Reede hommik

Üks korralik ja õige reede hommik algab sedaviisi:

• kl 6 hakkab trepikojas röökima ülevalt korruse neiu. Kui ma ütlen röökima, siis ma mõtlen seda kõige otsesemas mõttes – täiest kõrist, nutab ja lihtsalt kärjub niimoodi ääääääää.
• Kohevarsti on selge, et ülaltnaabritel on kodutüli käimas. Reede hommikul kell 6.
• Varsti kaob neiu hääl ära, hakkab poltergeist minu lae peal.
• Magada nagunii ei saa, istud silmad punnis, õõnes tunne kõhus voodiserval, vahid punnis silmadega valget seina ja mõtled, et miks keegi politseid ei kutsu, miks see naine nüüd korraga vait on, äkki peaks mina hoopis politsei kutsuma, misasja see jamaika aksendiga mees seal lõugab – mitte ühtegi sõna ei saa sellest aru ja ikkagi, kas selle naisega nüüd juhtus midagi, et ta vait on ja mis mööbli (naise?) lärmakas ümberpaigutamine seal toas küll käia võib.
• End pingutusega tardumusest välja rebides lähen kööki hommikusööki tegema.
• Olen hommikusööögiga juba poole peal, kui töölt helistatakse ja selgub, et ma ei peagi tööle minema.
• 6.45 on ülaltnaabrid kas üksteist maha tapnud või ära leppinud.
• Pesen igavusest ära kõik nõud. Vahetan prügikoti, pühin köögipõrandat, panen tööle pesumasina, pesen käsitsi pesu.
• 7.40 ei jõua ära oodata, millal Erkin ärkab, sest jube igav on.

Äge, onju?

EDIT:
Praegu istun hoopis oma maja nurga juures, kus Tikri sõnutsi juba ammu oleks pidanud olema... No oma viga, et varem siia ei tulnud, vaid pool Brixtyon Hilli läbi kõmpüisin ja närve sõin.