Well well well Arlington Lodge, nüüd on ka minul sinuga omad mälestused. My very own ghetto story. Arlington Lodge on meie maja nimi, muideks. Rohkem ma seda siiski ei kommenteeriks. Väga ilus ghetto story, pileteid müüvad naabrid, jalgratas, asjad, mida ma varem teinud ei ole ja mis kummalisel kombel vägagi meeldisid. Nii erilised hetked ja selline kergus pärast.
Aga räägiks veidi printsidest valgetel hobustel. Kui ma siiani ei jaksanud ära oodata, millal mõni mu ukse ette kablutab, et ma saaks siis dramaatiliste ohete saatel talle kaenlasse tormata, siis nüüd peale seda selgust toovad ööd meie maja ees ja sees, tänasin õnnest jumalat, et mul lubati üksinda magama minna, üksinda tööle minna, üksinda töölt koju tulla ja üksinda väsinult torssis olla. Prints valgel hobusel my ass. Ma ei taha mitte kedagi oma ellu. Jah, neli tundi rutiinivaba seksi igal ajal, aga midagi kellegagi jagama hakata... Njääähh. Ei jaksa. Hetkel naudin ma seda üksiolemist sajaprotsendiliselt. Jube hea on olla. Ja otseloomulikult olen ma kindel, et armastus lööb ühel hetkel jälle puuga pähe, aga sinnamaani – jahihooaeg on alanud! =D
Viimased päevad on möödunud shoppamise tähe all. Ja mis veel kõige ägedam – töökaaslastega. Eile läskime Slovakkia neiu Eva ja Somaaliast pärit, ent Soomes üleskasvanud piiga Yasminaga Victoria Stationis asuvasse kaubanduskeskusesse, sõime Subways võileibu, ning siis tulid poed. Paha-paha =P Mina olin kõige paham. =P Ja mina olin täna üksinda ka veel paha. Kaks väga seksikat musta toppi ja sätendavate kivikestega valge vöö, mustad viikarid ja kaks paari kõrvarõngaid, paar peavõru ning BodyShopist kookoselõhnaline dushigeel. =) I’m a lady you see =P Jätkuvalt.
Et tegelikult on mul süümekad, et ma ei saa blogida üldse, aga kui netti ei ole, siis ei ole ja kuivõrd ma ei suuda väsinuna kuskile putkasse istuma minna (ja ennekõike seda putkat otsida), siis nüüd tuleb majanurga juurde levima minna. Tikri ja Erkini võtan julgestuseks kaasa.
Hmm, aga Brixton ikka tõsine geto. Nagu päriselt. Ei ole nii, et me siin niisama räägime Tikriga, et geto on. See ONGI geto. Seda rääkis mulle tantsuõpetaja, kes on ise siin üleskasvanud ja roppumoodi vaeva näinud, et sellest getost minema pääseda. Et ongi nagu sellised klubid, kus vale tüdrukuga tantsides riskid eluga jne. Autojuhtide sõidustiilierinevust märkasin juba isegi – Põhjas lasevad juhid alati sind üle, isegi kui kuskil suvalises kohas tahad üle tee ronida. Siin vaata aga ikka kogu aeg ette, juhid sõidavad jumala pohhuilt, ühe käega kurvis ja muidu, võeh, nagu Tallinnas oleks. =D Üksõhtu jalutan mina mööda Brixton Hilli ehk siis rajooni peatänavat pidi kodust 4-5 minuti kaugusel oleva kiriku juurde, et tantsuõpetajaga sööma minna, kui minu juurde astub üks must neiu, kellel on silmaalused rämedalt musta laineriga ära võõbatud ning ette-taha vabandades uurib, ega mul ei ole peenraha baby milk’i jaoks. Ja kui peenraha ei ole, kas siis on äkki pangakaart kaasas. Ei olnud mul midagi kaasas, millele ta vastas, et ‚but you are beautiful though’. Ee, tänks. Tantsuõpetajaga oli viis mintsa hiljem sama juhtum... Mitte küll sama neiuga, aga mingi vanamehega. Muig.
Ajalehest võib üle päeva lugeda, kuidas mõni Brixtonist pärit tegelane kellelegi peksa andis, maha lasi, ära tükeldas või mida iganes. No ma ei tea. Kusjuures naljakal kombel mulle meeldib siin. Ma ei räägi seda juttu kirumiseks. Lihtsalt olustiku kirjeldus.=P
Hmm, sain üks öö peaaegu kolme tunni pikkuse kõne. Irw, väga tore kõne oli, igasuguseid huvitavaid asju tuli välja ja mille kommentaariks ütleks ikka, et kahju, et Sa nende võileibade, unejuttude ja muude mängudega siin voodiäärel ei istunud. =P
Aga võibolla pean ma Tikril paluma oma jutt netti üles riputada. Ma ju tahaks teile pilte panna, aga ma ei saa. Eestireisist ja niisama. Kurat küll! Aga et ai lav ju ool ja järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar