Krt

Mhh. Just siis, kui ma olen lisaks eilsele õhtule terve tänase hpommiku unistanud sellest, et ma helistan koju ja räägin teiega juttu, just siis Murphy seaduste kohaselt on Kaidi linnas ja Liina ei vasta ja Daisy ei ole tööl. Ja rohkem tavatelefone ma ei tea. Anja on ka, aga Anja ei luba endale helistada. =P

Igatahes kuulan ma hetkel 'Laulud' by Maria Peterson ja Eva Eensaar. Mäletan seda etendust Theatrumis siiamaani eredalt, kus vana kursaõde Helena oma kustumatu mälestuse minusse jättis. Oma näitlemisoskuse ja valitud tükiga. Te ei usu, kuidas on võimalik kirjeldada õunu keldris või kooke või kala(?) poeletil. Niimoodi on, et aasta otsa hiljem ka mäletad. Sõnu mitte, aga emotsiooni ja Helena nägu pimedas saalis valgusvihus, ämber näpu otsas ja kummikud jalas.

Jah. Arsti juurde ei ole ma siiani saanud - NHS ei ole mulle lubatud kolme nädala jooksul helistanud. Helistasin vanale pereemale ka ja ta ütles, et ta arvab, et mingit kirja ei ole minu nimele saadetud. Oh issand. Mida iganes. Nägin siin lähedal mingit kiropraktikute kliinikut. Reklaam tänaval lubas ka puusavalu tervendada. Kui ükskord rohkem kui 20 naela tagavaraks on, lähen sinna ja uurin elu, sest NHS-i helistamist ei ole mõtet oodata. Ahjaa, see tupekreem, mis mu varba jaoks määrati, ei andnud loodetud tulemust ja Kay soovitusel läksin Hiina meditsiini keskusesse - soovitati nädalast kuuri mingis ürdivees leotamist (kaks pilukat uurisid mu varvast hoolikalt ja vadistasid tükk aega oma ching-ching keeles), mille hinnaks oleks 5 naela päev. Noh, ei olnud 35 naela lambist võtta. Ütlesin, et tulen millalgi tagasi. Ühesõnaga, nagu näete, on mul kiiremas korras vaja tööd ja raha. Eks ma pean vist uuesti hakkama lapsehoidmiskuulutusi vaatama, sest seda on lootust vist kiiremini saada kui mingit administraatorit. Aga ma ei taha juuu. =(

Google

Kohustuslik sissekanne sellesy, kuidas minu blogini j6utud on. Guugeldamine j2rgmise s6nade abil: puusavalu, suhtlemiskultuur, sitaratas.

Hkhmm, nojah.

Aga Candy j2i 2ra, sest Kay on liiga v2ssu ja Eesti toit l2ks t2itsa h2sti loosi. =)

Ehhei.

Enne, kui ma yleyldse millestki muust r22kima hakkan, ytlen, et London on mingeid kuradi perverte t2is! Aga sellest kohe peale minu l6putut s6imuvalingut noorte naiste suhtes, kes istuvad metroos jalad laiali nagu mehed, endal seljas miniseelik. On ka veidi pikemaid juhtumeid, kui minid, aga lihtsalt... Ma ei saa aru. Ma l2hen iga jumala kord nii n2rvi selliste naiste peale. Kommetest olete midagi kuulnud? Hea kyll, ma juba suudan leppida klassikalise mantli ja tennistega, l2bi h2da ka tossudega, aga see vaatepilt... Minu ajurakud lihtsalt keelduvad seda 6igeks tunnistamast. Jah, ma saan aru, et kui keegi sind v2gistada tahab, siis teeb ta seda ka siis, kui kurguauguni kinnin88bitud oled, aga lyhikese seelikuga jalad harkis m6ne tyybi vastas istudes sa kindlasti suurendad seda v6imalust. Blaahh!

Igatahes. Rubriik pervertidest nii palju, et yks intekas, kus ma k2isin, helistas mulle mingi hetk tagasi ja kutsus t2na proovip2evale. Juba intekal oli sihuke imelik tunne, et midagi on nagu m2da. Kontoris oli aint yks inimene ja selleks oli intervjueerija - tumedavereline meesterahvas, kes kuidagi hirmus s6bralik oli. Igatahes. L2hen t2na sinna ja ei mingit proovip2eva, v6tab mu cv uuesti v2lja ja kysib paari asja ja siis viib jutu k6hutantsule, nagu eelmiselgi korral ja siis klubidele ja siis ikka, et me peaksime enne t88le hakkamist koos v2lja minema ja ma 2rgu muretsegu, et ma ei pea oma viimaseid penne temaga v2lja minnes 2ra kulutama, et tema maksab. Ja seda r6hutas ta ikka mitu-mitu korda. Jah, yhe korraliku advokaadifirma omanik/juhataja KINDLASTI kutsub sind enne t88le asumist klubitama. *P88ritab silmi*

T2naval yritas yks kena blond naine mulle 60 naela eest mingit juuksuripaketti p2he m22rida - oli kyll ahvatlsev ja oleks omalgi kasum sees olnud, aga kui mul ei ole 60 naela siis mul ei ole seda teps mitte.

Ma olen kergelt 2rritunud. =D Aga ainult kergelt, sest kohe hakkan syya tegema. Jaa, inimesed, mina hakkan syya tegema. Londonisse tulemisest saati on seda null korda Kay juures juhtunud. Kui praemunad hommikul v2lja arvata. Piima-jahukaste ja keedukartulid ja kompromissi m6ttes kanaliha sealiha asemel ja tomati-kurgi-hapukoore salat. 2ge. =)

AAAhhaa, jajaa. Eile hommikul k2isin oma elu esimest eratundi andmas. Klient elab mingi viienda tsooni l6pus, mis t2hendab, et r2medalt kaugel. Aga kuradi andekas on raisk! India p2ritolu neiu, sihuke vahva, ja pretensioonikas, muig, tahab profiks saada. Aga palun. =) Homme vist l2hen j2lle tema poole. Veidi pappi kulub 2ra, ehkki see on t6esti v2hene. Aga kuskilt peab ju alustama.

Ja eile 6htul k2isime Kay s6branna Emily juures. 6htus88gil. Ja ilgelt 2ge oli, j6ime palju veini, r22kisime h2sti huvitavaid jutte, sest yks kylaline oli veel peale meie ja see oli sedasorti inimene, kes on praktiliselt terve maailma l2bi reisinud ja selle k6ige juures pole ka suu peale kukkunud. Nii et sai syya, sai purju juua ja naerda kah. No mis sa hing ikka veel ihaldad?=)

Aga igatahes. Ma siis suundun pliidi 22rde ja hiljem 6htul l2hme Candysse korraks yhele Kay s6brannale 6nne soovima. Murakas, wish u were here...

Yks asi veel

Ja siis ma tahtsin veel seda 8elda, enne kui 2ra ununeb, et Tikker ja muud riigivahetajad - OSTKE SUKKPYKSE kaasa!! Mina ostsin yleeile 2 paari l2bipaistvaid p6lvikuid 2,75 naela eest. Nii et tehke hinnej2reldused ise - mingi 60 eeki vist. Hkhmm.

Peaksin t2na minema yhele inimesele eratantsutundi andma, aga mulle tundub kahtlane, et ta mull ei helista, vaid kogu aeg emaile saadab... Eks ma helistan enne ja vaatame, kas vastu v6tab mees v6i naine. Mingite pervarite otsa ei taha enam h2sti koperdada...

Kay t6stis toa ymber ja nyyd on see arvutilaud nurka surutud. Katusekambris ei ole nurka surutud laua taga 2ge istuda! Aga midagi ei ole teha, kola on liiga palju. =D

Elus

Tsau!

Kallid inimesed, ma olen veel elus ja nädalavahetuse kirjeldus pooleli ja draftina salvestatud. Kuna pean lippama (teisele) intekale ja homme hommikul on kolmas ka, siis ei ole kahjuks aega ära lõpetada. Aga hiljem kindlasti!

.

Päikest!

Hkhmm.

Ma olen ilgelt v2ssu ja Kay juba magab, aga lubasin endale hommikul, et t2na ma selle blogi 2ra l6petan ja seda ma ka teen. Nagu n2ha, olen ma Kay arvutis ja Tikker, kui sind h2irib, korista need t2pitud t2hed 2ra. ;) Igataes jutt, mida alustatud sai paar hetkeseisundiga m22ratlematut ajahetke tagasi, algas siis nii:


Oi oi. Nüüd jäi küll pikk vahe sisse. Katsume siis tasa teha ja sündmustest korraliku ülevaate anda. Nädalavahetuse suursündmuseks kuulub pretensioonitult minu kolimine. Reede öösel istusin keskööni jutukas ja hängisin niisama, pärast ei jäänud magama ja mingi kell väga hilja öösel tuli siis ma minu armaskallis perekond puhkuselt tagasi. Üllatavalt vaikselt kadusid nad ära magama. Hommikul ärkasin üles ja hakkasin asju pakkima. Müra järgi ärkasid teised ka mingi aeg ning otse loomulikult ilmus minu ukse taha isa, kes kombekohaselt kandis vaid liibuvaid boksereid ja eest lahtist triiksärki. Kopp-kopp-sisse! Muljetas viisakalt reisist ja tegi veidi suured silmad, et oioi sa ikka lähed täna ära ja kui sa ei taha minna, siis sa ei pea minema ja anna meile vähemalt aega uus au pair otsida jne. Ma teatasin kõrgilt, et mul on esmaspäevast uus töö olemas, et ma ei saa jääda. Jah, et ta ükskord minu tuppa ööbima saaks tulla või? Mine ka seenele. Aga kõhus keeras. Mida aeg edasi, seda rohkem keerama hakkas. Mis siis, kui ema ei taha raha ära maksta? Mis siis, kui ta hakkab vinguma, et ma ei ole midagi teinud? Mis siis, kui ta hakkab mölisema, et ma täna ära lähen? Jne, jne, jne. Kööki koristades nõudepesumasinat tühjendades tuhises ema kööki ja uuris, et vanem plika ütles, et ma lahkun täna ja et kas see vastab tõele. Oli heas tujus ja küsis vähemalt sada korda üle, kas ma ikka tean, mis ma teen ja et ta teab küll, et meil oli kole tüli, aga et ta hakkas pärast muretsema. Ma jäin oma seisukohale ja pakitud kohvrile kindlaks ja nii ma asusin siis vihmasajus ja pereema tellitud taksoga Kay poole teele. Raha andis ka kenasti ära, mingit probleemi ei olnud.

Maandusin Kay juures, pakkida igatahes ei viitsinud. Kell oli ka piisavalt palju, et trenni liikuma hakata. Pakkisin oma ägedad uued valged trenniriided kotti ja olin megasuur rõõmurull, et lõpuks ometi on laupäev ja lõpuks ometi on dance halli tund. Kihutasin stuudiosse ja hip hopi lõppedes tuli välja, et dance halli sellel hooajal ei ole. Hooaeg on nagu kuus nädalat. Vahtisin juhatajat absoluutselt tühja pilguga ja ütlesin talle, et ta murdis mu südame. Mille peale tema vastas, et numbrid on need, mis loevad – jäeti ära just sellepärast, et piisavalt inimesi ei reganud. Hiphopi treener sai riielda juhataja käest (kes ilmselgelt oli pahas tujus) ja kui moraalilugemiseks läks, kutsus minu‚ kui ‚ka noore õpetaja’ kuulama. Egas mööda külgi maha ei jookse ja loeti sõnad peale, et ma oma õpilaste numbrit üleval hoiaks. Aga jah, nii palju siis minu dance hallist eksole. Niu niu. Ja see tüüp ei õpeta kuskil mujal. Täielik ikaldus. Ainus lootus sellest trennist veel maitsest suhu saada on järgmine hooaeg, mis on ka tema jaoks viimane, sest ta lahkub Basementist. Oeh.

.

Praegu on esmaspäeva öö ja ma väsisin justpraegu jalapealt nii naksti ära, et ma vajun kohepraegujalamaid teki alla tuttu. Homme jätkan.

.

Nii. Nüüd ongi juba homme. Jõudsin järjega laupäeva õhtuni. Sain Saffikuga Victiorias kokku - tõi mulle ära mu ehted, mis novembrist saati tema käes olid - küll oli hää tunne. =D Murakas lohistas ka oma ahtri sinna ja istusime siis kolmekesi mingis pubilaadses asjad, jõime head Kopparsbergi siidrit ja pläkutasime niisama. Igatahes on lootust 10ndal Vana Tallinnat ja kartulivahvleid saada. =)

.

Kärutasime Murakaga siis Kay juurde ja peale kiiret riietevahetamist panime klubi poole ajama. Uganda klubi poole. Edith muidugi ütles ära, mis sest, et ma talle ise ka helistasin ja üritasin teda ära moosida. Kahju oli. Aga nalja sai sellegipoolest mehiselt. =D Klubi on Kay kodule hästi lähedal, mõned busspeatused aint. Ukse peal sellised suured mustad mehed turvamas. Mul oli küll tunne, et mõõtsid meid pealaest jalatallani, aga noh, Kay oli meie sissepääsupilet ilmselt, irw ja mina olen lihtsalt paranoiline ka. =D Kuna Kay ühte turvat tundis, saime veidi odavamalt sisse - 3 tükki 20 naelaga. Jee! Klubi oli alles tühi, aga vana raisk! Jumala kena disainiga! Pole tükk aega Londonis mingi kena disainiga kohas käinud, mitte, et ma üldse oleks märkimisväärselt palju oleks kuskil käinud. Aga istusime maha ja jõime siidri puudumise tõttu Uganda õlut, mis Muraka sõnutsi maitses nagu Saku Originaal. Noh, palju õnne! Tunni aja pärast oli rahvast juba päris palju ja neiud otsustasid siis ennast tantsupõrandale vedada. Hiiihihihihihihi! Ütleme nii, et kell 3 vaatasin esimest korda kella. H2sti-h2sti palju sai tantsida. Kuna Murakas otsustas syndmuste kulgmise kirjelduse minu the j2tta, siis syydistagu iseennast, kui r2paseid detaile avalikkuse ette tiritud saab. Mu eesti keel on allpool arvestust. Nii. Aga jah, igasugu kenad shokolaadipoisid vihtusid tantsida, nii et maa must. Mitte nii kenad loomulikult ka. Ja nagu ikka, tavatses eba6nn just tollel 6htul naeratada ja need mitte nii kenad poisid tiirutasid meie ymber rohkem kui ilusad. Irw. Tegelikult n2gi asi v2lja nii, et nii kui ma tagumikku keerutama hakaksin, siis leidus kohe ka mitu jorssi, kes tahtis ennast sinna tagumiku vastu h66ruma hakata. Nii et nalja sai nabani. Nt Murakas, kes 6htu otsa k2rakat pani sydamerahuga, embles l6puks mingi tyybiga (koleda tyybiga of koors), kes teda 6htu otsa nillinud oli, tantsida. Noh, vaatamata alkoholikogusele veres j2i Murakas oma ... ee... p6him6tetele kindlaks ja saatis poisi l2henemiskatsed pikalt-laialt v2idetega, et tal ei ole telefoni jne. Mina seevastu koperdasin mingi nigeerlase otsa, kes tantsis nagu lainetades ja andis mulle p2rast oma numbri, et tema tahab mind ikka kuskile klubisse viia. Hell yeah, irw.. Kay s6ber, ka Ugandast ja ka nyankole, t8llas ka s22l ringi ja avastas, et vohh, mulle vaja silm peale panna. Ega muud ei olnudki, kui et s6na otseses m6ttes ajas minema mingi jorsi, kellega ma enne jutlesin ja kes mind tuli tantsima kutsuma, ostis syya, sest neiu teatas, et tal on n2lg ja 88sel kell pool neli klubis kanakoiba kapsasalatiga on v2ga naljakas mugida. Eriti kui mingid seksikad beibed ymberringi mingit sensutantsu teevad. =P Ja siis muidugi tantsis minuga ja kysis kogu aeg, kas ma tahan mindagi ja p2rast maksis taksoarve ka koju. Kuigi meil oleks vaid paar peatust minna olnud. 6nneks numbrit ei kysinud.

Kell viis olime Kay juures, ootasime niikaua, kuni Kay t88le l2ks 5.45 ja siis keerasime magama. Minul nagu jobul kl 10 uni l2inud. Murakas ei last end sellest segada, Kay tuli koju, andis k2su mune poest tuua ja keeras ka magama. Mina siis tippisin varahommikul poodi, k6ik oli nii vaikne nii vaikne, irw. Ostsin siis mune ja v2rki ja tegin syya ja ajasin nood matsid yles ja l2bi h2da sai see hommikus88k ka s88dud. Kay j2i veel magama, meie Murakaga panime Wood Greeni. Selline pooletoobine magamata olek p22dis mitte millegi ostmisega. V6i noh, jah, McDonaldsi Big eine. N2mmi oli. No vott. Pyhap2ev sai siis otsa.

Esmasp2val oli trenn, neiukesed tahtsid vana koreot tantsida, nii armas.
Olen vahepeal kolmel t88intekal k2inud, millest ykski pole jopanud. K6ik mingi receptionist-administrator kohad. No ma ei tea. Tikker on juba yhe jalaga ukse taga. Ma ei kujuta ette ka, mis saama hakkab.

Yldises plaanis veel nii palju, et s6itsin t2na Sparist m88da. Ja Spariga seostus P2rnu ja Liisu ja mai ja udune/vihmane ilm ja Liisuga jalutamine ja Sparist ostetud toit ja Liisu juures kokkamine ja ymber ajatud teetass ja hall vaip ja suur s6naraamat ja v2ike riidekapp ja tulbid ja lilled ja l2hn ja… Muideks. Liisu on ka ainuke inimene, kes on suvatsenud mulle kirjutada. Liina kirjutas ka alguses paar kirjakest, ja KC saatis p2riskirja ja kaardi. Mugav on minu kohta blogist lugeda (r22gin Liisu s6nadega), aga mina ei tea teist ju midagi. Minu blogi ongi minu kiri teile, millele te ei vasta. Aga vahet ei ole. Minu halamine teid kirjutama ei pane ja mina kedagi ei syydista ka. Lihtsalt mul ei ole aega, et k6ikidele inimestele eraldi kirjutada, t2pselt sedasama juttu. Ma ei tea isegi, miks ma sellest siin nyyd kirjutan. Ehk sellep2rast, et m 6 n e inimese kirjast tunnen puudust.

Ahaa, naljakas oli veel see, et n2gin t2na pintsaklipslast turbaniga. Noh, vaata, ylikond ja valge p2hekeeratud viiemeetrine voodilina ei tundu nagu kokkukaivat. Jan ii ma siis bussis muigasingi. 2ri v6id teha ja oma dhottist ja kurtast loobuda, aga turbanist ei iialgi. Irw.

Nojah siis. Ma siis 2ra magama.

Tüüpiline!

Tüüpiline tüüpiline tüüpiline. Olles just kurtnud oma majandusliku madalseisu üle ja olles just üles loetlenud tõeliselt VAJA MINEVAD asjad, lähen ma Camdenisse poodi ja ostan omale dressipüksid ja topi. Tantsimiseks siis. Kurat küll. Tuju on veidi parem, püksid võiksid nagu ikka veidi pikemad olla. Mõlemad on valged, püksid on alt kergelt laienevad, topp on selline pikkade käistega lühikene - rinna alla ulatuv - rinnapealsete taskutega suhteliselt sportliku välimusega riideese. Topi alla saab mõistagi panna mingi teise pluusi, et ei pea palja kõhuga ringi jooksma, kui ei taha. Ja siis ostsin veel kõneaega ja kummikarude asendajat 'Wine gums'i. Riided on ägedad, aga mul on veidi niru tunne, et ma ei kulutanud seda 12 naela (mis ei ole ju kahe asja eest palju raha) asjale, mida mul oluliselt rohkem vaja on. Jah, annab muidugi hea enestunde, kui uute riietega trenni lähed, aga iiiikkagi. Ma olen homsest töötu ja ... Ühesõnaga: nutt, kaamos ja hala. Irw. Anname andeks, eksju?

Lõunasöök

Loetud minutid pärast eelmist sissekannet hõikas vanaisa alla lõunale. Lõunasöök iseenesest tekitas jälle suure vajaduse sellest ka teile pajatada.

Lähen alla, laual on aurav pott hernestega, mõni äraeksinud singitükk ja sibulaviil pinnal hulpimas. Kui ma oleksin just alles Eestist tulnud, oleksin ma ilmselt täiesti süüdimatult küsinud, aga et kus siis toit on? Noh, teate ju küll, kartulid ja kaste ja praesardellid vms, et salat on juba jah laual. Kuna minu õnneks on Kay mind suhteliselt ära treeninud herneste osas, sest ta küpsetab peaaegu kõik toite hernestega, siis haarasin aga julgelt lusika ja kukkusin vitsutama. Suhteliselt maitsetu - taldrikutäis keeduherneid kõlab pigem nagu Muraka pere lõunasöök - aga muidu polnud viga, ikkagi tervislik ju.

.

Mõtlesin vahepeal veel rahalise masendusega seotud mõtteid - vaja on teksaseid, jalanõusid, jakki, kampsunit/pusa. Ei kuulu hinnaklassi suhtes just pähklipakkide hulka, eksole. Ahhh, pooooohui. =D Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Lugu sellest,

kuidas ma Tikri käest komplimendi sain. =) Asitõend siin. Aitähh! =)

.

Nii. Mis siis vahepeal toimunud on... Mmm, eile oli intekas kesklinnas Leicester Square'i ja Govent Gardeni vahel, ei oska kommenteerida, eks näis. Väga sellesse ei usu. Käisin Govent Gardenis ühes tantsutarvete poes ja sealne hinnaklass lihtsalt kinnitas minu arvamust, et niipea ma omale professionaalseid tantsuriideid osta ei jaksa - püksid, ühed odavamad, olid 25 naela, äge komplektisärk lahtise selja ja kapuutsiga 30 naela, pluss mingi sportrinnahoidja vms asi sinna alla omakorda 25 naela... Ehh jah... No vaatab.

.

Muud ei ole midagi teinud. Eile oli koduigatsusehoog, tänu millele ma täna kuidagi liimist lahti olen. Ma tean, et Murakal ei ole koduigatsust, ma tean, et Tikril ilmselt ei tule koduigatsust, Evely ja Pip on selle koha pealt tundetud, Avel ja Liinal kuulduste järgi ikka esines aegajalt. Aga inimesed on erinevad ja midagi ei ole teha. Tahaks näha inimesi, kellel on mind nähes hea meel, kes tulevad kallistavad ja küsivad, et kuidas eileõhtune teejoomine läks. Puhtalt sellepärast, et nad teavad nii pisikesi asju sinu elus nagu seda on õhtune teejoomine. Lihtsalt, see turvatunne, et sa tead, kuidas asjad käivad ja toimivad. Ärge saage valesti aru eks, ma olen väga õnnelik selle üle, et ma siin Kayga olen ja et mul on võimlus trenni anda ja ise trenne võtta palju ajakava lubab. Aga vahel on sellised hetked. Vahel on sellised hetked, kus tahaks istuda oma kodus köögis akna all, juua oma lepatriinudega tassist kohvi ja süüa Lehe kohviku pasteedi ja taluvõiga saia. Ja rääkida emaga juttu ja kuulata tema töökoha intriige. Kuigi siin on meeletult tore ja mulle rämedalt meeldib ja ma ei usu, et enam õigemat otsust siia tulemise osas teha oleks saanud, ei ole mul siin lähedasi sõpru ja nii. Jah, küll need ka tulevad, ma tean. Aga kui tuleb üks nendest momentidest, siis ei aita see tuleviku piidlemine eriti.

.

Aga aitab halast. Edith, see Kay sõbranna, oli meie piparmünditeest väga heal arvamusel. =D Mu ema ju saatis mulle meie aiast korjatud kodust piparmünti ja tegin siis Edithile seda teed proovi pärast. Ta jõi ära ja ütles, et see on väga hea ja kui su ema järgmine kord teed saadab, ütle et pangu rohkem, et saadaks talle ka. Irw. =)

.

Laupäevaõhtuks ka juba plaanid teikavd vaikselt. Veel nagu saladuskatet ei kergitaks, ei taha ära sõnada. Aga Murakas tuleb siia ja Saffik tuleb Londonisse ja Edith tuleb välja, nii et meil peaks nalja nabani saama. Ja ma tõesti loodan, et ma saan siit homme minema. Ja vaene Murakas on see, kes peab mind kohvrite-kottidega jälle aitama, sest Kay on tööl. =P Ma ettenägelikult viisin pesemisasjad, saunalina ja fööni koos suure karbiga juba eile sinna, hiihh.

.

Egas midagi. Katsuks siis silmad pähe joonistada, riidesse toppida ja Camdenisse kingsepa juurde papudele järele minna. Minu uued nunnud papud, mis sai oktoobris Barcelonast ostetud, aga kontsapleki kadumise ja ilmade külmenemise tõttu ei saanud neid eelmine hooaeg kanda. Ja sellesama kingsepa juures, kelle juurde sammud kohevarsti viima hakkavad, said ka minu kunagi Walkingust ostetud kunstnahast saapad neljandad kontsaplekid. Ma kas olen hakanud rohkem kontsaga käima (Jaa!) või on se kontsapleki materjal lihtsalt nii niru, et tuleb neid kogu aeg vahetada.

.

Ja siiamaani muidugi ei ole seal rahvuslikust terviseabist helistatud. Milleks, eksole? Egas meil mõni siin ju ometi abi ei vaja.

.

Vanaisast mõjutusi saades: Au revoir!

Õhtusöögist

Eile läksin siis salsasse. Aga enne seda oli prantsuspärane õhtusöök, kuna vanaisal oli teine lapselaps külas, kes on ka prantslane. Noh, pasta juustuga ja loomaliha. Ei olnud korralikult läbi küpsetatud, ei olnud isegi mitte keskmiselt läbi küpsetatud, vaid oli seest täiesti absoluutselt toores. 15 sentimeetrise läbimõõduga lihakäntsakast viile lõigates oli näha, kuidas 2 cm äärest on kergelt hallikad, nagu küpsenud, ja ülejäänud kümme sentimeetrit on lauspunane. Väki. VÄKI. Väki. Vanamees lõikas liha lahti ja küsis, et kas mulle sobib nii, ma vaatasin selge vastikustundega liha ja ütlesin ei aitähh. Mille peale ta jälle meeleheitlikult silmi pööritas ja ütles, et hea küll, et prae siis enda tükki kauem. Tema tugevalt soovitatud ühe minuti asemel lasin seda vähemalt 5 mintsa pannil praadida. Andke andeks, et ma olen maailma köökide suhtes väiklane, aga ma EI SUUDA toorest liha süüa. Isegi mitte keskmiselt küpsetatud liha. Ma lihtsalt ei suuda seda alla neelata. Õudus.

.

Aga seejärel silkasin salsasse. Jäin veidi hiljaks, aga es ole hullu. Algajate trenn hakkas siis eilsest. Kuna minu eelis on lahtine keha, siis tulid ka esimesed sammud väga lihtsalt. See on selline partneriga tants ja nii ma siis saingi seal tantsida pika-pika-pika poisiga, kellega me koos tõdesime, et me kumbki ei ole harjunud nii kõrgele vaatama. =P Minu pilk kleepus silmade kõrgusele tema rinna peal ilutsevale kirjale ja pead ülespoole kallutada oli alguses ikka väga veider. =) Aga muidu oli tore.

.

Olen saatnud usinalt ka paar cv-d hommikul ja ärge unustage mulle täna siis pöialt hoida. =)

Kolimine

Vanaisa tsillib all oma teise tütrelapsega.

Mina käisin vahepeal õues ringi jalutamas, aga paha tuju oli ikkagi. Mingi jorss kahtlastes riietes (must tagi, mustad püksid tagumikul kirjaga Criminal, kohev soeng koheva tukaga) hakkas muga bussipeatuses juttu rääkima ja kui maha läks, siis naeratas ja lehvitas mulle. Ma hakkasin naerma. Läksin Angelisse Kay töö juurde poodidesse luusima, sest Kay ise oli liiga hõivatud, et muga jutelda.

.

Hiljem hakkasin mõtlema, et hei, kui sa nüüd kohe-kohe välja kolid, siis sa ju pead asjad kokku pakkima ja Kay juurde tassima. Hmm. Ebatore. Ei taha küll nagu nende kodinatega üksipäini jälle rändama hakata. Ja asju tahaks viia siis, kui kedagi kodus ei ole, lihtsam oleks. See tähendab siis päevast aega. Aga Kay on päeval tööl... Murakas on ka metsas, eksinud. =P Nii et pean täitsa mõtlema, aga homme tuleks selle asjaga ühele poole saada. Juba neljapäev ju ja reedel tuleb perekond Tropp puhkuselt tagasi.

.

Ühte ööklubisse helistasin ka, kes otsis tantsijaid. Lubas järgmisel nädalal tagasi helistada, kui intekaid tegema hakkab. Kui mingi striptiisiteenus või riietus teemal 'Karvased bikiinid' on, käigu jala.

Hea asi ka.

Mu emal oli ilgelt hea meel, kui ma ütlesin, et Tikker Londonisse kolib. Alguses ütles, 'Misasssssja?!' ja siis ütles, 'Issand kui vahva!'. Heeh. No vot siis. Emaga on ka tore rääkida. =)

.

Ja ma mõtlesin, et peaks äkki Uganda mingit üldist keelt õppima veits - kui samamoodi edasi läheb (Uganda kommuuniga suhtlemine), siis oleks paar elementaarset viisakust lausa eluks vajalik. =) Nii palju ma tean, et kui sa ütled mogambadsh, siis see on tervitus. =)

.

Oluliselt parema tujuga.

Veel tigedam!

Aaarrggh!!

Jumal, jumal, anna mulle kannatust!

Otsisin tööd ja tshekkasin kuulutusi ja oli vaja helistada. Oma kaardi rääkisin tühjaks ja läksin siis alla pere telefoni laenama - et noh, oma helistamiskaardiga saan ju siin ka helistada. Küsin papi käest, et kas tal on vaja praegu telefoni või võin ma kasutada. Ta ütleb, et võta-võta. Lähen siis üles tagasi ja mingi 20 mintsa pärast röögib vanaisa alt, et 'I want phone!'. Noh jah, viisin alla tagasi. Ema saatis hommikul mulle smsi, et ma kl 3 helistaks ja nii ma siis läksin kl 1 alla uuesti nillima. Papi tegi veidi nägusid, et kuhu ma ikka helistan ja põhimõtteliselt ütles, et ikka võin kasutada. Helistan siis emale ja mingi kümne mintsa pärast tuleb vanamees mu selja taha nillima, et kas mul mobiili ei ole helistamiseks või ja et tal on vaja kohe telefoni kasutada. Ma ju just küsisin, et kas tal on vaja ja ta ütles, et ei. Ütlesin, et okei, paar mintsa veel, et ma helistan Eestisse, mille peale ta ka silmi pööritas ja minema läks. Tuleb siis uuesti mõne minuti pärast, ei ütle midagi, aga ma lõpetasin kõne ära ikkagi ja vanamehel sihuke hapu nägu oeas, nagu oleks sidrunit närinud. Vaatan siis otsa, ta jopega kakerdas ringi ja tegi mingeid dramaatilisi zeste ja ütles siis telefoni vaadates 'Give!'. Ma andsin ja ukerdasin üles. Elementaarne viisakus, eksole. Aitähh, palun vms? Ma vihastasin nii meeletult - ma ju ütlesin, et ma helistan koju Eestisse ja sul on vaja 10 mintsa pärast tulla nillima mu selja taha jutuga, et aga mis siis, kui keegi talle helistab? Pane ennast põlema!

Tujuparandajaks ja maharahustajaks osutus Gymbox jõusaal, kes helistas mulle pool minutit peale cv saatmist ja kutsus homme 14.30 intekale. Vott siis. Aga nüüd lähen ma välja ja vaatan, kas ma saan kuskilt paar cv-d välja printida, ümbrikke ja marke oleks ka vaja - et veel mõned cv-d saata. Ja see vanamees võib tõepoolest sinna minna, kuhu päike ei paista. Nii palju siis meeldivast esmamuljest, kuradi griiinfaaader.

Kirevase päralt!

Tramaivõi, see vanaisa käib mulle närvidele! Tal on kogu aeg probleem sellega, et ma kodust ära olen. Või noh, et ma päev otsa kodus ei ole. Mis mind palgati talle seltsidaamiks või? Tra noh. Et tema on päev otsa muudkui üksinda jne. Mis see minu asi on?!! Ma olen tige! Ja see, et ta ingliskeel on nii sitt, et ta poolest mu jutust aru ei saa, on tekitanud temas arvamuse, et ma muudan kogu aeg meelt jne. A la nt eile õhtul õhtusöögiga - tuleb koju üsna hilja, mul oli 7st vaja tantsima minna, kurdab,et on nii väsinud. Ma ütlen, et ma lähen varsti tantsima, aga kas ma teen enne seda süüa kiirelt midagi? Tema siis et jajaa. Teen valmis ja ütlen, et ma nüüd lähen ja tema hakkab silmi pööritama, et mis mõttes? Sa ju just ütlesid, et sa sööd enne kui lähed. Tra küll, ma küsisin, kas ma teen süüa enne midagi kui ma lähen. Mitte, et ma söön enne, kui lähen. Ja täna hommikul - jube uni oli ja tahtsin kohvi, ütlesin, et ta mulle ka teeks. Avastab, et suhkrut ei ole, või noh, õige pisut oli topsi põhjas, kallas kõik oma tassi ja ütles 'No sugar, what can you do'. Ja et kas ma kallan sulle kohvi? Ma ütlesin, et ei aitähh, et aim fain. Ja tal jälle probleem, et ma muudan oma meelt. Ma ütlesin, et ma tahan küll kohvi, aga mitte ilma suhkruta. Oleks siis viisakusest küsinudki, kas ma tahan äkki poolt omale sellest viimasest purust, mkmm. Arghh. Miks ma üldse ennast sellistest asjadest häirida lasen? Sellepärast, et ta räägib ju pärast vanematele, ja paratamatult on mul hirm, et pereema ei taha mulle raha ära maksta. Oeh jah.

Nii et salsa või mitte-salsa täna? Inimesed, andke nõu! (Noh, kui see vanaisa kogu aeg vingub, et mind kunagi kodus ei ole)

Veel ühed tänud.

Siinkohal veel ühed tänud Liinale, kes saatis mulle yousendit.comiga mingi kolmkümmend Genialistide laulu. Neid ikka annab alla laadida. =) Aga muidu on mul hea meel ja suured-suured tähhid! =)

Und!

Meister

Liisu, see on sulle. Ma olen tahtnud seda juba kuu aega öelda, aga ma kogu aeg unustan ära, kui blogimiseni jõuan. Tahtsin öelda, et sa oleksid minu üle uhke, sest viin sinu krunnikeeramiskultuuri auga edasi. Ma olen täielik Liisukrunniguru - see on ideaaaalne. =) Tähh! =D

(Järjekordselt muidugi 'Dreamgirls'i sound trackilt Beyonce lugu 'Listen' taustaks üürgamas)

Minu päevane aeg möödus Kay juures, kellel oli külas ka sõbranna Edith. Edith on äge, nad on mõlemad Ugandast, nyankole hõimust ja tshikk on sihuke pull plika, et anna olla. =P Igatahes läksime kellelgi kolmandale Uganda neiule (Ausõna, neil on siin vist koloonia. =D) midagi ära viima, kes on ruganda hõimust. Milles seisneb erinevus? Tal oli kolm last mingi kümne ringis ehk ja üks kõhus ootamas, ja ruganda hõimu tervitusviis näeb ette, et lapsed tulevad ja põlvitavad su ees tervituseks. Ma vahtisin veidi lolli näoga ja ei osanud nagu midagi teha. Et kujutad nagu ette, et istud mugavalt tugitoolis, kuulad mingit mula, millest sa silpigi aru ei saa ja järsku hakkavad mingid lapsed su ees põlvitama. Et misasja?! Kayle see ei istunud ja ütles lastele, et ära põlvita, nyankoled ei põlvita, nii et kui sa meid näed, siis lihtsalt ütle tere. Laste nägudele oli väga suur segaduse silt kleebitud. Nende jaoks on see ju austuse avaldamine. Ma olen ka üllatunud, et ema keset Londoni linna, ilmse plaaniga ka sinna elama jääda, õpetab lastele nii traditsioonilisi kombeid. Aga muidu olid nad nunnud. Lehvitasid mulle kenasti vastu, kui me ära läksime ja puha. =)

Trenn, urban dance, oli täna igav. Kui sa oled enne veidi tantsuga tegelenud, siis algajate trenn jääb... Mittearendavaks. Aga trenni lõppedes küsis stuudiojuhtaja, et kas ma homme salsasse tulen, et homme algab uus kursus algajatele. Minu veidi kõhkleva näo ja mitte otsese vastuse peale ütles ta, et 'Ma näen, et salsa ei kuulu sinu lemmikut hulka - sa ei kilju just vaimustusest'. Irw.

Lõikude puudumise müsteeriumit seletas Tikker sellega, et tal ei ole õrna aimugi ja et tema ka PP arvutis ei saanud teha ja tõenäoliselt tahab minu läpakas kerget ravumist saada. =)

Nähh.

Tsekkasin eile mitu korda: Tikker ei ole midagi kirjutanud, Murakas ei ole midagi kirjutanud, Vassilissa ei ole midagi kirjutanud, Kristi üllatuslikul kombel isegi oli, aga kuna tema kirjutab nii harva, siis tema ei lähe arvesse. Keegi ei kirjutanud midagi ja mul kadus ka isu ära. Mitu korda istusin bloggeri lehel ja ei kirjutanud midagi. Teiste inimeste blogid tekitavad sõltuvust, näete, eriti kuivõrd see on praegu minu ainuke lugemisvara üldse.

Igatahes. Miks hakkavad inimesed raha kulutama mitte-eluliselt-vajalike asjade peale just siis, kui nad peaksid koonerdama? Näiteks mina. Läksin eile Camdeni turule ja ostsin omale tantsimiseks seeliku. Jah, ma juba läksin sinna turule selle seelikumõttega ja turbaniga vennaga kaubeldes sain 15 naela asemel 12ga. Ilmselt oleks 10ga ka saanud, kui oleks rohkem küsinud. Nüüd mind häirib, et ma ei küsinud rohkem. Aga noh, vähemalt algus on tehtud, eksole, kauplemisguru algusaastad. Seelikud, muide, olid seal kõik nii pikad, et ma pidin kohe lühemat otsima - üks nt oli kohe nii pikk, et keskkohast (mitte puusa pealt) oli kontsadega täiesti vastu maad. Nii et... Need hindud toodavad asju ikka äärmusest äärmusesse... Aga selline lõheroosa on, kohev, maani, vist topelt ratasklosh. =) Trennis oli täitsa vahva sellega tantsida, selline i l u s tunne oli. =P Ehkki pidin pidevalt seelikut põlvini üles tõstma, et jalgade asendit näidata. Aga eilsest hakkas uus kursus ja rahvast oli jälle rohkem. Eks näis, kas mu oskused on paranenud ja kas need inimesed ka jäävad.

Enne trenni käisin kinos 'The last king of Scotland' vaatamas. Kohati ikka väga jõhker, aga hästi palju Uganda traditsioone ja eluviisi ja nii sees. Et ärge laske enanst pealkirjast eksitada - Shotimaaga ei ole seal midagi pistmist. Film on Uganda (Kay on Ugandast, eksole) ühest diktaatorist Aminist vms-st, kelle reziimi ajal tapeti 300 000 ugandalast, asiaadid aeti maalt välja ja muid selliseid 'toredusi'. Aga näitab maad selle ilusast küljest ka, et visaalselt tõesti ilus film. Minge vaatama!

Appi-appi, ma olen nädalavahetusest alates töötu... =S Ma ei tea, hakkangi siis õhust ja armastusest elama...

Lõppematu lugu

Ma ei öelnud ju teile, et nüüd on see saag LASTETOAS laua peal? Idülliline, ma ütlen...

Igatahes nüüd on pereema ka läinud ja vanaisa lubas õhtusöögid teha, nii et... Homme pean siis oma tunni struktureeritumaks tegema. Loodan, et õnnestub ka. Ja tühje cd-sid pean ostma, et teha plaadid koreo looga.

Täna käisime Kayga lõuna-Londonis. Tema mingitel tuttavatel külas. Vahva oli, tehti aga jälle Uganda toitu (ehk siis valge riis, kitseliha, kahte sorti küpsetatud banaanid, mida Eestis ei ole), nätsutasime pisikest kolmekuust beebit, jõime kohvi ja hängisime niisama. Koju jõudmine oli veidi närviline, sest lahkumine venis nagu alati ja jäin 45 minutit planeeritust hiljema peale. Loodan, et see homme vanema plika koolisaatmisel mulle käru ei keera...

Mingid müstilised lihased valutavad, a la mingi küünarnukilihas jms. Aga mitte hullusti, nagu peale teisipäevast urban dance'i, vaid aint mingis asendis annab tunda, nt trükkides... Ja kallid inimesed, andke andeks minu ilma lõikudeta tekst, vahel ta jätab lõigud ja vahel kustutab ära.

Väärtused

Eelmisele postitusele lisaks, et sellised asjad nagu imehea tantsutund või jalgrattal meeleheitlikult kõvakübara, musta mantli, põlvpükste ja hoolikalt rullikeeratud õlgadeni juuksesalkudega väntav juut, keda sa bussiaknast juhuslikult silmad, teevad kõik halvad momendid mitmekordselt tasa. Ma tulin tantsutunnist ja terve tee koju ma lihtsalt naeratasin. Oli lihtsalt nii meeletult hea ja kerge olla. Ma tundsin, et terve nädal sitta oli seda ühte tantsutundi väärt... Kui ma ei oleks siia elama tulnud, ei oleks ma elaski sinna tundi saanud minna...

Ja kuulake 'Dreamgirls'i sound tracki. Nii võimsad laulud.

Kummaline, kuidas inimese rada läbi elu muutub, eksole? Kunagi ma arvasin, et kunst on minu ala. Joonistamine, maalimine ja nii. Siis tuli fotohuvi. Ja kõigi nendega oli tunne, et seda tahangi teha ja õppida. Aga nendele aladele ülikooli sisse ei saanud. Nüüd ma tantsin. Nüüd ma tunnen, et seda ma tahan teha. Kõik mured lähevad ära, ainult hea, õige ja kerge tunne tuleb. Vanasti ei suutnud ma kükkegi teha kekas, nüüd ei ole tantsutunnis kümneid kordi kükki ja püsti hüppamine mitte mingi probleem. Minus endas tekitab see imestust. Kuidas see vanasti nii raske oli ja nüüd ühtäkki ei tekita füüsiliselt mingit raskust? Kõhutantsust sa omale jalalihaseid ei saa, nii et... Ma ei tea... Aga hea on. =) Ja eks see olegi kõige tähtsam. Võib olla toob tulevik teised rajad, aga praegu on niimoodi hea.

Dance Hall

Hoooi hoooi hoooi!

=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D

Jamaican dance hall kicks ass! Jamaican dance hall ruulib täiega! Bloody bloody fucking hell! =D Liigutused väga sarnased kõhutantsule, või noh, tehnika siis, ainult et kõik on kuidagi suurem ja teise rütmiga. Ja kui ikka tümakas peale pannakse, siis rabeled ennast täiesti hingetuks, higi sõna otseses mõttes voolamas. Igatahes meeletult nauditav trenn, treener mingi ilgelt äge must kutt, kes mingist liigutusest (või puusakaaresuunast) aru saamiseks tuli seisis minu ette ja pani minu käed oma tagumiku kohale puusa peale. =D Hkhmm. Ma ei ole elus näinud tüüpi, kellel see pepu niimoodi vingerdab. =D Isegi mitte mees-kõhutantsijatel. =P Koreot olid nad viis tundi juba harjutanud, aga enamvähem jõudsin järele. Aga tund oli tõeliselt hea. Täiega nautisin. Palju parem, kui hiphop, mis oli enne seda. Hiphopis ma tundsin, et mul on veidi igav...

Nüüd ootan kannatamatult, millal pereema koju tuleb, sest tahaks ta käest küsida hunniku küsimusi ja siis Kay juurde jeehat tõmmata...

Muideks, üks asjadest, mida pereema märatsushoo ajal loopis, oli saag. Sest saag oli koridori visatud. Huvitav, milline nende igapäevane pereelu välja näeb? Idülliline, kujutan ette.