Lehmadest

Nii. Nii kui mingi plaan paika pandud saab, on ka raudne laks, et metsa ta läheb. Näiteks pidin eratundi täna andma minema, aga viimasel hetkel (olin rongijaamas juba enamvähem kassajärjekorras) tuli sms, et ei saa ikka täna. Ma siis koju, kui uus sms, et ikka saaks. Ma kui vaena rahanäljas töötu läksin siis uuesti rongijaama. Rongijaamas mõütlesin järele ja ütlesin,et kuule, mul ei ole mõtet ikke tulla, sest aega ei ole enam. Ikaldus. Sõitsin aga jälle koju tagasi. Kuna ma olin pool himmikut mööda Dalstoni turgi kingi otsinud - homme peavad mustad kingad olema - ja mitte midagi leides nii või teisiti juba endast väljas olles, vajus minu peale selline pahaolemine. Ei ole tige, ei ole masendus. Lihtsalt paha on. Kuni selle hetkeni oli, kuniks ma netist mingid mängud omale otsisin. Ausõna, ma ei ole kunagi netis mingeid mänge mänginud, aga täna pommitasin sireenide huilates kaelalangevaid tähti. Ja seejärel pommitasin ammuvaid lehmasid ka. See ei olnud nii tore. Aga üldises plaanis hakkas parem. =)

Üks neiu helistas ka ja küsis, kuidas stuudiosse saab. Noh, vähemalt üks inimene tuleb siis kohale. Ma nimelt kardan, et keegi ei tule kohale. Või et tuleb nt kaks tükki, nii et tundi saab anda, aga kasu ei saa ise midagi.

.

Piparmünditeed jõin suure tassi. Pole ammu teed joonud. Ja kartulivahvlit oli ka veel veidi alles. Siis saatsin veel emale nimekirja asjadest, mida Liisu mulle toob:

Vana Tallinn

Liivimaa palsam

Kartulivahvlit

Mõnusat Maiust

Suitsujuustu

Shokolaadi

Tavalisi kaerahelbeid

Piparmünditeed

=)

.

Nüüd olesklen niisama. Tahaks hirmsasti Starbucksi lattet, aga mul ei ole läheduses ühtegi. Stuudio lähedal ka ei ole. Ja hästi palju banaane olen ära söönud (neli vähemalt). =P

.

PS. Märkus Tikrile. Londonis saadavad kõik smsse. Kui Eestis näitab sõnumi saatmine äärmist ebaprofessionaalsust, siis siin saadavad kõik ja see on täiesti normaalne suhtlemisvorm.