Vaikus

Sügis on käes. Nagu iga aasta-aja ja/või pühade saabumisega käivad kaasas rohked blogisissekanded pealkirjadega 'kevad!', 'LUMI!!!!!', 'jõulud', jne. Seekord on meil sügis. Ja mulle on ka sügisega vaikus hinge pugenud. Selline hea ja rahulik vaikus. Sedasorti vaikus, mis paneb mõtlema, et tahaks Orkuti profiili ära kustutada (ja MITTE FaceBooki asemele teha), blogi kirjutamise ära lõpetada või parooli alla panna. Ei taha, et mu elu teistele niiöelda hindamiseks väljas on. Noh, parooli alla minemine on ikka tõenäolisem kui äralõpetamine. :P Harjumuse jõud on vist ikka suurem kui rahuvajadus. 

Sügis... Sügis on jõudnud niiskesse ja külma faasi. Eestis elades ei saa sellest nii aru, sest soojad riided on iseenesestmõistetavad. Siin ei ole. Panin täna esimest korda oma talvemantli selga - ei ütleks, et mul hirmus soe oleks olnud. Mis ma siis talvel teen, kui temperatuur 10-15 kraadi langeb? Mul on vist uut talvemantlit vaja. Maadlen juba nädalapäevi väikese külmetusega, kellega me nagu jonnipunniga kakleme. No võiks ju omale mingi paratsetamooli sisse keerata, eks, aga nagu üldse ei taha. Hoopis suurendan oma C-vitamiini koguseid, Vietnami salv on igati popp, õlilambis põleb eukalüptiõli, küüslauk on toidulaual esikohal, jne. Kõik see aga ei aita, kui sa tibuvihmases 10 kraadises pargis Evelyga saapad üle õla viskad ning paljajalu läbi madala oja kahlad. Vesi ei olnud üldse niiii külm, aga eile õhtul maadles keha küll pisikutega - temperatuur oli laes ning täna on enesetunne jälle teetassist olenevalt kõikunud. Kui joon teed, on okei olla, kui ei joo, on ilgelt sitt.  Aga sügis on ilus. Kummikutega on äge mööda lehtedega kollaseks maalitud pargiradu ringi paterdada. 

Kooliga on nii, et osad loengud on koolimajas ja osad haiglas. Haiglas on meil siis sihuke kliiniliste oskuste õppimise nurgake - täna näiteks õppisime manuaalselt vererõhku mõõtma. Uskuge mind, see on raskem kui peale vaadates tundub! Aga haiglaga seoses tuli mul meelde sihuke vaatepilt. Seisame ja ootame maimäletamida oma pisikese pundiga ühe haigla tagaukse juures. Korraga kärutavad meist mööda kaks asiaati (noh, ma ei küsinud, aga välja nägid nagu hiinlased), mees ja naine. Mõlemal on kanüül käes, käsi ise lükkab aga ratastel tilgutihoidjat. Ja tilgutihoidjas on mõlemal suur kott verd. :D Kärutavad ettevaatlikult kaldteest alla, istuvad kõnniteeäärele ja hakkavad rahus suitsetama. No ausõna, see nägi naljakas välja. Võiks ju arvata, et kui sul vereülekannet vms tehakse, et sa siis istud rahus, aga ei.... 

Õige pisut on veel magamaminemiseni aega, hakkan Yuyule mütsi kuduma. :)