Londoniskäigu pildid asuvad...

... Muraka blogis. Linkida ei oska. Tikrit ka pole, kes aitaks.

EDIT: Tikker tuli ja aitas. =D Siit saab pilte =)

Arstil käimine lõppes sellega, et pean end registreerima, milleks on vaja
a) tõendit selle kohta, et ma kuskil elan. Näiteks kiri mu perelt, milles nad kinnitavad, et ma elan seal.
b) pere gaasiarve vms dokument, mis näitaks, et nad ise tõesti elavad seal.
c) oma passi koopiat
b) tõendava kirja kirjutanud pereliikme passikoopiat.

Pidulikult pereemale asjade nimekirja loetledes, vaatas mind oma heebreakeeleõpiku kohalt üle prilliklaaside suurte silmadega ja väitis, et mitte kunagi pole ükski kliinik tema passi küsinud. Palju õnne. Kirja kirjutas valmis küll. Gaasiarvet ei andnud. =D Ütles, et kui siiasamma Finchleysse lähed, et siis peaks kõik korras olema, sest nad teavad seda peret. Ma käisin ju Stoke Newingtonis, sest seal ma tean, kus see kliinik on. Tegelikult ei saaks öelda, et ma abi ei saanud, sest neil siin Londonis on sellised Walk In Centerid, kuhu astud sisse ja elava järjekorra alusel saad miskit abi. Et abi annavad õed ja mitte arstid. See võibolla seletab, miks mu varba all pesitsevale imelikule paksule nahale tupekreem määrati... (Noh, kui ma juba seal olin, eks ma siis halasin kohe mitme asja eest, mitte ainult oma puusamurega =D)

Pereema ruttas mingi tund aega tagasi välja ja oli imestusest ümber kukkumas, et ma JÄLLE õhtul kodus olen. Et ta hakkab lausa muretsema niimoodi. Ajasin oma valutava puusa kaela. Aga eks sellel kodus istumisel on see suur miinus, et automaatselt pean mina põnni magama panema. Mis sest, et vanem poiss kodus on. Kaalusin tõsiselt võimalust välja jalutama minna kaheks tunniks. Võibolla pooleteiseks. Aga ei jaksa ja ohtlik ka niisama pimedas konnata.
Põnn muideks ükspäev teatas, et mul on vana ja raske läpakas. Pangu ennast põlema. Ja eile teatas vanem poiss, et 'Sooooo, ur leaving us in few weeks?'. Ei teand nagu kohe, mida vastata. ütlesin siis vaikselt ja raskelt, et nojah. Ta ütles, et 'I'm gonna miss our little jokes', ma vastasin 'Yeah, me too', mõttes aga karjusin ja kisasin 'Yessss, ma saan tõesti siit kahe nädala pärast minema! Juhuuuu! =D Ma tõesti loodan, et see uus pere ei ole vihma käest räästa alla sattumine.

Kummaliselt palju aega on nüüd, kui Kayd ei ole. Ma kohe tunnengi, et mul on aega. Mitte, et ma kurdaks tema olemasolu üle või nii. Ma lihtsalt nendin, et mul on praegu aega. Aega ennast väsinuna tunda näiteks. Ma olen vist kergelt hüpohondriline. Ma kohe mõtlen, et mul peab ju midagi viga olema, kui peale korralikku magamist ikka järgmisel varaõhtul väsinud olen. =D Mul on kindlasti rauapuudus, nagu Siilike ütleks. Aga Siilike, ma ei mäleta, mida sel puhul sööma pidi... Aitad?

Londonis käib praegu suur temaatika mingi moslemiteema ümber. Et noored on oluliselt radikaalsemate vaadetega, kui vanem generatsioon. Et nt musta ürbi kandmise kohta näitab statistika, et vanema generatsiooni hulgas ei arva peaaegu keegi, et naine peaks seda kanda ja 16-24 aastatse hulgas on mingi 74 protsenti. Võibolla on see seotud sellega, et nad identifitseerivad ennast sellega võõras ühiskonnas. Et see annab community tunde või nii. Et neil on usk ja traditsioonid, millest kinni pidada. Samas kui keskmine mitteusklik inimene on siin modernistlikus maailmas eksole lauseksinud ja ei tea, kes ta on, miks ta on ja kust ja tuleb ja kuhu läheb. Iseasi, kui PÄRIS see usk neil noortel radikaalidel on, aga uppuja haarab ka õlekõrrest...
Tänases The Times'is oli artikkel naisest nimega Ayaan Hirsi Ali. Moslemina Aafrikas üles kasvanud (Somaalias vist sündis ja kaks korda kolisid ja lõpetasid Keenias perega) naine, kes jooksis kodust ära, kui isa teda mehele panema hakata tahtis. Jooksis ära Hollandisse. Kuhu jäi pikaks ajaks. Temast sai mingi valitsuse tegelane, kes võitles islami radikalismi vastu. Et inimesed ei teeks valesid asju usu nimel. On kirjutanud raamatuid ja kirjutas filmi, mille kaasautor/lavastaja islami radikaalide poolt pärast maha lasti ja kelle rinnale siis kraabiti, et Ayaan on järgmine. Kuna Hollandi valitsus leidis siis, et ta tekitab liiga palju probleeme, võeti ta kodakondsus ära ja nüüd elab ta USAs. Ta oma isa ütles tast lahti, kui tuli välja, et ta islamit kritiseerib. Kusjuures ta ei taha islami hävingut, vaid lihtsalt mõninagid asju leevendada. Uuendada. Artiklis tõi ta välja põrgu kontseptsiooni. Et kuidas neile koolilastele omal ajal üksikasjalikult räägiti, mis sinuga seal põrgus juhtub, kui sa pattu teed. Mm. Selles osas ta isegi kaitses ismaliradikaale, et nad ei julge bin Ladenile vastu hakata seepärast, et too on prohvet. Ja prohvetile vastu hakata oleks sama, mis Jumalale vastu hakata.

Et. Minu loo point. See lugu tekitas minus tugeva emotsiooni. Mõne inimese saatus lihtsalt ON selline. Võidelda ja teha ja anda maailmale juurde. Kuidas mõni inimene lihtsalt leiab endas selle julguse, et vaatamata sõna otseses mõttes surmaohule ta lihtsalt t e e b neid asju. Kuidas tal on missioonitunne ja kuidas ta ei lase sel kaduda. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, mis tunnet see minus tekitab. Kui ma hetkel veel aktivismiga tegeleks, annaks see mulle palju inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tahet. Sest see naine on juba väga palju aastaid elanud ihukaistjatega ja ta IKKAGI otsib võimalusi edasi tegutseda.
Võimas.

Ma lõikan selle artikli välja ja hoian alles. Tahaks seda kunagi Lisettele lugeda anda...