Istun siin keset ööd köögis, läpakas laual, keset kolmepäevast töömaratoni, paar tundi juba maganud ning nüüd unesegasena haigutan kõrge laua taga. Nimelt sai leivataigen just sellisel jabural kellaajal nagu kesköö valmis ning kuna selle küpsetamisel tuleb kuumust kogu aeg vähendada, pean korraliku perenaisena siin leiba valvama. Haigu-haigu.
Igatahes mõtlesin, et see on selline hea moment minu viimase nädala mõtted kirja panna, kuna varsti tulevad muud mõtted peale. Tahaksin nimelt rääkida asjade mõõdupuudest.
Asi sai alguse sellest peenikesest lahkumispeost eelmisel laupäeval, mis mind kesklinna pidutsema viis. Jätsin jumalaga neiuga, kes pikemaks ajaks ära kolib, aga kellega me viimase aasta jooksul vist ei näinudki... Londoni värk, telefonis suhtlesime ikka. Sellele eelnesid sõnumid infoga kus ja mis ja millal, aga ka sentimentaalsed lisandid sellest, kuidas sõbrad jube ägedad on, kuidas meid hakatakse taga igatsema jne. Ma ei mäleta, et ma oleks just eriti palju selliseid sms'se enne ta käest saanud...
Asi ei ole selles, et ta ei oleks mind piisavalt heaks sõpsiks pidanud, vaid selles, et tihtipeale hakkad asju hindama siis, kui neist ilma jääd. Millest on igavesti kahju. Selle juures mõtlesin, et peaks ükspäev tegema Sõprade Hindamise Peo. Mitte, et minul isiklikult oleks sinna kedagi väga kutsuda, irw, vast mõned vaid. Aga on ju teisi, kellel on sõpru-tuttavaid palju rohkem. Miks mitte hinnata neid siis, kui nad igapäevaselt sinu kõrval on?
Ja samuti oli paar päeva tagasi see 'tähtis päev'. Sünnipäev, minul jah. Kes nüüd paaniliselt mõtleb, et oi, raisk, ma unustasin õnne soovida - võtke asja rahulikult. Sel aastal pääsete kergema karistusega. :D Ma olen sel aastal nii palju mõelnud, miks ja kuidas me sünnipäeva tähistame. Miks on sünnipäev oluline? No võibolla teie olete mingid superinglid, aga kui mina mõtlen 'sünnipäev', siis esimesena seostuvad sellega kingitused, pidu, tort küünaldega. Ma ei mõtle kunagi selle peale, et m i k s ma selle või teise inimese sünnipäeva oluliseks pean. Ja et ikka jubedalt kole ja reeturlik on, kui musttuhat inimest sulle õnne ei soovi. Missest, et viimased aasta aega on needsamad inimesed 'unustanud' suga üldse suhelda.
Ja ikkagi on nagu reegel see, et mida rohkem tähelepanu sünnipäevalaps saab, seda parem ja ägedam. Miks? Ülejäänud aasta on kõigil pohhui, aga vot just ühel päeval, siis kui mobiiltelefoni meeldetuletus undama hakkab, on sünnipäevaline korraga oluline.
Ma saan aru, et näiteks vanemale on lapse sünnipäev oluline mõõdupuu. Sõprade-tuttavate jaoks see minu arust ei laiene - nende jaoks võiks näiteks tutvumispäev oluline olla, nagu paarikestelegi. Ja isegi iseendale ei laiene. Mida imelist olen ma elus korda saatnud, et ma seda suure peoga iga aasta tähistan? Et iga minu elatud aasta tähistab mingit positiivset muudatust maailmas, et ilma minuta oleks maailmal palju nigelam olla...? Ma arvan, et enamik võib ausalt järele mõeldes tunnistada, et ega nad ikka ei ole mingeid imelisi tegusid teinud küll.
Aga et siis oledki nii vilets ja võimetu, et aastas korras saad end tähtsana tunda, kui igasugused vanad ja tuhmunud tuttavad sulle sõnumeid saadavad? Ning enamasti saad hulgaliselt kingitusi, mis varsti lagunema hakkavad, tuues sellega negatiivset energiat. Minul isiklikult läks sel aastal hästi - kõik saadud kingitused läksid tõesti asja ette. Töökaaslastelt sain näiteks kunstitarvete kasti ning imeilusa käekella. Aga kui tihti läheb nii, et inimesed tõesti naelapea pihta kinkimisega löövad? Muig, nagu mingid vanad jumalused, ohvriannid jalge ees, mõistame kohut tuleva hooaja ilma üle...
Ühesõnaga, tegin minagi töökaaslastega õhtusöögi Hispaania restos, ning enamuse ajast tundsin, et raiskan aega inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole, kes mulle meelehetilikult kärakat peale pressisid ning pärast viisakal ajal minema ei lasknud. Jah, olin unustanud, et omaenda peolt niisama lihtsalt minema jalutada ei saa. Oli tore, ärge saage valesti aru, aga tühi. Mulle tundub sel aastal kogu see sünnipäeva tähistamise bisnis nii tühjana. Ausalt üles tunnistades pidasin ma oma sünnipäeva veidi ka hirmust. Sest eelmisel aastal tundsin ma end halvasti, et üldse ei tähistanud - esimest korda elus muideks (ei tähistanud). Eelmisel aastal mul ei olnud veel sellised ketserlikke mõtteid peas, nagu tänavu. :P
Ühesõnaga, on aeg teha asju mõttega. Vaadata, m i k s midagi teha ja m õ e l d a, mitte ainult järgida teiste ettekirjutusi.
PS. Leivalõhna tuleb, pealt on juba kena ja pruun, varsti võtan välja.
3 kommentaari:
jajaa, minul on eriti piinlik. pmst võin ma ju ennast lapsega välja vabandada, aga olukorra teevad nirumaks faktid, et enda mäletamist mööda unustasin su sünnipäeva eelmisel aastal ka ära (hm, siis sai vist ennast pulmaettevalmistustega välja vabandada... loll on see, kes vabandust ei leia, ah?) ja sina organiseerisid mulle viimati nii vinge peo.
hea sõber olen küll, ah :)
aga ma armastan sind ikka hirmsasti :D mis siis, et sünnipäevi enam meeles pidada ei viitsi. olen ka sellesse faasi jõudnud, et see kõik ei tundugi enam nii oluline... ehkki jaa, ma ei eita, hirmus äge oli ise tähelepanu keskpunktis olla. topeltmoraal :P
Ma arvan küll, et maailm on parem paik tänu sinule. Ei tunne sind, aga blogi põhjal - kasvõi see, kuidas sa seda vana hallipäist taati lohutasid (mis tast saanud on?)
Sinu töö on ju ülimalt tänuväärne. Eriti veel sellepärast, et sa tee seda kohustusest.
T.
pidi olema: ei tee
Postita kommentaar