Et homsest alates olen ma koolilaps. Juhhei! Täiskohaga. Millega seoses oli vaja ka töölepingus muudatusi teha... Aga ma vist lähenesin asjale veidi valest otsast. Sest täna hommikul, kui mul algas sujuvaks koolialguseks võetud kahenädalane puhkus, sain ma töölt kõne, mille sisuks oli lihtsalt sõim ning mille tulemusena mina siis nüüd hommikul vara kohe voodis istun ja peatäit nutan. Sõimu sisuks see, et ma õigete inimestega ei rääkinud ja üleülde ei rääkinud. Aga ma ei rääkinudki kellelegi. Viimastel päevadel ütlesin mõningatele kolleegidele, et vot nii on lood. Sest liiga palju kordi olen ma välja kuulutanud asju, mis pärast tegemata jäävad ning mille kohta kõik siis küsivad ja siis on sihuke hea mõnus idioodi tunne. Majadirektoriga rääkisin küll, tema ütles, et poole kohaga käimine on ok. Ma siis naiivselt arvasin, et tema sõna on seadus. Ei ole. Sest nüüd mulle visati näkku, et neil ei vajata inimesi, kes saavad oma valitud päevadel tööl käia ja et mul veab, kui nad mind üldse varutöötajategi nimekirjas hoiavad. Ja et ma olen üleüldse üks nõme eit. Ja võibolla olen ka, tõepoolest, oleks ju olnud kena oma juhatajaga ka rääkida, eks. Aga ma ei tahtnud. Ja nüüd on tulemus käes. Et oktoobrist siis vist polegi enam töökohta.
1 kommentaar:
Ma kohe ei osanud selle peale esiti midagi öelda, ehkki oleks tahtnud kuidagi lohutada.
Osalt ma täitsa mõistan su tööandjat. Meil on siin sarnased probleemid ja jube raske on normaalset töögraafikut kokku saada, sest tudengitel on vaid piiratud päevad, mil nad tööle saavad tulla. No ja teistel on siis selle tõttu täiesti haiged graafikud, kus ei saa kahte päeva järjest vabaks, tervest vabast nädalavahetusest rääkimata.
Aga see, et üks asjapulk sulle juba ütleb, et kõik OK ja siis teine ei tea maast ega ilmast ja kukub sõimlema... See on küll nõme!
Nende oma kommunikatsiooni ja võimuprobleem, mis ilmselgelt lahendamist nõuab ja nüüd sina kannatad! :(
Ma väga loodan, et siiski leitakse võimalus, et saaksid kooli kõrvalt töötada. Sa paistad sellele alale väga hästi sobivat.
Postita kommentaar