Viimasel ajal on juhe nii koos olnud, et üldse ei taha kirjutada. Tegelikult ei tahaks üldse midagi teha, peale teki all lesimise ja lakkevahtimise, aga jah... Enne jõule seda luksust ei ole.
Igatahes, täna tööl olles jäime lõunapausi ajal indialasest töökaaslasega juttu puhuma. Toiduteemadel. Kui ta meil paar kuud tagasi alustas, ei tellinud ta kunagi köögist lõunat, kuigi meil saab £1 eest süüa seda, mida tahad. Ma mõtlesin tol ajal, et ta vaeseke on nii puruvaene, et ei jaksa süüa osta. Täna tuli siis välja, et asi on selles, et ta siiani ei orienteeru Euroopa toitudes! Nii naljakas mu meelest. Ühesõnaga, ta ei julgenud midagi tellida, sest ta ei teadnud, mis need nimed menüüs tähendavad. Asjad, mis meile tunduvad nii iseenesestmõistetavad, olid tema japks täielik müstika. Tunnistas teine veel üles, et päris mitmel korral oli pärast lõunat tal kiiremas korras vetsu asja. ;) Noh, eks ta siis nendest marmiidil olevadest ülejääkidest siis ikka proovis.
Täna ütles mulle 94 aastane vanadaam niimoodi: kui ma vanemaks saan, siis ma lähen hobusega ratsutama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar