Hkhmm.

Ma olen ilgelt v2ssu ja Kay juba magab, aga lubasin endale hommikul, et t2na ma selle blogi 2ra l6petan ja seda ma ka teen. Nagu n2ha, olen ma Kay arvutis ja Tikker, kui sind h2irib, korista need t2pitud t2hed 2ra. ;) Igataes jutt, mida alustatud sai paar hetkeseisundiga m22ratlematut ajahetke tagasi, algas siis nii:


Oi oi. Nüüd jäi küll pikk vahe sisse. Katsume siis tasa teha ja sündmustest korraliku ülevaate anda. Nädalavahetuse suursündmuseks kuulub pretensioonitult minu kolimine. Reede öösel istusin keskööni jutukas ja hängisin niisama, pärast ei jäänud magama ja mingi kell väga hilja öösel tuli siis ma minu armaskallis perekond puhkuselt tagasi. Üllatavalt vaikselt kadusid nad ära magama. Hommikul ärkasin üles ja hakkasin asju pakkima. Müra järgi ärkasid teised ka mingi aeg ning otse loomulikult ilmus minu ukse taha isa, kes kombekohaselt kandis vaid liibuvaid boksereid ja eest lahtist triiksärki. Kopp-kopp-sisse! Muljetas viisakalt reisist ja tegi veidi suured silmad, et oioi sa ikka lähed täna ära ja kui sa ei taha minna, siis sa ei pea minema ja anna meile vähemalt aega uus au pair otsida jne. Ma teatasin kõrgilt, et mul on esmaspäevast uus töö olemas, et ma ei saa jääda. Jah, et ta ükskord minu tuppa ööbima saaks tulla või? Mine ka seenele. Aga kõhus keeras. Mida aeg edasi, seda rohkem keerama hakkas. Mis siis, kui ema ei taha raha ära maksta? Mis siis, kui ta hakkab vinguma, et ma ei ole midagi teinud? Mis siis, kui ta hakkab mölisema, et ma täna ära lähen? Jne, jne, jne. Kööki koristades nõudepesumasinat tühjendades tuhises ema kööki ja uuris, et vanem plika ütles, et ma lahkun täna ja et kas see vastab tõele. Oli heas tujus ja küsis vähemalt sada korda üle, kas ma ikka tean, mis ma teen ja et ta teab küll, et meil oli kole tüli, aga et ta hakkas pärast muretsema. Ma jäin oma seisukohale ja pakitud kohvrile kindlaks ja nii ma asusin siis vihmasajus ja pereema tellitud taksoga Kay poole teele. Raha andis ka kenasti ära, mingit probleemi ei olnud.

Maandusin Kay juures, pakkida igatahes ei viitsinud. Kell oli ka piisavalt palju, et trenni liikuma hakata. Pakkisin oma ägedad uued valged trenniriided kotti ja olin megasuur rõõmurull, et lõpuks ometi on laupäev ja lõpuks ometi on dance halli tund. Kihutasin stuudiosse ja hip hopi lõppedes tuli välja, et dance halli sellel hooajal ei ole. Hooaeg on nagu kuus nädalat. Vahtisin juhatajat absoluutselt tühja pilguga ja ütlesin talle, et ta murdis mu südame. Mille peale tema vastas, et numbrid on need, mis loevad – jäeti ära just sellepärast, et piisavalt inimesi ei reganud. Hiphopi treener sai riielda juhataja käest (kes ilmselgelt oli pahas tujus) ja kui moraalilugemiseks läks, kutsus minu‚ kui ‚ka noore õpetaja’ kuulama. Egas mööda külgi maha ei jookse ja loeti sõnad peale, et ma oma õpilaste numbrit üleval hoiaks. Aga jah, nii palju siis minu dance hallist eksole. Niu niu. Ja see tüüp ei õpeta kuskil mujal. Täielik ikaldus. Ainus lootus sellest trennist veel maitsest suhu saada on järgmine hooaeg, mis on ka tema jaoks viimane, sest ta lahkub Basementist. Oeh.

.

Praegu on esmaspäeva öö ja ma väsisin justpraegu jalapealt nii naksti ära, et ma vajun kohepraegujalamaid teki alla tuttu. Homme jätkan.

.

Nii. Nüüd ongi juba homme. Jõudsin järjega laupäeva õhtuni. Sain Saffikuga Victiorias kokku - tõi mulle ära mu ehted, mis novembrist saati tema käes olid - küll oli hää tunne. =D Murakas lohistas ka oma ahtri sinna ja istusime siis kolmekesi mingis pubilaadses asjad, jõime head Kopparsbergi siidrit ja pläkutasime niisama. Igatahes on lootust 10ndal Vana Tallinnat ja kartulivahvleid saada. =)

.

Kärutasime Murakaga siis Kay juurde ja peale kiiret riietevahetamist panime klubi poole ajama. Uganda klubi poole. Edith muidugi ütles ära, mis sest, et ma talle ise ka helistasin ja üritasin teda ära moosida. Kahju oli. Aga nalja sai sellegipoolest mehiselt. =D Klubi on Kay kodule hästi lähedal, mõned busspeatused aint. Ukse peal sellised suured mustad mehed turvamas. Mul oli küll tunne, et mõõtsid meid pealaest jalatallani, aga noh, Kay oli meie sissepääsupilet ilmselt, irw ja mina olen lihtsalt paranoiline ka. =D Kuna Kay ühte turvat tundis, saime veidi odavamalt sisse - 3 tükki 20 naelaga. Jee! Klubi oli alles tühi, aga vana raisk! Jumala kena disainiga! Pole tükk aega Londonis mingi kena disainiga kohas käinud, mitte, et ma üldse oleks märkimisväärselt palju oleks kuskil käinud. Aga istusime maha ja jõime siidri puudumise tõttu Uganda õlut, mis Muraka sõnutsi maitses nagu Saku Originaal. Noh, palju õnne! Tunni aja pärast oli rahvast juba päris palju ja neiud otsustasid siis ennast tantsupõrandale vedada. Hiiihihihihihihi! Ütleme nii, et kell 3 vaatasin esimest korda kella. H2sti-h2sti palju sai tantsida. Kuna Murakas otsustas syndmuste kulgmise kirjelduse minu the j2tta, siis syydistagu iseennast, kui r2paseid detaile avalikkuse ette tiritud saab. Mu eesti keel on allpool arvestust. Nii. Aga jah, igasugu kenad shokolaadipoisid vihtusid tantsida, nii et maa must. Mitte nii kenad loomulikult ka. Ja nagu ikka, tavatses eba6nn just tollel 6htul naeratada ja need mitte nii kenad poisid tiirutasid meie ymber rohkem kui ilusad. Irw. Tegelikult n2gi asi v2lja nii, et nii kui ma tagumikku keerutama hakaksin, siis leidus kohe ka mitu jorssi, kes tahtis ennast sinna tagumiku vastu h66ruma hakata. Nii et nalja sai nabani. Nt Murakas, kes 6htu otsa k2rakat pani sydamerahuga, embles l6puks mingi tyybiga (koleda tyybiga of koors), kes teda 6htu otsa nillinud oli, tantsida. Noh, vaatamata alkoholikogusele veres j2i Murakas oma ... ee... p6him6tetele kindlaks ja saatis poisi l2henemiskatsed pikalt-laialt v2idetega, et tal ei ole telefoni jne. Mina seevastu koperdasin mingi nigeerlase otsa, kes tantsis nagu lainetades ja andis mulle p2rast oma numbri, et tema tahab mind ikka kuskile klubisse viia. Hell yeah, irw.. Kay s6ber, ka Ugandast ja ka nyankole, t8llas ka s22l ringi ja avastas, et vohh, mulle vaja silm peale panna. Ega muud ei olnudki, kui et s6na otseses m6ttes ajas minema mingi jorsi, kellega ma enne jutlesin ja kes mind tuli tantsima kutsuma, ostis syya, sest neiu teatas, et tal on n2lg ja 88sel kell pool neli klubis kanakoiba kapsasalatiga on v2ga naljakas mugida. Eriti kui mingid seksikad beibed ymberringi mingit sensutantsu teevad. =P Ja siis muidugi tantsis minuga ja kysis kogu aeg, kas ma tahan mindagi ja p2rast maksis taksoarve ka koju. Kuigi meil oleks vaid paar peatust minna olnud. 6nneks numbrit ei kysinud.

Kell viis olime Kay juures, ootasime niikaua, kuni Kay t88le l2ks 5.45 ja siis keerasime magama. Minul nagu jobul kl 10 uni l2inud. Murakas ei last end sellest segada, Kay tuli koju, andis k2su mune poest tuua ja keeras ka magama. Mina siis tippisin varahommikul poodi, k6ik oli nii vaikne nii vaikne, irw. Ostsin siis mune ja v2rki ja tegin syya ja ajasin nood matsid yles ja l2bi h2da sai see hommikus88k ka s88dud. Kay j2i veel magama, meie Murakaga panime Wood Greeni. Selline pooletoobine magamata olek p22dis mitte millegi ostmisega. V6i noh, jah, McDonaldsi Big eine. N2mmi oli. No vott. Pyhap2ev sai siis otsa.

Esmasp2val oli trenn, neiukesed tahtsid vana koreot tantsida, nii armas.
Olen vahepeal kolmel t88intekal k2inud, millest ykski pole jopanud. K6ik mingi receptionist-administrator kohad. No ma ei tea. Tikker on juba yhe jalaga ukse taga. Ma ei kujuta ette ka, mis saama hakkab.

Yldises plaanis veel nii palju, et s6itsin t2na Sparist m88da. Ja Spariga seostus P2rnu ja Liisu ja mai ja udune/vihmane ilm ja Liisuga jalutamine ja Sparist ostetud toit ja Liisu juures kokkamine ja ymber ajatud teetass ja hall vaip ja suur s6naraamat ja v2ike riidekapp ja tulbid ja lilled ja l2hn ja… Muideks. Liisu on ka ainuke inimene, kes on suvatsenud mulle kirjutada. Liina kirjutas ka alguses paar kirjakest, ja KC saatis p2riskirja ja kaardi. Mugav on minu kohta blogist lugeda (r22gin Liisu s6nadega), aga mina ei tea teist ju midagi. Minu blogi ongi minu kiri teile, millele te ei vasta. Aga vahet ei ole. Minu halamine teid kirjutama ei pane ja mina kedagi ei syydista ka. Lihtsalt mul ei ole aega, et k6ikidele inimestele eraldi kirjutada, t2pselt sedasama juttu. Ma ei tea isegi, miks ma sellest siin nyyd kirjutan. Ehk sellep2rast, et m 6 n e inimese kirjast tunnen puudust.

Ahaa, naljakas oli veel see, et n2gin t2na pintsaklipslast turbaniga. Noh, vaata, ylikond ja valge p2hekeeratud viiemeetrine voodilina ei tundu nagu kokkukaivat. Jan ii ma siis bussis muigasingi. 2ri v6id teha ja oma dhottist ja kurtast loobuda, aga turbanist ei iialgi. Irw.

Nojah siis. Ma siis 2ra magama.

Tüüpiline!

Tüüpiline tüüpiline tüüpiline. Olles just kurtnud oma majandusliku madalseisu üle ja olles just üles loetlenud tõeliselt VAJA MINEVAD asjad, lähen ma Camdenisse poodi ja ostan omale dressipüksid ja topi. Tantsimiseks siis. Kurat küll. Tuju on veidi parem, püksid võiksid nagu ikka veidi pikemad olla. Mõlemad on valged, püksid on alt kergelt laienevad, topp on selline pikkade käistega lühikene - rinna alla ulatuv - rinnapealsete taskutega suhteliselt sportliku välimusega riideese. Topi alla saab mõistagi panna mingi teise pluusi, et ei pea palja kõhuga ringi jooksma, kui ei taha. Ja siis ostsin veel kõneaega ja kummikarude asendajat 'Wine gums'i. Riided on ägedad, aga mul on veidi niru tunne, et ma ei kulutanud seda 12 naela (mis ei ole ju kahe asja eest palju raha) asjale, mida mul oluliselt rohkem vaja on. Jah, annab muidugi hea enestunde, kui uute riietega trenni lähed, aga iiiikkagi. Ma olen homsest töötu ja ... Ühesõnaga: nutt, kaamos ja hala. Irw. Anname andeks, eksju?

Lõunasöök

Loetud minutid pärast eelmist sissekannet hõikas vanaisa alla lõunale. Lõunasöök iseenesest tekitas jälle suure vajaduse sellest ka teile pajatada.

Lähen alla, laual on aurav pott hernestega, mõni äraeksinud singitükk ja sibulaviil pinnal hulpimas. Kui ma oleksin just alles Eestist tulnud, oleksin ma ilmselt täiesti süüdimatult küsinud, aga et kus siis toit on? Noh, teate ju küll, kartulid ja kaste ja praesardellid vms, et salat on juba jah laual. Kuna minu õnneks on Kay mind suhteliselt ära treeninud herneste osas, sest ta küpsetab peaaegu kõik toite hernestega, siis haarasin aga julgelt lusika ja kukkusin vitsutama. Suhteliselt maitsetu - taldrikutäis keeduherneid kõlab pigem nagu Muraka pere lõunasöök - aga muidu polnud viga, ikkagi tervislik ju.

.

Mõtlesin vahepeal veel rahalise masendusega seotud mõtteid - vaja on teksaseid, jalanõusid, jakki, kampsunit/pusa. Ei kuulu hinnaklassi suhtes just pähklipakkide hulka, eksole. Ahhh, pooooohui. =D Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Lugu sellest,

kuidas ma Tikri käest komplimendi sain. =) Asitõend siin. Aitähh! =)

.

Nii. Mis siis vahepeal toimunud on... Mmm, eile oli intekas kesklinnas Leicester Square'i ja Govent Gardeni vahel, ei oska kommenteerida, eks näis. Väga sellesse ei usu. Käisin Govent Gardenis ühes tantsutarvete poes ja sealne hinnaklass lihtsalt kinnitas minu arvamust, et niipea ma omale professionaalseid tantsuriideid osta ei jaksa - püksid, ühed odavamad, olid 25 naela, äge komplektisärk lahtise selja ja kapuutsiga 30 naela, pluss mingi sportrinnahoidja vms asi sinna alla omakorda 25 naela... Ehh jah... No vaatab.

.

Muud ei ole midagi teinud. Eile oli koduigatsusehoog, tänu millele ma täna kuidagi liimist lahti olen. Ma tean, et Murakal ei ole koduigatsust, ma tean, et Tikril ilmselt ei tule koduigatsust, Evely ja Pip on selle koha pealt tundetud, Avel ja Liinal kuulduste järgi ikka esines aegajalt. Aga inimesed on erinevad ja midagi ei ole teha. Tahaks näha inimesi, kellel on mind nähes hea meel, kes tulevad kallistavad ja küsivad, et kuidas eileõhtune teejoomine läks. Puhtalt sellepärast, et nad teavad nii pisikesi asju sinu elus nagu seda on õhtune teejoomine. Lihtsalt, see turvatunne, et sa tead, kuidas asjad käivad ja toimivad. Ärge saage valesti aru eks, ma olen väga õnnelik selle üle, et ma siin Kayga olen ja et mul on võimlus trenni anda ja ise trenne võtta palju ajakava lubab. Aga vahel on sellised hetked. Vahel on sellised hetked, kus tahaks istuda oma kodus köögis akna all, juua oma lepatriinudega tassist kohvi ja süüa Lehe kohviku pasteedi ja taluvõiga saia. Ja rääkida emaga juttu ja kuulata tema töökoha intriige. Kuigi siin on meeletult tore ja mulle rämedalt meeldib ja ma ei usu, et enam õigemat otsust siia tulemise osas teha oleks saanud, ei ole mul siin lähedasi sõpru ja nii. Jah, küll need ka tulevad, ma tean. Aga kui tuleb üks nendest momentidest, siis ei aita see tuleviku piidlemine eriti.

.

Aga aitab halast. Edith, see Kay sõbranna, oli meie piparmünditeest väga heal arvamusel. =D Mu ema ju saatis mulle meie aiast korjatud kodust piparmünti ja tegin siis Edithile seda teed proovi pärast. Ta jõi ära ja ütles, et see on väga hea ja kui su ema järgmine kord teed saadab, ütle et pangu rohkem, et saadaks talle ka. Irw. =)

.

Laupäevaõhtuks ka juba plaanid teikavd vaikselt. Veel nagu saladuskatet ei kergitaks, ei taha ära sõnada. Aga Murakas tuleb siia ja Saffik tuleb Londonisse ja Edith tuleb välja, nii et meil peaks nalja nabani saama. Ja ma tõesti loodan, et ma saan siit homme minema. Ja vaene Murakas on see, kes peab mind kohvrite-kottidega jälle aitama, sest Kay on tööl. =P Ma ettenägelikult viisin pesemisasjad, saunalina ja fööni koos suure karbiga juba eile sinna, hiihh.

.

Egas midagi. Katsuks siis silmad pähe joonistada, riidesse toppida ja Camdenisse kingsepa juurde papudele järele minna. Minu uued nunnud papud, mis sai oktoobris Barcelonast ostetud, aga kontsapleki kadumise ja ilmade külmenemise tõttu ei saanud neid eelmine hooaeg kanda. Ja sellesama kingsepa juures, kelle juurde sammud kohevarsti viima hakkavad, said ka minu kunagi Walkingust ostetud kunstnahast saapad neljandad kontsaplekid. Ma kas olen hakanud rohkem kontsaga käima (Jaa!) või on se kontsapleki materjal lihtsalt nii niru, et tuleb neid kogu aeg vahetada.

.

Ja siiamaani muidugi ei ole seal rahvuslikust terviseabist helistatud. Milleks, eksole? Egas meil mõni siin ju ometi abi ei vaja.

.

Vanaisast mõjutusi saades: Au revoir!

Õhtusöögist

Eile läksin siis salsasse. Aga enne seda oli prantsuspärane õhtusöök, kuna vanaisal oli teine lapselaps külas, kes on ka prantslane. Noh, pasta juustuga ja loomaliha. Ei olnud korralikult läbi küpsetatud, ei olnud isegi mitte keskmiselt läbi küpsetatud, vaid oli seest täiesti absoluutselt toores. 15 sentimeetrise läbimõõduga lihakäntsakast viile lõigates oli näha, kuidas 2 cm äärest on kergelt hallikad, nagu küpsenud, ja ülejäänud kümme sentimeetrit on lauspunane. Väki. VÄKI. Väki. Vanamees lõikas liha lahti ja küsis, et kas mulle sobib nii, ma vaatasin selge vastikustundega liha ja ütlesin ei aitähh. Mille peale ta jälle meeleheitlikult silmi pööritas ja ütles, et hea küll, et prae siis enda tükki kauem. Tema tugevalt soovitatud ühe minuti asemel lasin seda vähemalt 5 mintsa pannil praadida. Andke andeks, et ma olen maailma köökide suhtes väiklane, aga ma EI SUUDA toorest liha süüa. Isegi mitte keskmiselt küpsetatud liha. Ma lihtsalt ei suuda seda alla neelata. Õudus.

.

Aga seejärel silkasin salsasse. Jäin veidi hiljaks, aga es ole hullu. Algajate trenn hakkas siis eilsest. Kuna minu eelis on lahtine keha, siis tulid ka esimesed sammud väga lihtsalt. See on selline partneriga tants ja nii ma siis saingi seal tantsida pika-pika-pika poisiga, kellega me koos tõdesime, et me kumbki ei ole harjunud nii kõrgele vaatama. =P Minu pilk kleepus silmade kõrgusele tema rinna peal ilutsevale kirjale ja pead ülespoole kallutada oli alguses ikka väga veider. =) Aga muidu oli tore.

.

Olen saatnud usinalt ka paar cv-d hommikul ja ärge unustage mulle täna siis pöialt hoida. =)

Kolimine

Vanaisa tsillib all oma teise tütrelapsega.

Mina käisin vahepeal õues ringi jalutamas, aga paha tuju oli ikkagi. Mingi jorss kahtlastes riietes (must tagi, mustad püksid tagumikul kirjaga Criminal, kohev soeng koheva tukaga) hakkas muga bussipeatuses juttu rääkima ja kui maha läks, siis naeratas ja lehvitas mulle. Ma hakkasin naerma. Läksin Angelisse Kay töö juurde poodidesse luusima, sest Kay ise oli liiga hõivatud, et muga jutelda.

.

Hiljem hakkasin mõtlema, et hei, kui sa nüüd kohe-kohe välja kolid, siis sa ju pead asjad kokku pakkima ja Kay juurde tassima. Hmm. Ebatore. Ei taha küll nagu nende kodinatega üksipäini jälle rändama hakata. Ja asju tahaks viia siis, kui kedagi kodus ei ole, lihtsam oleks. See tähendab siis päevast aega. Aga Kay on päeval tööl... Murakas on ka metsas, eksinud. =P Nii et pean täitsa mõtlema, aga homme tuleks selle asjaga ühele poole saada. Juba neljapäev ju ja reedel tuleb perekond Tropp puhkuselt tagasi.

.

Ühte ööklubisse helistasin ka, kes otsis tantsijaid. Lubas järgmisel nädalal tagasi helistada, kui intekaid tegema hakkab. Kui mingi striptiisiteenus või riietus teemal 'Karvased bikiinid' on, käigu jala.

Hea asi ka.

Mu emal oli ilgelt hea meel, kui ma ütlesin, et Tikker Londonisse kolib. Alguses ütles, 'Misasssssja?!' ja siis ütles, 'Issand kui vahva!'. Heeh. No vot siis. Emaga on ka tore rääkida. =)

.

Ja ma mõtlesin, et peaks äkki Uganda mingit üldist keelt õppima veits - kui samamoodi edasi läheb (Uganda kommuuniga suhtlemine), siis oleks paar elementaarset viisakust lausa eluks vajalik. =) Nii palju ma tean, et kui sa ütled mogambadsh, siis see on tervitus. =)

.

Oluliselt parema tujuga.

Veel tigedam!

Aaarrggh!!

Jumal, jumal, anna mulle kannatust!

Otsisin tööd ja tshekkasin kuulutusi ja oli vaja helistada. Oma kaardi rääkisin tühjaks ja läksin siis alla pere telefoni laenama - et noh, oma helistamiskaardiga saan ju siin ka helistada. Küsin papi käest, et kas tal on vaja praegu telefoni või võin ma kasutada. Ta ütleb, et võta-võta. Lähen siis üles tagasi ja mingi 20 mintsa pärast röögib vanaisa alt, et 'I want phone!'. Noh jah, viisin alla tagasi. Ema saatis hommikul mulle smsi, et ma kl 3 helistaks ja nii ma siis läksin kl 1 alla uuesti nillima. Papi tegi veidi nägusid, et kuhu ma ikka helistan ja põhimõtteliselt ütles, et ikka võin kasutada. Helistan siis emale ja mingi kümne mintsa pärast tuleb vanamees mu selja taha nillima, et kas mul mobiili ei ole helistamiseks või ja et tal on vaja kohe telefoni kasutada. Ma ju just küsisin, et kas tal on vaja ja ta ütles, et ei. Ütlesin, et okei, paar mintsa veel, et ma helistan Eestisse, mille peale ta ka silmi pööritas ja minema läks. Tuleb siis uuesti mõne minuti pärast, ei ütle midagi, aga ma lõpetasin kõne ära ikkagi ja vanamehel sihuke hapu nägu oeas, nagu oleks sidrunit närinud. Vaatan siis otsa, ta jopega kakerdas ringi ja tegi mingeid dramaatilisi zeste ja ütles siis telefoni vaadates 'Give!'. Ma andsin ja ukerdasin üles. Elementaarne viisakus, eksole. Aitähh, palun vms? Ma vihastasin nii meeletult - ma ju ütlesin, et ma helistan koju Eestisse ja sul on vaja 10 mintsa pärast tulla nillima mu selja taha jutuga, et aga mis siis, kui keegi talle helistab? Pane ennast põlema!

Tujuparandajaks ja maharahustajaks osutus Gymbox jõusaal, kes helistas mulle pool minutit peale cv saatmist ja kutsus homme 14.30 intekale. Vott siis. Aga nüüd lähen ma välja ja vaatan, kas ma saan kuskilt paar cv-d välja printida, ümbrikke ja marke oleks ka vaja - et veel mõned cv-d saata. Ja see vanamees võib tõepoolest sinna minna, kuhu päike ei paista. Nii palju siis meeldivast esmamuljest, kuradi griiinfaaader.

Kirevase päralt!

Tramaivõi, see vanaisa käib mulle närvidele! Tal on kogu aeg probleem sellega, et ma kodust ära olen. Või noh, et ma päev otsa kodus ei ole. Mis mind palgati talle seltsidaamiks või? Tra noh. Et tema on päev otsa muudkui üksinda jne. Mis see minu asi on?!! Ma olen tige! Ja see, et ta ingliskeel on nii sitt, et ta poolest mu jutust aru ei saa, on tekitanud temas arvamuse, et ma muudan kogu aeg meelt jne. A la nt eile õhtul õhtusöögiga - tuleb koju üsna hilja, mul oli 7st vaja tantsima minna, kurdab,et on nii väsinud. Ma ütlen, et ma lähen varsti tantsima, aga kas ma teen enne seda süüa kiirelt midagi? Tema siis et jajaa. Teen valmis ja ütlen, et ma nüüd lähen ja tema hakkab silmi pööritama, et mis mõttes? Sa ju just ütlesid, et sa sööd enne kui lähed. Tra küll, ma küsisin, kas ma teen süüa enne midagi kui ma lähen. Mitte, et ma söön enne, kui lähen. Ja täna hommikul - jube uni oli ja tahtsin kohvi, ütlesin, et ta mulle ka teeks. Avastab, et suhkrut ei ole, või noh, õige pisut oli topsi põhjas, kallas kõik oma tassi ja ütles 'No sugar, what can you do'. Ja et kas ma kallan sulle kohvi? Ma ütlesin, et ei aitähh, et aim fain. Ja tal jälle probleem, et ma muudan oma meelt. Ma ütlesin, et ma tahan küll kohvi, aga mitte ilma suhkruta. Oleks siis viisakusest küsinudki, kas ma tahan äkki poolt omale sellest viimasest purust, mkmm. Arghh. Miks ma üldse ennast sellistest asjadest häirida lasen? Sellepärast, et ta räägib ju pärast vanematele, ja paratamatult on mul hirm, et pereema ei taha mulle raha ära maksta. Oeh jah.

Nii et salsa või mitte-salsa täna? Inimesed, andke nõu! (Noh, kui see vanaisa kogu aeg vingub, et mind kunagi kodus ei ole)

Veel ühed tänud.

Siinkohal veel ühed tänud Liinale, kes saatis mulle yousendit.comiga mingi kolmkümmend Genialistide laulu. Neid ikka annab alla laadida. =) Aga muidu on mul hea meel ja suured-suured tähhid! =)

Und!

Meister

Liisu, see on sulle. Ma olen tahtnud seda juba kuu aega öelda, aga ma kogu aeg unustan ära, kui blogimiseni jõuan. Tahtsin öelda, et sa oleksid minu üle uhke, sest viin sinu krunnikeeramiskultuuri auga edasi. Ma olen täielik Liisukrunniguru - see on ideaaaalne. =) Tähh! =D

(Järjekordselt muidugi 'Dreamgirls'i sound trackilt Beyonce lugu 'Listen' taustaks üürgamas)

Minu päevane aeg möödus Kay juures, kellel oli külas ka sõbranna Edith. Edith on äge, nad on mõlemad Ugandast, nyankole hõimust ja tshikk on sihuke pull plika, et anna olla. =P Igatahes läksime kellelgi kolmandale Uganda neiule (Ausõna, neil on siin vist koloonia. =D) midagi ära viima, kes on ruganda hõimust. Milles seisneb erinevus? Tal oli kolm last mingi kümne ringis ehk ja üks kõhus ootamas, ja ruganda hõimu tervitusviis näeb ette, et lapsed tulevad ja põlvitavad su ees tervituseks. Ma vahtisin veidi lolli näoga ja ei osanud nagu midagi teha. Et kujutad nagu ette, et istud mugavalt tugitoolis, kuulad mingit mula, millest sa silpigi aru ei saa ja järsku hakkavad mingid lapsed su ees põlvitama. Et misasja?! Kayle see ei istunud ja ütles lastele, et ära põlvita, nyankoled ei põlvita, nii et kui sa meid näed, siis lihtsalt ütle tere. Laste nägudele oli väga suur segaduse silt kleebitud. Nende jaoks on see ju austuse avaldamine. Ma olen ka üllatunud, et ema keset Londoni linna, ilmse plaaniga ka sinna elama jääda, õpetab lastele nii traditsioonilisi kombeid. Aga muidu olid nad nunnud. Lehvitasid mulle kenasti vastu, kui me ära läksime ja puha. =)

Trenn, urban dance, oli täna igav. Kui sa oled enne veidi tantsuga tegelenud, siis algajate trenn jääb... Mittearendavaks. Aga trenni lõppedes küsis stuudiojuhtaja, et kas ma homme salsasse tulen, et homme algab uus kursus algajatele. Minu veidi kõhkleva näo ja mitte otsese vastuse peale ütles ta, et 'Ma näen, et salsa ei kuulu sinu lemmikut hulka - sa ei kilju just vaimustusest'. Irw.

Lõikude puudumise müsteeriumit seletas Tikker sellega, et tal ei ole õrna aimugi ja et tema ka PP arvutis ei saanud teha ja tõenäoliselt tahab minu läpakas kerget ravumist saada. =)

Nähh.

Tsekkasin eile mitu korda: Tikker ei ole midagi kirjutanud, Murakas ei ole midagi kirjutanud, Vassilissa ei ole midagi kirjutanud, Kristi üllatuslikul kombel isegi oli, aga kuna tema kirjutab nii harva, siis tema ei lähe arvesse. Keegi ei kirjutanud midagi ja mul kadus ka isu ära. Mitu korda istusin bloggeri lehel ja ei kirjutanud midagi. Teiste inimeste blogid tekitavad sõltuvust, näete, eriti kuivõrd see on praegu minu ainuke lugemisvara üldse.

Igatahes. Miks hakkavad inimesed raha kulutama mitte-eluliselt-vajalike asjade peale just siis, kui nad peaksid koonerdama? Näiteks mina. Läksin eile Camdeni turule ja ostsin omale tantsimiseks seeliku. Jah, ma juba läksin sinna turule selle seelikumõttega ja turbaniga vennaga kaubeldes sain 15 naela asemel 12ga. Ilmselt oleks 10ga ka saanud, kui oleks rohkem küsinud. Nüüd mind häirib, et ma ei küsinud rohkem. Aga noh, vähemalt algus on tehtud, eksole, kauplemisguru algusaastad. Seelikud, muide, olid seal kõik nii pikad, et ma pidin kohe lühemat otsima - üks nt oli kohe nii pikk, et keskkohast (mitte puusa pealt) oli kontsadega täiesti vastu maad. Nii et... Need hindud toodavad asju ikka äärmusest äärmusesse... Aga selline lõheroosa on, kohev, maani, vist topelt ratasklosh. =) Trennis oli täitsa vahva sellega tantsida, selline i l u s tunne oli. =P Ehkki pidin pidevalt seelikut põlvini üles tõstma, et jalgade asendit näidata. Aga eilsest hakkas uus kursus ja rahvast oli jälle rohkem. Eks näis, kas mu oskused on paranenud ja kas need inimesed ka jäävad.

Enne trenni käisin kinos 'The last king of Scotland' vaatamas. Kohati ikka väga jõhker, aga hästi palju Uganda traditsioone ja eluviisi ja nii sees. Et ärge laske enanst pealkirjast eksitada - Shotimaaga ei ole seal midagi pistmist. Film on Uganda (Kay on Ugandast, eksole) ühest diktaatorist Aminist vms-st, kelle reziimi ajal tapeti 300 000 ugandalast, asiaadid aeti maalt välja ja muid selliseid 'toredusi'. Aga näitab maad selle ilusast küljest ka, et visaalselt tõesti ilus film. Minge vaatama!

Appi-appi, ma olen nädalavahetusest alates töötu... =S Ma ei tea, hakkangi siis õhust ja armastusest elama...

Lõppematu lugu

Ma ei öelnud ju teile, et nüüd on see saag LASTETOAS laua peal? Idülliline, ma ütlen...

Igatahes nüüd on pereema ka läinud ja vanaisa lubas õhtusöögid teha, nii et... Homme pean siis oma tunni struktureeritumaks tegema. Loodan, et õnnestub ka. Ja tühje cd-sid pean ostma, et teha plaadid koreo looga.

Täna käisime Kayga lõuna-Londonis. Tema mingitel tuttavatel külas. Vahva oli, tehti aga jälle Uganda toitu (ehk siis valge riis, kitseliha, kahte sorti küpsetatud banaanid, mida Eestis ei ole), nätsutasime pisikest kolmekuust beebit, jõime kohvi ja hängisime niisama. Koju jõudmine oli veidi närviline, sest lahkumine venis nagu alati ja jäin 45 minutit planeeritust hiljema peale. Loodan, et see homme vanema plika koolisaatmisel mulle käru ei keera...

Mingid müstilised lihased valutavad, a la mingi küünarnukilihas jms. Aga mitte hullusti, nagu peale teisipäevast urban dance'i, vaid aint mingis asendis annab tunda, nt trükkides... Ja kallid inimesed, andke andeks minu ilma lõikudeta tekst, vahel ta jätab lõigud ja vahel kustutab ära.

Väärtused

Eelmisele postitusele lisaks, et sellised asjad nagu imehea tantsutund või jalgrattal meeleheitlikult kõvakübara, musta mantli, põlvpükste ja hoolikalt rullikeeratud õlgadeni juuksesalkudega väntav juut, keda sa bussiaknast juhuslikult silmad, teevad kõik halvad momendid mitmekordselt tasa. Ma tulin tantsutunnist ja terve tee koju ma lihtsalt naeratasin. Oli lihtsalt nii meeletult hea ja kerge olla. Ma tundsin, et terve nädal sitta oli seda ühte tantsutundi väärt... Kui ma ei oleks siia elama tulnud, ei oleks ma elaski sinna tundi saanud minna...

Ja kuulake 'Dreamgirls'i sound tracki. Nii võimsad laulud.

Kummaline, kuidas inimese rada läbi elu muutub, eksole? Kunagi ma arvasin, et kunst on minu ala. Joonistamine, maalimine ja nii. Siis tuli fotohuvi. Ja kõigi nendega oli tunne, et seda tahangi teha ja õppida. Aga nendele aladele ülikooli sisse ei saanud. Nüüd ma tantsin. Nüüd ma tunnen, et seda ma tahan teha. Kõik mured lähevad ära, ainult hea, õige ja kerge tunne tuleb. Vanasti ei suutnud ma kükkegi teha kekas, nüüd ei ole tantsutunnis kümneid kordi kükki ja püsti hüppamine mitte mingi probleem. Minus endas tekitab see imestust. Kuidas see vanasti nii raske oli ja nüüd ühtäkki ei tekita füüsiliselt mingit raskust? Kõhutantsust sa omale jalalihaseid ei saa, nii et... Ma ei tea... Aga hea on. =) Ja eks see olegi kõige tähtsam. Võib olla toob tulevik teised rajad, aga praegu on niimoodi hea.

Dance Hall

Hoooi hoooi hoooi!

=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D=D

Jamaican dance hall kicks ass! Jamaican dance hall ruulib täiega! Bloody bloody fucking hell! =D Liigutused väga sarnased kõhutantsule, või noh, tehnika siis, ainult et kõik on kuidagi suurem ja teise rütmiga. Ja kui ikka tümakas peale pannakse, siis rabeled ennast täiesti hingetuks, higi sõna otseses mõttes voolamas. Igatahes meeletult nauditav trenn, treener mingi ilgelt äge must kutt, kes mingist liigutusest (või puusakaaresuunast) aru saamiseks tuli seisis minu ette ja pani minu käed oma tagumiku kohale puusa peale. =D Hkhmm. Ma ei ole elus näinud tüüpi, kellel see pepu niimoodi vingerdab. =D Isegi mitte mees-kõhutantsijatel. =P Koreot olid nad viis tundi juba harjutanud, aga enamvähem jõudsin järele. Aga tund oli tõeliselt hea. Täiega nautisin. Palju parem, kui hiphop, mis oli enne seda. Hiphopis ma tundsin, et mul on veidi igav...

Nüüd ootan kannatamatult, millal pereema koju tuleb, sest tahaks ta käest küsida hunniku küsimusi ja siis Kay juurde jeehat tõmmata...

Muideks, üks asjadest, mida pereema märatsushoo ajal loopis, oli saag. Sest saag oli koridori visatud. Huvitav, milline nende igapäevane pereelu välja näeb? Idülliline, kujutan ette.

Haiged närvid

Ma sain just praegu aru, et pereema karjumine üleeile ei olnudki midagi isiklikku, nagu pereisa vabandas. Mingi 10 mintsa tagasi hakkas ta vanaisa peale RÖÖKIMA, siis jooksis toast välja, paugutas ust, loopis asju (kolina järgi öeldes), paari minuti pärast tagasi, ja draama käis pisarate ja kisaga edasi. Nüüd alles lõppes.

Noojah.

Riigivahetajatele

Eile tuli sii Kay. =) Niitoreniitoreniitore. =) Sõime kebabi, läksime kinno 'Dreamgirls'i vaatama (kui teile meeldivad muusikalid, minge ka - sisu eriti ei ole, aga laulavad terve filmi), siis ta tegi süüa (Lõpuks ometi! Tema toidust tundsin ma puudust.) ja läksime ära magama. Pärisbanaane ei saanud. Asjade halva kokkulangevuse ning tema veidi mitte nii positiivse asjade-viimasele-minutile-jätmise kombe tõttu jäi mulle ka enamus asju toomata. Nimelt plaanis ta ostmise viimasele päevale jätta, aga viimasel päeval selgus, et ta oli tagasilennu kuupäevad sassi ajanud ja pidi paari tunni pärast juba välja lendama. Niimoodi juhtub, kui su lend algab ühel päeval ning lõppeb teisel. Ja ärge jätke asju viimasele minutile. Niimoodi saingi ma siis uute pärlite ja valgete kontsaplätude omanikuks (instead of õlasall ja puust nukud ja muu suveniirikraam).

Ma ei suuda mitte kunagi ära otsustada, mis värvi teksti ma tahan. Ja mis fonti ja värki. Ma kaesin ükspäeva oma blogi vanemaid sissekandeid ja iga pagana jutt oli isevärvi. Ma ei tea. Kui mulle üks hetk midagi silma jääb, teen ka blogi ilusaks. Või lasen Hullul Tikril seda teha. =D

Igatahes. Lubatud jutt riigivahetajatele. Minu kogemused põhinevad au pairi töö põhjal, aga üritan ka üldisemat muljet luua.

1. Hakka enne tööd otsima. Agentuuridel ei ole absoluutselt mingit mõtet. Mina ootasin 3 kuud, mille kestel Evmar agentuur suutis mulle teha 2-3 pakkumist, mis ei vastanud isegi minu nõudmistele. Ja needki pakkumised tulid peale meile sisuga - mille-kuradi-eest-ma-teile-viis-sotti-maksin-kui-te-ei-mitte-midagi-ei-tee. Et mõttetu rahakulu, rääkimata närvidest.
2. Käi ära kõikvõimalike arstide juures - hamba-,pere-,naiste-,misiganes sul võiks vaja olla.
3. Osta kaasa dushigeel, shampoon, balsam, hambapasta, hambahari, tampoone. On hea, kui sa ei pea kohe alguses selliste asjade peale raha kulutama, sest hinnavahed löövad alguses täiesti pahviks ja üüratute summade kulutamine ihutarvete peale tekitab asjatut stressi.
4. Mitte mingil juhul ära võta kaasa ühtegi riideeset, mille puhul sa mõtled, et äkki ma kannan seda, kuigi reaalselt ei ole see hilp kapisügavusest väljunud aastast üks ja kaks. Aga samas ära tule ka päris kolme topiga. =P Muidu kulub kõik su palk alguses uutele riietele. Mis iseenesest on ju jah, tore, aga alguses on sul muidki asju maksta.
5. Saa kokku kõikvõimalike inimestega. Nendega ka, keda pole sada aastat näinud. Kuidagi hea tunne tuleb. Lõpetatuse ja uue alguse tunne.
6. Veeda aega kodustega ja kodus. Alles hiljem saad aru, kui väärtuslik võib see kräuksuv kapiuks ja vihatud linaleum olla.
7. Mina emaga fotograafi juurde ja tehke koos pilti.
8. Kui sa ka kõige muuga koonerdad, siis fotodega ära tee seda mitte. Alguses ei saa sellest arugi, aga mingi hetk hiljem fotosid vaadates tekib oluliselt terviklikum tunne.
9. Kohvrit pakkides arvesta faktiga, et määramata ajaks mujale kolimisega kaasneva raske mammona puhul võivad lennujaamatöötajad sinult kenasti ülekilode eest mitmeid sadu kroone kasseerida. Minu puhul siis kaheksa soti ringis. Aga minul kaalus kohver iseenesest juba 4-5 kilo, nii et olge ka ostmisel tähelepanelikud.
10. Tee üks korralik lõpukräu! =D
11. Organiseei inimesed lennujaama enda ära saatma. Hulga parem tunne on minna, kui keegi sind saadab. =)
12. Seo kohvri külge mingi värviline pael või pane äge kleeps vms. Mitmesaja musta kohvri hulgast enda oma leidmine osutub tunduvalt lihtsamaks.
13. Pole mingit mõtet loota, et EasyJeti lennukites pikkadel inimestel ruumi on. Sa istud kolm kuradi tundi ühes asendis, jalad eesoleva istme vastas.
14. Lennujaam on suur. Lihtsalt hinga sügavalt sisse-välja, loe silte ja järgi rahvamassi.
15. Ära lase ennast vasakpoolsest liiklusest heidutada. Hoia oma silmad kõnniteel ja ületa teed valgusfooride all. Alguses vähemalt. =)
16. Arvesta sellega, et inimesed on viisakad. Please-thank-you-excuse me käivad ette ja taha. =) See on oooluliselt ägedam, kui põrnitsev silmavaade ja torssis mokad.
17. Ära võta isiklikult (märkasin Muraka puhul), kui sulle öeldakse poes ja bussipeatuses ja kusiganes veel love, darling, sweetheart, vms. See on kohalik suhtlemiskultuur.
18. Märkad enda ümber, kuidas inimesed naeratavad.
19. Võta endale aega märgata kõiki ilusaid inimesi ja ägedaid soenguid.
20. Tee üks korralik tere-tulemast kräu. =D Mis eeldab sinu kohvris eesti viina olemasolu. =D
21. Turismiatraktsioonid ei pea tulema esimese nädalaga. Ära pabista, kui tervet linna kolme esimese päevaga ära ei näe. Aega on küll - sa ju elad nüüd siin. =)


Üldiselt ei tule mul midagi olulist rohkem meelde. Tunni aja pärast siis Jamaican Dance Hall ja Hip Hop. =) Ja tööd peaks ka veel otsima.

Keerulised ajad

EDIT: Mind ajab lihtsalt puhtakujuliselt närvi, kui ma teen kena liigendatud ja lõikudega teksti ja peale publish'it need vahed kaovad lihtsalt ära! Krt, krt krt. Kolm korda oled juba editanud.

Eile õhtul käisin salsas. Stuudiojuhataja ise annab salsat. Kuna mul oli kange tahtmine talle sõbrapäevaks a la lilled ja kaart viia, aga neid ma kuskilt ei saanud, siis viisin talle pudeli veini. Tal oli nõnna hää meel. =D Hiih. Aga salsa ise... Muidugi nad olid kõvasti igast paaris-kombinatsioone teinud, põhisamm ise ei ole midagi. Nii et ma ei saanud lõpuni päris pihta, mis nad seal tegid. Mingeid erilisi joovastavaid tundeid salsa aga ei tekitanud. Ma kujutan ette, et ilgelt äge oleks seda kuskil baaris tantsida ja nii, aga... Ütleme nii, et urban dance'is ma kohe tundsin, et voh, see mulle istub, salsas aga... Ei tundnud suurt midagi. =D

Nüüd saate küll naerda, aga ma räägin teile ikka. Tulen trennist ja noh, ikka oma tuppa. Ei olnud seekord öiseid külalisi. Aga hirm oli sellegipoolest. Asi lõppes sellega, et üks tuttav mägiaivar hakkas nuputama ideid, kuidas mu toauks ilma võtmeta kinni saada. Lõpuks toppisin raamatud kinni kiilumiseks põranda ja ukse vahele ja tooli panin viltu raamatute peale, et kui keegi raamatuid liigutab, kukub see antiikne tool ilge mürtsakaga vasta maad. Jah. On küll naljakas lugeda. Aga parem karta, kui kahetseda ja pärast mõnda öist külalist oma toas taluda, eksole. Lisaks oli voodis veel raskest puidust kujuke ja kääridest te juba teate. Noh, isa on küll tore mees (mõningate eranditega), aga enamus kirvemõrtsukaid näevad välja sellised, kelle kohta naabrid ütlevad, et ' ma ei oleks seda temast kunagi uskunud! Ta ei tee kärbselegi liiga'. Nii et. Öö iseenesest möödus siiski rahulikult. Hommik seevastu aga mitte.

Algas kõik jälle sellega, et pisem plika keeldus voodist välja tulemast. Lihtsalt karjub 'no no no stop it'. Peale 15 minutit rääkimist lihtsalt tõstsin ta välja. Loomulikult ei sobinud talle hommikusöök, jooksis sellega ema-isa tuppa. Kui lõpuks sealt alla tuli, oli lühikeste käiste ja pükstega. Sokkideta, jakita, ja ma talle sokid tõin, ei pannud ta neid jalga. Absoluutselt ei rääkinud minuga, tegi mingit oma koolitööd ja mind ei olnud olemaski. Isa tuli mingi hetk alla ja takso oli juba tellitud (lapsed sõidavad kooli taksoga) ja et mis värk on, miks plika poolpaljas on. Ma ütlesin, et ta keeldub ennast riidesse panemast. Siis tuhises alla ema, kes oli hirmus tige. Et miks plika paljas on, takso on juba siin, mingi lindistaja plikal otsimata (AUSÕNA, ta ei ole mitte kunagi mulle näidanud, milline see välja näeb, kus see asub!), et kuivõrd ta peab igal hommikul tulema minu järelt kontrollima, siis ta võiks kõike seda samahästi kui ise teha. Viisin lapsed kooli, plika ei öelnud head aegagi.

Koju jõudes astusin kööki ja siis hakkas sealt tulema. Et põhimõtteliselt sellest, kuidas m õ n e d meist teevad p ä r i s tööd ja pikki päevi ja rasket tööd ja miljonit asja, millest laste koolisaatmine hommikul on üks pisitilluke osa. Ja kuidas mõned meist, kelle ülesanne on lastele lõunasöök kaasa teha, kooliasjad valmis panna, vaadata, et lapsed oleks ilmastikule vastavalt riides, ei saa sellega teps mitte hakkama. Et põhimõtteliselt olen ma üks halva suhtumisega mugav inimene, kes lihtsalt tahab mugavalt Londoni kesklinnas tema majas elada. Kokku tuli seda sealt kohe kümne minuti ringis. Ma lihtsalt seisin ja kuulasin. Ebaminulikult hoidsin suu kinni. Pole mingit mõtet vaielda inimesega, kes on sinu ülemus, sinu peale tige ja kindlalt mingil oma arvamusel. Paar korda üritasin midagi enda kaitseks öelda, mille ta keeras veel rohkem minu vastu. Probleemiks kerkis järksu ka minu igaõhtune tantsutrenn, et ma ei ole temalt üleüldse küsinudki, kas tema poolest on okei, et ma lähen. Tiraadi lõppedes ütlesin, et ma arvan, et ma ei ole teie pere jaoks õige inimene. Mille peale tema tuliselt vastas, et tema hakkab ka nii arvama. Peale mõningast vaidluse jätku jõudsime kokkuleppeni, et lahkun kohe, kui nad reisilt tagasi on. Ehk siis järgmisel reedel. Asju ja etteheidet ja kisa oli veel. Võibolla mitte just kisa, aga oluliselt valjendatud häält ja ebameeldivaid sõnu. Mõni asi oli õige, mõni lihtsalt vihaga öeldud... Kõike ei hakka siia kirjutama.

Ma saan tast mõneti aru. Mulle käiks ka sihuke asi närvidele. Ja ma olen nõus, et ma olen mitmes asjas täitsa süüdi. Aga fucking hell, it takes two to tango... Kui sa ei võta mitte kunagi vaevaks, et mulle asju ette näidata, k u i d a s ma pean teadma, kuidas neid teha? Kui sa esimesel õhtul räägid mulle nädala tegevuse korraga ära, siis andke andeks, kui ei jää kõik asjad meelde. Ja mingit tuge laste suhtes temalt ka ei ole. Ma ei saa midagi reaalselt teha, kui laps mind lihtsalt ignoreerib. Kui ta keeldub midagi tegemast.

Egas midagi. Läksin üles ja mängisin vaprat. Asi ei olnudki ehk niivõrd sõnades, ehkki ka see teeb haiget, kui sa pingutad, tulemust ei ole ja siis veel arvatakse, et sa ei teegi midagi ja sul on suhtumise probleemid... Vahetasin riided ära ja läksin alla, triikima. Isa tuli muga rääkima. Vabandas pereema pärast ja ütles, et see ei ole midagi isiklikku ja et ta vahel on selline, et asjad lihtsalt peavad tehtud saama. Ja et ema ütles talle, et ma lahkun. Et kas töö on liiga raske või? Iga asja peale ma muigasin ja ütlesin, et im fine im fine dont worry. Suhtusin asjasse üleolevalt. Tegelikult oli paha olla. Lõpetasin kogu kupatuse (koristamise ja triikimise) kl 1, lastele järgi hakkasin minema kl 14.30. Ja pereema väitel on mul päeval niiiiii palju vaba aega. Jah, õudsalt palju küll ju. Bussi peale jalutades läks tuju järjest halvemaks. Mitte tigedaks, aga kurvaks. Sest minupoolset vaatenurka ta ei tea, teda ei huvitagi. ah jah, mis seal ikka

Kooli jõudes hakkas plika mind ema asemel nähes nutma. Jess noh. Oli kohe veel parem tunne. Läksime siis bussi (järjekordselt olin mina see paha inimene, kes lapsed takso asemel pikale bussisõidule viib) ja ma isegi ei üritanud plikaga rääkida. Kummalisel kombel aga bussist väljudes pistis mulle mingi prügi pihku, et ma ära viskaks. Ja täitsa suhtles muga, kuulas, kui hõikasin ja taga rääkisin. Olin üllatunud. koju jõudes ei jooksnudki ema-isa tuppa peitu, vaid jäid alla telekat vaatama. Tegin neile nutella-saia ja läksin siis ka nendega istuma. Hakkasime jalkat mägnima kolmekesi. Mitte mingit jälge sellest, et plika must enne välja ei teinud vms. Okei, laps ilmselt protestis mingi võõra tädi vastu, aga nüüd pole enam vahet nagunii... Kui järgmine reede minema lähen. Et miks ma kohe ei lähe? Sest siis on mul lootus ka mingile rahale. Ja kuivõrd Londonis on töötuna oluliselt raskem olla, kui nt Tallinnas, siis... Jah. Homme sõidavad ära isa ja 2 nooremat (see ka põhjus, miks ma siia julgen jääda), ema paneb pühaba järgi ja vanem plika jääb üldse siia.

Alt tulevad söögilõhnad... Aga ma ei julge/taha/täi nendega sööma minna... Juhul, kui nad kutsuvad. Või ikka läheks? Kõht on tühi küll...

Nagu te aru saate, on tuju üsna nigel, kugi lastega sain täna jumala hästi lõpuks läbi... Poiss hõikas üle maja, et 'Airis, kus sa kadusid, et meil jäi mäng pooleli', millele oli vastuseks kuulda ema häält ja siis poiss enam ei hõiganud. Ja plika kisas ka hiljem üle maja mind, et kus ta kott on.

Oh jah.

Ma ei oska midagi enam öelda. Homme tuleb Kay. Oleks ka juba viimane aeg...

Pereisa till

Täna hommikul nägin pereisa tilli. Mõnel teisel (Tikril ehk või nii) oleks selle üle ehk isegi hea meel olnud, minus aga hakkas koopis imelikke mõtteid üles keerutama. Lugu siis järgmine: (miks ma ei saa enam normaalseid lõike teha, kui ma seda mõlemalt-poolt-sirge-tekstitöötlust kasutan?)
Eihh, teate, alustagem eilsest õhtust. Tulen mina tipa-tapa stuudiost tagasi (stuudiost kirjutan veel allpool), jalad risti all, sest peale hullu uhamist trennis ei teinud treener mitte ühtegi venitusharjutust ja kuivõrd see tants sisaldas pidevalt kükki viskumist, siis kujutage ise ette, mis tunne on ilma venitamata trenn ära lõpetada. Ma venitasin küll ise, aga nähtavasti mitte piisavalt. Igatahes. Olen siis oma toas, plaanin alla hambaid pesema minna, kui järsku sajab isa mu tuppa sisse. Küsis miskit mõttetut ja igatahes lõppes asi kõhutantsust rääkimisega, et pereisa oskab tarbukat taguda ja aitas mul limewire alla laadida. Või õigemini oli minust viisakas lasta tal seda teha, sest ta oli sellega suht pushy. Mitte, et ma ei oleks seda juba pikka aega tegelikult tahtnud. =D Nii et selle koha pealt oli kasum mul ikke sees. Aga kui tüüp istub voodi peale, sulle hästi lähedale ja mingi hetk puutub tema jalg sinu jala vastu, siis... Iuki. Lõpuks lasi varvast, Aga öelge mulle palun, kas meestel ongi komme oma tilli kogu aeg näppida või? Sest eelmises peres põnn käis kogu aeg ringi käed püksis (ja otse loomulikult keegi ei keelanud teda) ja isa eile seisis keset mu tuba ja käsi käis mitu korda püksist läbi, nii eest kui tagant. Üsna rõve, kujutage ette.
Täna hommikul oli pereemal meeleheide selle üle, et ma tegin valest saiast (mis oli nädal aega vana ja mingi tükk kuskil õige pisut hallitas) võileivad lastele. Kust mina pean teadma, et nad hoiavad sügavkülmas oma saiavarusid? Ja miks ta siis ise seda kapist välja ei võtnud eile? Igatahes viskas ta need laste söögikarbist välja ja teatas traagiliselt isale, et nüüd peab ta minema lastele võileiba ostma. Ja mulle teatas selle kõigest-väsinud-häälega, et toiduasjad tuleb juba eelmisel õhtul üle vaadata, mitte viimasle minutile jätta.
Isa põristas täna hommikul oma motikaga kooli, et pisem plika ujulasse viia kooli eest. Igatahes. Jõuame kooli, isa toob mind motikaga tagasi. Väljas sadas vihma, tugevalt. Loll irve oli mu näole kleebitud sellegipoolest, sest motikaga sõita on äge. Kuni selle hetkeni, kuni sa tunned, et tuul ja vihm käivad sul luust ja lihast läbi, sest sul ei ole kilekat mantli peal. Pereisa lahkelt lubas käed omale tasku pista. Noh, oli veidi soojem küll, aga kahtlaselt ettepoole tiris mu käed.
Jõuame koju, mina hakkan koristama. Olen järjega pesu triikimise juures, kui isa kakerdab alla esimesele korrusele suurde tuppa ja hakkab värkselt triigitud asjade hunnikust mida otsima. Keerab siis minu poole ja küsib, et kas need on nüüd kuivad (vms, ma krt ei mäleta täpselt, mis ta küsis). Ma moment vaatan selja taha pereisa poole, et vaadata, millest ta räägib. Järgmisel momendil pööran pea kohe tagasi, jõle usinasti tehes nägu, et ma ei märganud üldse seda pisikest vennikest särgi alt piilumas. Hkhmm. Ei tekitanud kusjuures ebamugavust või nii, aga tõi pähe mõtte, mis siis, kui pereisa peaks öösel minu juures ööbida tahtma, if u nou wat ai miin... Et esimesel ööl madratsi ääre alla peidetud käärid ehk võivadki kasutusse minna.
Ärge saage valesti aru, ta on kena inimene. Aga minu, kui võõra naise ees, ei tohiks ta nii avalik olla. Ja tõenäoliselt näen ma kõike ebasündsas valguses sellepärast, et ma otsin asju, mis tunduksid ebasündsad... Aga järele mõeldes võibolla ka mitte...

Eilsest pereema meeleheitest niipaljukest veel, et kära tekitas koridori välisukse juurde viidud prügikott, sest kott võib lekkida jne. Ja peale paanikat tagasisaamata ühe naela pärast taksos, andis ta mulle lihtsalt raha ja ütles, et piima on vaja. Mitte 'palun, kas sa saaksid poest piima tuua' või 'on sul aega ehk piima tuua' või 'ole hea, mul endal ei ole aega'.

Täna, kusjuures, ütles pereema juba pisut rõõmsamal häälel, et see you later missis, kui nad vanema plikaga ära läksid.
Täna toon lapsed koolist ära. Oaehhh, ebatore. See pisem plika ei salli kedagi vist peale emme. Poisiga saab veel hakkama, aga see pisike plika ainult toriseb või on vait ja ei räägi sinuga. Jess noh.

(Siinkohal teen pausi, sest Kay, kelle telefon pänna pandi, saatis mulle smsi oma uue numbriga ja oleks tore talle helistada vahelduseks. =))

Nii. Et siis. Ahjaa, trennist. Pean kohe oma märkmiku otsima. Niiiiiii.

Tund koosneb:
1) warm up
a) big body movements
b) joint mobilization
c) stretching

2) middle section
a) technique
b) coreography

3) cool down

Igal osal peab olema täiesti tajutavalt erinev muusika. Tund rohkem konkreetseks. A la täna õpime värinaid, järgmine kord rinnatõsteid, ülejärgmine kord puusaringe, jne. Et oleks konkreetsemalt progressi näha. Hea oleks õpilase panna ringi tantsima, et nüüd näitas sina harjutuse ette vms.

Oleks ma neid asju enne paremini teadnud, oleks ilmselt nii mõnigi õpilane alles jäänud. Aga vigadest õpitakse, mis ma muud öelda oskan. Ja juhatajast oli tegelikult kohutavalt kena võtta aeg, et minuga mu tund üle vaadata. Nii et ma olen tegelikult tänulik.

Tikrile ja teistele riigivahetajatele kirjutan lähitulevikus kolija-meelespea.

Kuhu on koer maetud vol 2

Ma olen tegelikult ilgelt väsinud. Tänane päev on siiski toimekas olnud.

Alustaks meeldivamast - ehk siis sellest, millest ma enne ei kirjutanud, et ehk sõnan ära. Ma jõudsin täna trenni. Urban Dance'i trenni. Ma olen endaga jube rahul.

Kell 18 oli mul siis audients Proua Hirmuäratava Juhataja juurde, kellest veidikese aja möödudes sai Jube Tsill Mutt. Ühesõnaga - tegime mu tunnikava oluliselt konkreetsemaks- homme ehk teen sisskande sel teemal ka, et mis me siis ikkagi kirja panime ja nii. Ja usute või ei, aga see tädi (jah, tädi, ta ütles, et on nelikümmenfuckingkaks!!! Ma pakuks, et ta üle 35 ei ole mitte mingil juhul) on tegelikult jumalast lahe. Viskasime nalja ja naersime ja minu silmad läksid eriti eriti eriti särama, kui ta koukis kapist välja kotitäie puusarätikuid. =D Tal oli kunagi egiptlasest boyfriend olnud ja ta siis oli toonud omale neid Egitpusest mingi 5 kotitäit. Või noh, mitte endale, vaid ikka stuudiole. Ja siis minu suur dilemma netist tellitava türkiissinise või roosa puusarätiku ümber sai lõpetatud ühe valge iludusega. Ma poleks kunagi uskunud, et ma omale valge puusarätiku ostan, aga nii kui ma selle endale ümber sidusin, ostsin ära ka. Ta on lihtsalt nii ilus, valge ja kuldsete pärlitega, ei mingeid münte. Kolmnurkne ja tagasihoidlik. Super.

*Rahulolu*

Siis tuli urbani õpetaja, mingi pikk kutt. Ilgelt palju ilkusime sõbrapäeva teemadel, mille tulemusena mina mõtlesin, et peaks homme stuudiosse minema ja juhtajale kaardi viima. =D Nii äge. =) Aga jah, trennist siis nii palju, et ilgelt äge oli. Sihuke Justin Timberlake'i stiilis ja Justini lugu oli ka. Ja oma tubliduseks/kiituseks pean mainima, et vaatamata minu esimesele ja mõnede teiste kuuendale tunnile, olin mina ikka üks paremaid. =D Kuus õpilast oligi ainult tunnis, aga kui paarikaupa tantsujuppi esitama pandi, siis pandi üks pliks ja mina esimestena, sest me olevat kõige paremad. Ehkki ausalt ära märkides ei olnud mul eriti aega ega mahti teisi tunnis vahtida. Üritasin teisele stiilile ja rütmile pihta saada. Ei olnud nii, et üks-kaks-kolm-neli. Oli hoopis taa-taa-tata-taa jne. Ah, ega te ilmselt nagunii aru ei saa, irw. Kui ette näidata, siis oleks kohe pilt selge.

Igatahes. Andke andeks kirjavead. Ma olen jube unine. Ma lähen ära magama, et homme ome nõmedat päeva alustada. Ahjaa. Pidin ju veel maetud koerast pajatama (vanaisa norskamine kostab läbi lae. Või siis minu suhtes läbi põranda). Mul on tunne, et pereisa nillib mind. Kriipi veits, aga homme pikemalt.