Hahahahahaaa

Niimoodi kirjutasin ma esmaspäeva hommikul:

Niimoodi siis. Istun mina oma kenas rohelises punaste maasikatega uues öösärgis OMA toas OMA diivani peal, kassipoeg (tuntud ka kui pätt ja shaakal) marutab ringi ning üritab kõigest väest mu kohvri sisu toapõrandale laiali laotada. Lõpetasin just hommikusöögi OMA lepatriinudega tassist petti juues (minu kohvisõltuvus kaob hetkel, kui ma ei pea sunniviisiliselt kell 6 üles tõusma), süües musta leiba korraliku sealihasingiga (seda on kah koju ikka selline käntsakas ostetud, et kena kui külmiku uks kinni annab) ning maiustades veel miskit banaanikooki. Jah, võiks ju nagu eeldada, et kui jutt käib koogist, siis noh, mõistlik kogus kooki oleks nagu mingi ütleme 10x7cm, eksole. Eieiei, siinkohal olete te küll asjadest valesti aru saanud – meie majas on koogikarp terve külmkapiriiuli suurune. Ma ei tea, tagasi lendan vist eralennukiga või pean lisakoha omale ostma, noh...

Tänasest hommikust veel niipalju, et nii kui silmad avasin (kl 9 midagi, olles läinud magama mingi kahest + terve hullumeelne nädalavahetus, mida igatahes magamise peale ei raisatud), oli sihuke energia ülejääk, et ma ei teadnud, mida kõike ära teha. Avastades, et mind on alatult üksi koju jäetud, panin muusika üürgama, tatsasin ringi, helistasin inimestele (kellest ükski minu õnneks ei maganud), üritasin omale õhtuks tegevust sebida ning hakkasin siis pesu pesema. Hkhmm. Jah, ma arvan ka, et see on üks õige viis esmaspäevahommikuid mööda saata.

Siinkohal tänud (helistamisteemaga seoses tuli meelde) Sapphicule, kellele võib ikka absoluutselt iga kell helistada ja kurta talle kurba tuju ja second best’i teemalisi muresid ja olenemata riigist, kellast ja jalanumbrist räägib ta sulle ikka, et sa oled kõige parem. =) Täpselt seda, mida sul see hetk vaja kuulda on. Nii tore. Aitähh! =)

Aga reisigem ajas veidike tagasi .... ermm.... noh, kuskile nädala algusse. =) Teisiba õhtul olid mul käed tegevust täis. Oli kaks kohtingut ja Tikker. Tikriga arutasime pargis niisama aktuaalseid asju ning seejärel suundusin Dalstonisse, et kokku saada Danieliga – selle DJ-ga, kellega Pier One’is tutvust tegime. Noh, on teine maaaaaailma kõige nunnuma näoga vennike, muig. Töllasime ringi ning mina oma kogemuste varal pinnisin juba esimese kümne minutiga välja, et tal on naine ja kaks last. Jajahh, aga nagu mulle esmaspäeva õhtul Plastic People’is selgitati, siis on see ju ainult selles ühiskonnas (Inglismaa ja Euroopa ilmselt üldiselt) niimoodi, et sul võib korraga üks suhe olla. Noh jah, vabandust. Tore oli sellegipoolest. Seejärel sain kokku tantsuõpetajaga, kes oligi see Püha Guru, kes mind mustanahaliste maailmaga veidi lähemalt tutvustas, hkhmm (Kay ei lähe arvesse, tema on selle koha pealt normaalne). Temaga oli ka tore, ehkki mulle kui keskmisele valgele inimesele ei mahu pähe, et mida tra sa mind siin nillid, kui sul kodus naine olemas on... no ma ei tea. Ja kui see nädalavahetus oli kergelt samalaadne teema, muig, siis tekkis mul umbes kaheks tunniks tunne, et ma olengi nagu mingi second best ja meelelahutus, muig. Asja võib samas aga ka teistpidi pöörata ja väita, et ma olen nagu muusa, kelle pärast naised ja lapsed kodus ära unustatakse, irw. Noh, säilitagem postiivsus ja lootkem helgemale tulevikule ja pöörduvale õnnele. =D

Lend ise oli õudusunenägu nagu alati, sest ma lendasin ju EasyJetiga. Kodus lennujaamas olid Liina ja Kaidi vastas. Isver kui soe tunne oli. Suundusime kohvri ja suure kotiga läbi paduvihma ja üle munakivide Texasesse lõunale. Jajahh, noh see on asi, mille võib oma listist südamerahuga maha tõmmata – Liisu tabav märkus seletab ilmselt kõik – nad on vahetanud kas kokka või ülemust.

Juuksurisse (nagu ikkagi päris naine, eksole, kõigepealt teeme end ilusaks ja alles siis hakkame ülejäänud asjadega tegelema), seejärel Anja juurde. Oli siider, oli Anja, oli kaks röstsaia. Õite kiiresti oli ka linnapiiris ootav ema, kes oma esinemiselt poole pealt ära joostes ei hakanud vaeva nägema riiete vahetamisega ning säras seal oma Pärnumaa rahvariietes, nii et pooled autod pidi kraavi sõitma, muig. Kodus ootasid Värske Keedukartul, Emme Tehtud Jahukaste, Värske Kurk, Oma Peenralt Korjatud Till, Kodutehtud Kotletid ja Tass Piima. Absoluutselt kõige parem.

Neljapäevast ei mäleta ma midagi, kui aus olla. Mängiv kassipoeg hommikul voodis, ehk.

Reedel uhasime siis emaga koos Tallinna – tema ülikooli pabereid viima ja mina tsillima. Päev möödus suhteliselt rahulikult, aga õhtu, oohohohohohoooo, õhtu läks VÄGA käest ära. =D Nagu ma juba mainisin – mõni mäletab sellest mõndagi ja mõni teine mitte midagi, hkhmm. Alguse sai see Kaidi juures, kus me siis suurema seltskonnaga kogusesime – ma nii enda jaoks teen nimekirja, et see mulle alatiseks meelde jääks (Pille, Kaidi, Ave, Mari, Liisu, Liina, Iiris =D, Daisy, Helena), ütleme siis nii, et tegime endal olemise hästi mõnusaks ning suundumise siis puhvetisse. Puhvetiralli lõppes ülejäänud seltskonnale kodus magades, minul oli aga vaja kuskile metsaäärde edasi jooma ja grillima minna. Mitte, et ma kurdaks, ilgelt vahva oli. =D Kella 11 paiku laupäeva hommikul võttis lahke Pille mul kratist kinni ning lohistas ära koju. Või noh, vähemalt kuskile sinnapoole. Läksin mina aga hoopis pohmakaga Kaidi poole (ses mõttes, et temal oli pohmell ja minul siis veel ei olnud), tukkusin seal poolkogemata pool tunnikest, suundusin siis Anja juurde (arusaadavalt kergete kordinatsiooniraskuste, kuivava kurgu ning ringikäiva peaga), vahetasin riided ning suundusin Raekojaplatsi ema esinemist vaatama. Oh jah. Olen ikka nii tubli tütar, onju? Valgustasin ema oma hetkeliselt seisundist ja andsin talle viisaka, tsenseeritud ja pealiskaudse ülevaate viimase 24 tunni jooksul toimunust, mille peale ema ostis mulle tsebureki ja saatis koju välja magama.

Õhtul olid vaprad peale minu veel ainult Liisu ja Liina, teised andsid alla ning jäid koju magama. Meie, kolm vaprat, läksime aga Riffi, kus sai parajalt jalga keerutatud. =) Söögiplatsi hamburgerist sai juba juteldud.

Pühapäeva hommik oli ka hästi armas. Hea toit, hea seltskond - mida sa hing veel ihaldad? Pühapäeva päeval hakkas aga graafik tihenema – Liina, Raul, Liisu, Anja. Anja juures muidugi jälle mõned siiderid, palju ‚Umbrella’ ja ‚Beautiful Liar’i’ lugu, pähkleid, juustu ja toredat Tädi Marist. =D

Läbi öise Eestimaa koduse Pärnu poole veeredes kuulasin ma sunniviisiliselt röökivate sommide meeldivat ajaveetmist, kuniks nad mingi hetk ära kustusid ja minugi silm sai siis paariks hetkeks kinni vajuda. Kuna minu söögi- ja unerütm nagunii täiesti sassis oli, ei lasknud ma ka seekord ennast südametunnistusehäältest segada ning asusin kell 1.30 öösel frikadellisuppi näost sisse ajama. Tegija. =D

Ma ilgelt loodan, et mul saan õhtuks omale need plaanid, mida ma üritasin tekitada ja kui ka mitte, siis hommikul panen nagunii Tallinna poole ajama jälle, et veeta üks meeletult hektiline, aga sigatore päev. =)

Tänan tähelepanu eest!