Viu-viu

Ma olen sunnitud üha suureneva hämminguga nentima, et olen absoluutselt jalust rabatud nullilähedase vastukaja üle minule kirjade kirjutamise osas. Tegelikult olen ma pigem rabatud ses suhtes, et peale Tikri, kellega ma kunagi kirjutanud ei ole, ei ole mitte keegi isegi ühtegi vabandust otsinud, miks tal ei ole aega kirjutada vms. Tavaliselt inimesed otsivad vähemalt ettekäändeid. Nii et kolm varianti jääb minu meelest sõelale:

a) minu blogi loevad mingid suvakad ja sõbrad-tuttavad on selle ära unustanud

b) teil on absoluutselt savi

c) te olete lihtsalt nii kuradima mugavad

.

Kurat küll. Mina siin käin ringi konstantse südamevaluga sõprade puudumise üle ja teie ei võta vaevaks isegi minu blogisse mingit näkast kommetaari kirjutada, et teil ei ole aega? Jah, teie elus on üks auk ja ilmselt on see ammu millegagi ära täidetud. Eks ma ise olen süüdi, et terve mu elu auklik on ja et mul oli üleüldse nii palju inimesi, kes auke tekitasid. Blaaah!

.

.

.

Praegu tulin stuudiost. Peale hip hoppi jäin veel töllama ja mingist hetkest oli seal alanud õpetajate koolitus ning juhataja kutsus mind ühest tunnist osa võtma. Contemporary dance ehk siis kaasaegne tants vist tõlkes. Jumala nimel, see oli minu esimene balletitund, irw. Selles stiilis on enamus liigutusi balletist pärit. Ja tundub, et ei tee seal põrandal mitte midagi, aga ma olen täitsa läbi. Kõik kohad valutavad ja tahaks teki alla ennast keerata. Aga päristantsijate liigas olen ma ikka algaja. Kõige hullem ei olnud, aga noh, midagi märkimisväärset ka mitte. =D

Nägin Jamaican Dance Halli õpetajat ka. Tema eratund maksab 25 naela pluss siis stuudio, sest mul ei ole võimalust teda kuskile koju kutsuda. Ja stuudiotund on 15 naela pluss maksud. Hkhmm.

.

Homme tuleb Murakas. Siis lähme kohvi jooma.