Mõtteid dementsuse, surma ja inimõiguste üle.
Sellest tuleb üks pikk ja segane postitus, hommikukohvi kõrvale ei soovitaks.
Olen palju mõelnud sellest, kui palju meil selles tänapäeva kõike lubavas ühiskonnas tegelikult õigusi on. Ilusad suured sõnad on, meil on õigus sellele, teisele ja kolmandale. Aga miks on siis nii, et kui olukord jõuab kõige intiimsema ja isiklikuma otsuseni siin maailmas - kas elada või surra - siis on mingitel ebamäärastel valitsusorganitel selle otsustamise õigus ja mitte meil endil?
Võibolla olen ma liiga kaua hooldekodus töötanud, võibolla on see olukord liiga hinge pugenud, aga võibolla on lihtsalt ühiskonna mehhanismide peale mõtlema pannud.
Vaatasin just filmi My Sister's Keeper ja see oli ka üks hea näide. Kes seda näinud ei ole, siis lugu on sellest, kuidas leukeemiat põdevale tütrele tehakse mediitsiini kaasabil ideaalne doonor-õde, kuni too saab piisavalt vanaks, et pideva doonorluse vastu protestida ning kaebab oma vanemad kohtusse. Lõpuks tuleb aga välja, et kogu kohtussekaebamise taga on aga vähihaige tütar ise, kes õelt abi palus, sest vanemad ei luba tal surra ning ainuke meetod minekuks on doonorluse peatamine. Aga lapsel endal ei olnud mingit elukvaliteeti... Kas õudne lõpp või lõputu õudus...? Keegi ei taha oma pereliikmeid suremas näha, aga kustmaalt läheb piir?
Hooldekodus... Kas on õige inimesi lõputult tablette ja 'ravimeid' täis toppida, end nende elu pikendada? Kuigi see elu ei ole mitte mingi elu? Kui sa ei suuda isegi teetassi käes hoida, ei suuda ise süüa, ei suuda vetsus käia, ei suuda mitte mingeid valikuid teha, ei suuda end pesta, sõltud sada protsenti võõraste (hooldajad, medõed, sotsiaaltöötajad, linnavalitsus, jne) armust - kas sa tõesti tahad elada? Kas see on see elu, mida sa elada tahad? Muidugi ei ole. Aga kuidas siis otsustavad sellise elu üle inimesed, kes ise ei taha mitte mingi hinna eest sellises olukorras olla? Miks siis teisi sellesse olukorda panna?
Ma ei plaani ega poolda mingit massimõrva, eks, ning olukord lihtsalt juba on nii pagana keeruline kogu selle kaasaegse meditsiiniga. Hoidkem elus ükskõik mis hinnaga! Olgu pealegi 'juurvili', aga elus! Hingab! Missest, et masina abiga. Vool võiks ära minna.
Üleeile tööl olles kuulsin kahte lugu, kuidas dementsus algas. Enamasti ei räägi lähedased eriti midagi, üritavad võimalikult kiirelt oma ebamugavust tekitavate külastustega ühele poole saada. Aga tookord sattus nii, et kuulsin kahte lugu.
Üks lugu algas nii, et täiesti tavaline naine elas oma elu, mitmed lapsed, hästi aktiivne jne. Ühel päeval leidis üks tütardest oma automaatvastajal seitsekümmend kõnet - emalt, kes seda pärast täiesti kategooriliselt eitas. Ning kuidas ta unustas ära, kuidas teed teha. Vesi keeb, tassid rivis ning.... Mitte midagi. Kuidas söögitegemise käigus hakkas korraga ülesandeid teiste kaela lükkama, öeldes, et ta ei viitsi, kuigi ta on eluaegne koduperenaine olnud ja söögitegemist armastanud...
Teine lugu algas juhtumitega, kuidas vanaema tegi väikesele lapselapsele kaks laari hommikusööki, sest ta unustas ära, et ta juba andis talle süüa. Kui peretütar töölt koju tuli, leidis ema pimedas toas istuvat, sest ta väitis, et ta ei tea, kuidas tuli põlema käib. Kuidas ema hakkas peretütrele helistama ja rääkima, et tal on majas mingid inimesed ning kuidas peretütar paanikas igal õhtul ema juurde sõitis, sest ta arvas, et majas on murdvargad. Kuidas ema rääkis, et ta ei saa oma voodipoolele minna, kuna vahepeal on suur auk. Kuidas ema tänava peal ära eksis ning oma koduriigi kauget kohta otsis... Kuidas ta oma abikaasat enam ära ei tundnud. Kuidas kord peretütre saabudes oli terve maja segikeeratud ning kuidas ta leidis ema keset seda segadust pesuväel seismas ja kahtlast juttu ajamas.
Ning kolmanda juhtumina näitas ühe kliendi poeg meile oma isa pilte sellest ajast, kui ta oli terve ning täiemõistuse juures. Ja ta tundus nii õnnelik.... Ja siis ma vaatan seda ahervaret, keda süsteem lihtsalt väntsutab, pumpab ja hoiab elus. Mille nimel? Elustada, rohte anda, maksumaksjate raha sinna alla matta. Jah, kõlab julmalt, aga meie hooldekodus on kõige kallima osakonna kuumaks umbkaudu £5000 ehk umbes 85000 krooni. Ühes kuus! Ja see ei ole mingi eriline hooldekodu. Ja ma ausalt mõtlen, et mille kuradima jaoks, kui minu eest on klient, kes ei saa rääkida ega mitte mingil moel ennast väljendada, kes on pidamatushaige (mähkmetega, eks), umbes kümne vaimuhaigusdiagnoosiga, kellel on kõik jäsemed kronksus ning keda toidetakse tilgutist. Mõnus elu, onju. Aga isegi kui lähedased tahaks tal minna lasta, siis neil puudub see võimalus, sest seaduse järgi oleks see mõrv. Ja niimoodi pumbataksegi elupikendavaid preparaate, elustatakse, pikendatakse piinu ning kulutatakse maksumaksjate raha.
Ausõna, tee või 26 aastasena testament valmis, et endaga nii ei juhtuks.
Kust läheb piir?
Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kes võidab sellest, et inimesed end nurkasurutuna tunnevad? Sest mina tunnen küll, et kuigi riiki juhitakse minu rahaga, ei ole minul selle kasutamise osas mitte mingisugust sõnaõigust (ja valimisõgus on üks igavene **@(**/"). Samamoodi on minu eluga - tundub, et justkui oleks minu elu, aga tegelikult ei ole mul sellele õigust. Kes võidab meie abitustundest?
9 kommentaari:
Muideks just eile raagiti raadios et siia, Inglismaale, on ysna varsti tulemas see 'vabatahtlik surma valimis seadus' vaatamata sellele et paljud on selle vastu.
Nii et need inimesed kellel on soov varem minna on see voimalus varsti olemas.
Aga samas on ka see võimalus, et see mittekontaktne inimene ei tahaks surra. Kindlasti on palju neid, kes ka tahavad, ega siiski on ka kõrvalseisja meelest ülima kannatuse käes vaevleva inimese elutahe mõnikord üllatavalt suur. Mina kõrvalseisjana ei julgeks kellegi eest midagi arvata või otsustada.
Ma olen ka selle teema peale päris palju mõelnud ja olen sinuga, Smaragd 100% nõus. Aga oletame, et ongi seadusega lubatud vabatahtlikult surma minna, siis kas see on lubatud ka muidu täiesti tervel, aga lihtslt elust tüdinenud inimesel? Sest Türisalu pangast alla sõita on ikka oluliselt raskem otsus, kui lihtsalt lasta endale mingi süst teha ja enam mitte ärgata. Kas siis ei teki see oht, et liiga paljudest tugevatest, tervetest ja tublidest inimestest jääme ilma lihtsalt seepärast, et tal on väga raske aeg elus ja ta tunneb, et ta enam ei jaksa. Või määratakse siis talle ravi ja kui ta nt poole aasta pärast ikka enam elada ei taha, siis saab ta selle süsti? Et igasugu küsimusi tekib jah...
Nüüd ma saan kindlasti kõikide käest peksa ja sõimatakse mind julmaks inimeseks, aga üks asi on veel, millele ma olen mõelnud. Mina leian, et nt kui sünnib sellise puudega laps, et on ilmselge, et ta oma eluga tulevikus iseseisvalt hakkama ei saa, siis peaks lapsevanematel olema õigus otsustada, kas jätavad lapse elama või mitte. Kui vanemad tõesti soovivad oma ülejäänud elu pühendada puudega lapse eest hoolitsemisele, siis see on nende valik. Aga kui nad seda ei soovi, siis peaks olema neil õigus otsustada, et laps ei jää elama. Igal juhul on see parem variant, kui et see laps lastekodusse satub. Kui mõelda evolutsiooniseaduse peale, siis selle järgi peab kõik edasi arenema paremaks, tugevamaks jne. Aga inimene oma meeleheitlikult vigaste ja väetite eest hoolitsemisega tegelikult ju takistab seda ja teeb pikemas perspektiivis iseendale karuteene.
Jah, K, olen sinu viimase lõiguga nõus - tõepoolest oleks hea lasta vanematel valida. Sest lõpptulemusena on ju nemad need, kes oma terve elu vigase eest hoolitsemisele pühendama peavad. See tundubki mulle kummaline, et tänapäeval tundub kõige olulisem elus hoida, ma ei saa sellest kohati aru. Muidugi, raske on ju sel teemal otsustada. Tihti öeldakse, et kes oled sina, et surma üle otsustada? Aga ma küsiks vastu, kes oled sina, et elu üle otsustada?
Ja selle surmasüstiga on kindlasti mingid tingimused, a la surmavalt haiged või puudega või 'juurviljad' vms... Ma ei usu, et täiesti tervetel inimestel lubatakse end meditiisni kaasabil ära tappa. Ja kuigi on tore, et varsti see seadus ka Inglismaale tuleb, jääb küsimus ikkagi mittekontaktsete inimestega... Oeh. Keeruline teema.
Kas siis tekkiks mingi ideaalsete inimeste ühiskond nagu natsi- Saksamaal ja kommunistlikus süsteemis, kus rakendatigi seda, et puudega inimesed ja vanad ning väetid surma?
Mina olen tihti mõelnud, et näiteks ka kodutuid ja alkohoolikuid aidates on aitajate siht, et ühel hetkel saab inimene asjast üle ja endaga ise hakkama, aga vot alati ei saa ja jääbki teiste 'kaela' peale. Et kui tootlikku tulemust pole, siis ei tasugi aidata ja hoolitseda? Võib- olla on selliste lootusetute inimeste eksisteerimine'normaalsete' kõrval meeldetuletus, et me ei ela ainult endale ja ideaalsus ning tugevus pole tingimata kvaliteedid, mida ülistada? Võib- olla peavad need inimesed olema, sest tuletavad meile meelde, et võime isetuseks ja altruismiks pole meile niisama antud ja üks inimeseks- olemise märk ongi see, et tugevamad, kellele on rohkem antud, peaksid olema selle eest tänulikud ja jagama seda nendega, kes vahel täiesti teistest sõltuvad, sest muidu me unustaksime, et üksi ei saa meist keegi siin ilmas hakkama ja iseendale elamine pole nii suur väärtus nagu mõni armastab mõelda.
Neil, kellel endal veel lapsi pole, on raske mõista, et hoolimata sellest, et su laps on täiesti kontaktivõimetu ja sa pead tema eest kogu elu hoolitsema, ilma sealt midagi tagasi saamata, nad siiski armastavad oma last ja poleks eluilmaski nõus teda surmama.Lastekodud, muide, on täis peamiselt sotsiaalselt hälbeliste (joodikud, kriminaalid jne) vanemate lapsi, kellel on suht suva ka oma täiesti tervetest lastest ning tänu oma eluviisidele on ka suht suurem tõenäosus saada puudega järglane.
Nii, täiesti tüüpiliselt visatakse näkku sedasama lauset, mida iga ema enda vabanduseks igasugustel puhkudel kasutab - sul pole lapsi, sa ei mõista.
Ma ütleks selle peale vastu, et inimene, kes pole dementsete, vaimuhaigete, voodihaigete ja elulõpuhooldusse kuuluvate indiviidide eest hoolitsenud, ei saa samuti sel teemal nagu õige mees kunagi sõna võtta.
Alati on ja jääb asju, mida me ei ela läbi ja ehk ongi parem, aga see ei takista meil seisukohta võtta, eks. Minu meelest lause, kus sa mainid, et iga normaalne ema ei tapaks ka kõige hullema puudega last ära, lahendab ka käesoleva küsimuse - millepärast siis pabistada, kui selline võimalus olemas oleks, kui nad seda nagunii ei valiks? Noh, tegelikult neil ju on ka - raseduse alguses saab ju katkestada, eks. Seda ju kasutatakse, kas ka nemad peaksid siis puudega lapsed alles jätma?
Ma üldse ei arva, et meil peaks mingi ideaalühiskond ja kohalik natsi-Saksamaa olema. Ma lihtsalt avaldasin arvamust, et igasugu 'juurvilju' juhtme otsas elus hoida ona mõttetu, kurnav ja rahakulutav. Mitte, et see enamusi peresid takistaks, eks. Ja andku minna, kui nende arvates niimoodi äge on. Kõik inimesed keda mina tean, kaasaarvatud mina ise, ei taha juhtme otsas vegeteerida või halvatuse ja vaimuhaiguste käes kuskil hooldekodus unustusse vajuda.
Võibolla tuleb minu kalk suhtumine sellest, mida residendid mulle tööl räägivad. Ma tõesti armastan oma tööd, aga kui keegi ütleb sulle, et ta loodab, et ta enam hommikul üles ei ärka, siis mida sa selle peale ütled? Eriti kui inimene on poolenisti halvatud ja saja muu hädaga - ta ei saa mitte kunagi sealt enam minema.
See on keeruline küsimus ja minusuguste väiksed arvamused ei koti kedagi. Aga tõsiasi, et nii mõneski riigis on eutanaasia seaduslik ning et seda kuulujuttude järgi ka Inglismaal plaanitakse rakendada, näitab, et selle järele on 'nõudlust'.
Huvitav, et olen tihti täpselt sama mõelnud? Mis elu see on, kui pole ju elu... jne.
Mul endal ei ole lapsi, kui on selline mulje jäänud:) Ja hooldekodus olen isegi töötanud ning ka muidu 'juurviljade' ja muude sellistega kokku puutunud.
Minuarust tuleks siin arvesse võtta, et kustmaalt on elu ja kustmaalt pole. Need 'juurviljad' ja väga haiged lapsed. Kui sul pole iseseisvat mõtlemist ja funktsioneerimist, siis miks võideldakse vägisi loodusele vastu ja pingutatakse nende elus hoidmisega?
Aga enamasti on see nii palju vaidlusi tekitanud teema. Kuid panen lingi, kus minuarust on sellest heasti kirjutatud:
http://www.guardian.co.uk/society/2010/feb/02/terry-pratchett-assisted-suicide-tribunal
Postita kommentaar