Tüdruk

Tüdruk istus voodis, sinise tekikotiga paks tekk ümber jalgade. Toas oli hämar, hommikukiired keerlesid aeglaselt läbi akende sisse ning vaikides tõrjusid hallust eemale. Päiksekiir veikles aeglaselt suitsuvinel, mis vingerdas justkui siidist sall tuule käes. Tegelikult Tüdruk ei suitsetanud, aga ta mõtles, et kui keegi kirjeldaks sellist hommikut, kirjeldaks ta seda justnimelt keerleva halli suitsusalliga. See käib mõtlike hommikute (või pärastlõunate) olemusega kaasas. Aken oli lahti. See pani kardinad veidi mässumeelselt tuulega võitlema. Aga võibolla see ei olnud võitlemine, võibolla nad tantsisid koos.

Täna tahtis Tüdruk olla Tüdruk. Täna ei tahtnud ta Naine olla. Täna ei tahtnud ta Oma Elu eest vastutada, sirge seljaga Elust läbi kõndida. Tahtis hoopis teki alla end kägarasse tõmmata, põlved lõuani, ning oodata, et keegi teine teeb, keegi teine vastutab. Tüdruk keeras naisele otsustavalt selja ning puges teki alla. Kägarasse ei keeranud, jäi hoopis avali silmi lage silmitsema.

...see lagi ei meenutanud üldse seda lage, mida ta eile joogaklassi ajal vaatas. See siin oli üleni valge ja sile ning üks juhtmekühm oli ka, aga seal, selili iseendaga kontakti otsides, ribisid tunnetades ning üle õla püüdlikult juhendajat piiludes, seal oli lagi... ruuduline, suurtest ruutudest, ja lambid olid ka. Konditsioneer puhus külma õhku täpselt Tüdruku peale. Tüdruk mõtles, kui naljakas on see, et pikalt-pikalt ning kaua aega on teda õpetatud diafragma kaudu hingama ning nüüd korraga hakka aga rindkere jälle täis pumpama... Aga aeg iseendaga tegelemiseks kulus ära. Halvad mõtted leidsid kõik uue kodu stuudiopõrandas. Või igatahes kusagil mujal kui Tüdruku sees.

Tüdruk meenutas järjekordset õhtut Sõbratariga Türgi pubis. Vesipiibul polnud üldse maitset seekord ning suitsetamiskeelu tõttu ei saanud nad oma lemmikdiivanil lebotada, vaid istusid õues vaimustavalt pehmetel punastel toolidel. Sõbratar oli nii päevitunud... Pubi menüü ei vedanud neid seegikord alt. Kuidas saabki mojioto või ilusas kõrge jalaga kumeras klaasis kokteil nimega belly dancer alt vedada? Jah, Tüdruk mäletas neid mõtteid tollest õhtust. Mäletas neid vaime ja nõidumisi ning kaheks kasvavaid puid ning preestrit ja last ja Vigala alleed ja päevitust ja lapsi ja segadust ja seda sumedat õhtut, kus isegi selles Linnas vahelduseks soe oli ja seda oivalist magustotiu ja seda tunnet, et jah, nii just peabki olema ja et kui kogu aeg nii oleks, ei oleks üldse kahtlusi ning et sellised õhtud ongi elamist väärt ning et nii harva tunneb seda, et kõik on õige koha peal. Mäletas valusat mõtet sellest, et kuidas Elu ei koosne ainult sõpradest, vaid koosneb Sinust endast ja raholust ja paljudest paljudest muudes asjadest... Jah, üheks õhtuks ei tundud Tüdruk ennast kaheks rebituna.

Tüdruk kohendas tekki. Tõmbas kohe peaaegu ninani. Lagi jätkas jutustamist.

Tüdruku mälusoppidest joonistus lae valgele krohvimustrisele pinnale jalutuskäik Türgi pubist Teise Sõbratari töö juurde. Töökoht, kus joonistatakse kohvi peale südameid. Läbi udu möödus teekond sealt Kohaliku Sõbratari juurde, kellega sai Tornisilla juures koledaid friikartuleid söödud. Tegelikult ei tahtnud Tüdruk enam meenutada seda udu, mis tekkis meeletust, meeletust torkivast ja uimaseks tegevast peavalust. Kohalik Sõbratar oli veel murelik, kui Tüdruk koju suudab minna, jah, Ta mäletas küll Sõbratari muret. Ent ta läks siiski. Hambad ristis, õõnsa tundega kõhus. Ei, see ei olnud pohmelus kahest kokteilist, see oli midagi muud. Kodus suutis Ta küll hambad ära pesta, ent meigi eemaldamine oli liiga koletu. Tüdruk lõpetas oma piinad wc-s päevasööki tuldud teed tagasi saates, jah, istus seal põrandal, hoidis kahe käega peast, ilma igauguse mõtlemisvõimeta ning ainult halises, silmad pisaraid täis. Peale sellist etteastet suutis lõpuks uni võimust võtta ning Tüdruk sai oma sinise tekikotiga teki all puhata.

Tüdruk võdistas õlgu ning otsis pilguga kapiäärelt valuvaigist pakki. Jah, see paistis sealt juukseõli pudeli kõrvalt. Uni, uni tuli jälle. Tüdruk mõtles, et ta tukub veidi, ainult veidikese ja siis läheb. Läheb teeb neid asju, millest Ta tunneb rõõmu, aga mis teevad temast Naise. Naise, kes Vastutab, kes Teab. Aga ainult veidikene, eksole, paar minutit?