Niimoodi päev otsa ringi uimerdades olen ka teatud mõtteid oma peakolukeses edasi-tagasi veeretanud. Olen seda ennegi täheldanud, aga ühe eilsel peol toimunud vestluse tagajärjel oli seesama 'uusvana' tunne kohal. Ja nii ma olengi mõelnud, et huvitav, mis värk on. Seesama tunne, mida ma paar postitust tagasi mainisin - selline trots. Trots selle vastu, mida teised minult ootavad. Vestluskaaslaseks oli üks hästi tore neiu, kellega me pole paraku mingi aasta või kaks suhelnud, kuivõrd ta on Evely sõbranna ning mitte minu ja kõigele lisaks ei ole meil just palju ühist ja temaga ilma kokteiliklaasita kokku saada ei ole võimalik.
Nii oligi, et peale paari esimest lauset pidin kuulma umbes sellist juttu: ...jumal tänatud, et sa midagi jood! Lõpuks ometi lased ennast lõdvaks! Ja nii äge, et sa ikka klubisse täna tuled, sa ju muidu kunagi ei tule, sa aint kood kogu aeg. Ja ära üldse hakka ütlemagi, et sa ei tule... Ja nii edasi. Jah, tõepoolest mul oli kokteil käes, sest üks teine neiu töötas kunagi kokteilibaaris ning ta tegi imemaitsva roosa kokteili. :D Ning jah, sünnipäevaplaanidesse kuulus soovi korral peo jätkamine kuskil kesklinna ööklubis. Üldises plaanis ei oleks ma eriti viitsinud minna, aga noh, nii sünnipäevalapse jaoks ja põhimõtte pärast oleks võinud end ju välja vedada. Ja nii kui ma selle jutu osaliseks sain, mõtlesin ma kohe, et ta võib minna sinna, kuhu päike ei paista ja mina ei lähe mitte kuhugi. Ja mõtlesin ka seda, et who the hell are you to judge over MY life? Ja et taevas tänatud, et terve see aasta või paar me omavahel ei suhelnud.
Imelik. Ma ei ole omaarust mitte kellelgi oma kudumisega jalus. Ma ei määri seda kellelegi pähe, ma ei kutsu iga tuttavat kolm korda nädalas peale tööd kuduma, ma ei kingi pruune põdrapildiga kampsuneid igal võimalikul ja võimatul tähtpäeval; minu arust ei ole see kellegi asi, kui ma klubiskäimisel hetkel mõtet ei näe ning mismoodi ometi omaette endaga tshillimine kedagi teist morjendab?
No imelik, noh.
8 kommentaari:
tegelt on nii, et põdrapildiga kampsun oleks maailmaäge kingitus.
Oh, tean seda tunnet! Ja mina va tobu olen seda alati liialt südamesse võtnud. Ära sina võta, eks! Igaühel oma maailm. Osadel mahub sinna vaid pidutsemine, teistel midagi muud.
P.S. Ma ühineks kohe kudumisringiga, kui vaid saaks!
Tead, mio, võibolla on su õigus. :P
Ja K, Sa võid ju Londonisse alati külla tulla kudumisringi aegu. :)
:))) Võtan plaani! ;)
miljardiga oleks, mulle kyll meeldiks (või kana või ahvipildiga või...). ja mina neid asju juba tean, eksole.
mul näiteks tulebki esimese asjana KUDUMIKOLLEKTSIOON nüüd sygisel.
niiet muudkui kuda edasi! ja teised joogu oma klubides kokteile, õnn kaasa!
see on nii vananenud m6te,et kudumine ja heegeldamine on vanainimeste ja igavate inimeste hobi. kes midagigi kunstist teab, see saab aru,et see on lihtsalt yks viise end v2ljendada ja selliste klubi tsikkidega pole t6esti m6tet sellistest asjadest r22kida. nad on teisel tasandil!
Enamuse ajast ongi mul savi, mida teised arvavad, aga siis tuleb keegi ja kallab käsitöö sellise mõnusa solgiga üle ning siis tuleb sihuke masendus peale... Eks pean ise tugevam olema :)
mio - mis kudumikollektsioonist sa räägid?:P Kõlab põnevalt.
K, muideks, sa võid ju täitsa ise kudumisringi alustada. Vajad vaid 1-2 sõbrannat, et algust teha. Ega meilgi on ju mingi 4 inimest selline keskmine taks, vahel ka 5. Ja kui aus olla, siis nii ongi lahe, sest kui liiga suureks läheks, ei saaks enam nii vabalt suhelda.
Hea Smaragd
lugesin järjest su blogi ja söandan selle koha peale juba kommentaari jätta. Olles su Londoni loo järjest läbi lugenud on hästi hea tunne - su teod ja mõtteavaldused on läbi aja palju küpsemaks saanud. Kõigile,kes julgevad olla nii ebaviisakad, et kommenteerida muus kui positiivses võtmes su kudumis, mitte joomist või vähest klubiskäimist võid sa alati julgelt öelda, et praegu ei ole su elus see periood. Algust lugedes võin tunnistada, et asjad pole alati nii olnud. Oled sellest lihtsalt välja kasvanud või on see ennast praeguseks ammendanud. Ja üldse, kudumine on lahe. Tuleb liituda "klubiga" avalikud kudujad ja kududa pargis, metroos, bussi. Las vaatavad ja tunnevad kadedust!
Postita kommentaar