastijätmine ja värki. Ma kusjuures ei usu, et me kunagi enam läbi saama hakkame. Jah... Need esimesed hetked... Need seal lennujaamas, päevalilledega ja see ilusilus särav naeratus... Minu blogi esimesi sissekandeid... nagu... otsas on. Imelik on mõelda. Ma olen juba tükk aega ju eemal elanud ja ise ma tahtsin sealt jalga lasta ja ma ei tahaks mitte mingil juhul enam temaga koos olla, aga i k k a g i. Tramaivõi. Nutta tahaks.