Ja tere varahommikut kõigile!
Ei ole tükk aega miskit kirjutanud... Internetipuuduse üle nii väga otseselt kurta ei saa. Problemaatiline on see küll, jah, jätkuvalt ( sest wifi levib siin majas niimoodi, et korraga saab seda kasutada ainult üks arvuti ja kuna perepoeg istub terve päeva netis, siis mina pääsen löögile tema kooliaegadel vms). Lihtsalt pole inspiratsiooni ega motivatsiooni olnud. Aga Kei Sii saatis eile smsi, et peab homme mu blogi lugema ja siis mul oli veidi nigel tunne, et ma ei ole ju üldse enam kirjutanud, mis ma siin teen.
Nii.
Kui Maido & Co lõpuks Londonisse jõudsid, asusime kolmekesi Euston Stationist ümbernurga asuvas Rocket pubis siiderdama. Kuna kohalik Liina soovitas mul siidri sisse mustsõstrasiirupit lasta panna (sest siinne siider on hästi hapu ja kuiv), siis tagajärjena tekkinud ülimaitsev drink hõivas minu tähelepanu üsna mitmeks tunniks. =P Ja kartulivahvliparadiis oli! Wheeeeee! =D Noh, meiega ühines Kay. Jõime veel. Ilgelt lahe pubi oli ja odav pealekauba. Noh, Londoni mõistes. Läksime linna. Mingisse puhvetisse. Enne seda olime minu pealekäimisel ära tarbinud pudeli veini teel Eustonist Sohosse. Hkhmm. Seal jõime siidrit edasi, icc. Ühel hetkel taban Kay mu käest siidrit ära tirimas. Misasja!? Ta jumala kindlalt väidab, et ma olen nii purjus, et ma ei tohi enam juua. Ja see oli siis esimene kord elus, kus ma sain aru kõigist neist purjus inimestest, kes väidavad, et nad on jumalast kained. Mul oli k a i n e tunne. Pärast mõtlema hakates ei mäletanud mitmeid asju, aga t u n n e oli kaine. Weird! 21.30 olime juba bussis ja teel kodu poole. Irw, üldse paha ei hakanud ega midagi, nii kummaline. Ja terve tee õppisin nyankolekeelseid väljendeid (millest ma muidugi tagantjärele enam ühtegi sõna meelde tuletada ei suuda), mida Kay mulle nii kannatlikult seletas, icc.
22.30 olin voodis ja see ilgelt vahva õhtu jõudis lõpule. =P
Aastavahetus möödus samas seltskonnas. Jooksime lihtsalt veidi linnas ringi, sõna otses mõttes. =) Ehk siis elagu õlle, kiired jalad ja inetu säärejooksuga, aga selle eest väga ilusad ja hästi arenenud kõriga naisterahvad teisel korrusel! =D
Maido & Co tegid üks õhtu - ma kahtlustan, et esimese õhtul - kalkunit eesti moodi. Kolm tükki sõid liha ja mina sõin lusikaga kastet sealt ümbert - niiiiiiiiiii hea oli!=D
Vahepeal käisin ühel töövestlusel. Pere tundus täitsa norm olevat, ent eile siiski ütlesid mulle ära. Sellepärast, et ma ei saa kohe sisse kolida. Muidugi olin ma selleks ajaks juba jõudnud oma perele öelda, et ma lasen varvast. Mille üle mul on hea meel ja mida ma ka kavatsen teha. Nemad üritasid mind veits ümber ka moosida, ja palusid mõelda, et tõstavad palka ja mis iganes. Ma siis lubasin mõelda ja nüüd ei ole öelnud neile midagi, aga plaan lahkuda on kindel. Ma lihtsalt tunnen ennast siis halvasti. See suhtumine. Näiteks üks õhtu hakkasin välja minema ja töllasin oma väljas-käimise-riietega ringi ja noorem poiss tuleb koju ja ütleb, et ooo, sul on teised riided seljas. No kurat küll. Anna andeks, et ma kolisin siia teisest riigist ainult ühe kohvriga ja mul on ainult kolm komplekti sinu järelt koristamiseks mõeldud riideid! Bloody hell, kuidas saab üks laps nii obsessed mingite riiete pärast olla?! Ja rääkimata sellest, mis kukub, see sinna jääb ja kuna mina pean maja korrais hoidma, siis pean mina neid asju kokku korjama. Ja tubadest nt musti nõusid otsima jne. Eile oli mul igatahes progressiivne käitumine, icc - vanem poeg tuli kööki ja tahtis, et ma talle lõunat teeks. Mille peale ma vastasin,et ma ei pea sulle midagi tegema, kuna mul on praegu vaba aeg. Hehee - kui ma ei oleks neile öelnud, et ma tahan ära minna, ei oleks ma ka ilmselt seda öelda julgenud. Jah, ma saan aru, et teie seal kõik mõtlete, et 'm i n a külle endale pähe istuda ei laseks' jne, aga palun väga, tule ja ole ise siin ja selles olukorras ja saad aru küll, et asjad ei ole ainult mustvalged.
Ja eile oli siis minu suurpäev, muig. Minu elu esimene trenn. Ametlik. Iseantud. Väuuu. Üle kümne õpilase oli tunnis. Esimese korra kohta mu arust päris hästi. Noh, eks ma ikka sabistasin ka enne. Riietusruumis pidin tillika saama, kui nägin, et miskit araablased trenni tulevad. Mõtlesin, et püha jumal - m i n a, mingi kaugemaine eestlane, põhjamaahing, pean hakkama õpetama araablastele nende maalt pärit tantsu? Iiisssand. Pärast trennis vaatasin, et nad ei oska mitte mütsigi, kanged nagu puupulgad, põhimõtteliselt ei saanud ühelegi liigutusele pihta. Ühel hetkel panin pange ka. Hakkasin seletama ja tegema liigutust, milles ise kindel ei olnud (vaata, iga sujuva ja suure liigutuse saab osadeks lahti võtta, sest niimoodi on seda lihtsam õpetada) - lihtsalt ei mäletanud enam, kuidas see liigutus jupikaupa välja näeb. Ja siis nad vaatasid küll lollide nägudega ja siis ma tundisn ennast veidi halvasti, aga läksin varsti sujuvalt teisele liigutusele üle. Pärast tulid kaks tütarlast minuga veel rääkima (ühe nimi oli Imram, nii äge), et õpetaja, kuidas ikka see liigutus käis ja kas ja mis jne. Niii armas. Ja riietusruumis ütles üks võõrapärase aktsendiga neiu, et sa oled hea õpetaja, et seda käteasja oskad nii hästi, et need araabia tüdrukud ei saanud midagi aru. Hehee. Et kokkuvõttes ilmselt siiski positiivne. Iseasi, mida stuudijuhataja asjast arvab - trenn oli saalis, kus on tema kabinetiaknad. Hkhmm. Pärast oli nagu selline hea olla. Sõitsin metrooga koju ja tunne oli selline rahul või nii, et teed asja, milleks sa sündinud oled vms... Ma ei tea. Selline hästi hea ja kindel tunne kuidagi. Missest, et kogemusi vähe ja sassi läks, aga et rada iseenesest on õige. Ja homme katsun minna Govent Gardenisse ise trenni võtma. Võtsin kõige edasijõudnuma trenni enesekindlalt, muig, eks näis, kas ma ka hakkama saan. Teevad seal miskit sallitantsu.
No vott siis. Täna õhtul lähme kohaliku Liina sõbranna sünnipäevale. Kostümeeritult - teine sõbranna töötab kostüümilaenutuses, hehee. =D Nii et kui pilte saan, saate teiegi. =)
Kallidega!
Ei ole tükk aega miskit kirjutanud... Internetipuuduse üle nii väga otseselt kurta ei saa. Problemaatiline on see küll, jah, jätkuvalt ( sest wifi levib siin majas niimoodi, et korraga saab seda kasutada ainult üks arvuti ja kuna perepoeg istub terve päeva netis, siis mina pääsen löögile tema kooliaegadel vms). Lihtsalt pole inspiratsiooni ega motivatsiooni olnud. Aga Kei Sii saatis eile smsi, et peab homme mu blogi lugema ja siis mul oli veidi nigel tunne, et ma ei ole ju üldse enam kirjutanud, mis ma siin teen.
Nii.
Kui Maido & Co lõpuks Londonisse jõudsid, asusime kolmekesi Euston Stationist ümbernurga asuvas Rocket pubis siiderdama. Kuna kohalik Liina soovitas mul siidri sisse mustsõstrasiirupit lasta panna (sest siinne siider on hästi hapu ja kuiv), siis tagajärjena tekkinud ülimaitsev drink hõivas minu tähelepanu üsna mitmeks tunniks. =P Ja kartulivahvliparadiis oli! Wheeeeee! =D Noh, meiega ühines Kay. Jõime veel. Ilgelt lahe pubi oli ja odav pealekauba. Noh, Londoni mõistes. Läksime linna. Mingisse puhvetisse. Enne seda olime minu pealekäimisel ära tarbinud pudeli veini teel Eustonist Sohosse. Hkhmm. Seal jõime siidrit edasi, icc. Ühel hetkel taban Kay mu käest siidrit ära tirimas. Misasja!? Ta jumala kindlalt väidab, et ma olen nii purjus, et ma ei tohi enam juua. Ja see oli siis esimene kord elus, kus ma sain aru kõigist neist purjus inimestest, kes väidavad, et nad on jumalast kained. Mul oli k a i n e tunne. Pärast mõtlema hakates ei mäletanud mitmeid asju, aga t u n n e oli kaine. Weird! 21.30 olime juba bussis ja teel kodu poole. Irw, üldse paha ei hakanud ega midagi, nii kummaline. Ja terve tee õppisin nyankolekeelseid väljendeid (millest ma muidugi tagantjärele enam ühtegi sõna meelde tuletada ei suuda), mida Kay mulle nii kannatlikult seletas, icc.
22.30 olin voodis ja see ilgelt vahva õhtu jõudis lõpule. =P
Aastavahetus möödus samas seltskonnas. Jooksime lihtsalt veidi linnas ringi, sõna otses mõttes. =) Ehk siis elagu õlle, kiired jalad ja inetu säärejooksuga, aga selle eest väga ilusad ja hästi arenenud kõriga naisterahvad teisel korrusel! =D
Maido & Co tegid üks õhtu - ma kahtlustan, et esimese õhtul - kalkunit eesti moodi. Kolm tükki sõid liha ja mina sõin lusikaga kastet sealt ümbert - niiiiiiiiiii hea oli!=D
Vahepeal käisin ühel töövestlusel. Pere tundus täitsa norm olevat, ent eile siiski ütlesid mulle ära. Sellepärast, et ma ei saa kohe sisse kolida. Muidugi olin ma selleks ajaks juba jõudnud oma perele öelda, et ma lasen varvast. Mille üle mul on hea meel ja mida ma ka kavatsen teha. Nemad üritasid mind veits ümber ka moosida, ja palusid mõelda, et tõstavad palka ja mis iganes. Ma siis lubasin mõelda ja nüüd ei ole öelnud neile midagi, aga plaan lahkuda on kindel. Ma lihtsalt tunnen ennast siis halvasti. See suhtumine. Näiteks üks õhtu hakkasin välja minema ja töllasin oma väljas-käimise-riietega ringi ja noorem poiss tuleb koju ja ütleb, et ooo, sul on teised riided seljas. No kurat küll. Anna andeks, et ma kolisin siia teisest riigist ainult ühe kohvriga ja mul on ainult kolm komplekti sinu järelt koristamiseks mõeldud riideid! Bloody hell, kuidas saab üks laps nii obsessed mingite riiete pärast olla?! Ja rääkimata sellest, mis kukub, see sinna jääb ja kuna mina pean maja korrais hoidma, siis pean mina neid asju kokku korjama. Ja tubadest nt musti nõusid otsima jne. Eile oli mul igatahes progressiivne käitumine, icc - vanem poeg tuli kööki ja tahtis, et ma talle lõunat teeks. Mille peale ma vastasin,et ma ei pea sulle midagi tegema, kuna mul on praegu vaba aeg. Hehee - kui ma ei oleks neile öelnud, et ma tahan ära minna, ei oleks ma ka ilmselt seda öelda julgenud. Jah, ma saan aru, et teie seal kõik mõtlete, et 'm i n a külle endale pähe istuda ei laseks' jne, aga palun väga, tule ja ole ise siin ja selles olukorras ja saad aru küll, et asjad ei ole ainult mustvalged.
Ja eile oli siis minu suurpäev, muig. Minu elu esimene trenn. Ametlik. Iseantud. Väuuu. Üle kümne õpilase oli tunnis. Esimese korra kohta mu arust päris hästi. Noh, eks ma ikka sabistasin ka enne. Riietusruumis pidin tillika saama, kui nägin, et miskit araablased trenni tulevad. Mõtlesin, et püha jumal - m i n a, mingi kaugemaine eestlane, põhjamaahing, pean hakkama õpetama araablastele nende maalt pärit tantsu? Iiisssand. Pärast trennis vaatasin, et nad ei oska mitte mütsigi, kanged nagu puupulgad, põhimõtteliselt ei saanud ühelegi liigutusele pihta. Ühel hetkel panin pange ka. Hakkasin seletama ja tegema liigutust, milles ise kindel ei olnud (vaata, iga sujuva ja suure liigutuse saab osadeks lahti võtta, sest niimoodi on seda lihtsam õpetada) - lihtsalt ei mäletanud enam, kuidas see liigutus jupikaupa välja näeb. Ja siis nad vaatasid küll lollide nägudega ja siis ma tundisn ennast veidi halvasti, aga läksin varsti sujuvalt teisele liigutusele üle. Pärast tulid kaks tütarlast minuga veel rääkima (ühe nimi oli Imram, nii äge), et õpetaja, kuidas ikka see liigutus käis ja kas ja mis jne. Niii armas. Ja riietusruumis ütles üks võõrapärase aktsendiga neiu, et sa oled hea õpetaja, et seda käteasja oskad nii hästi, et need araabia tüdrukud ei saanud midagi aru. Hehee. Et kokkuvõttes ilmselt siiski positiivne. Iseasi, mida stuudijuhataja asjast arvab - trenn oli saalis, kus on tema kabinetiaknad. Hkhmm. Pärast oli nagu selline hea olla. Sõitsin metrooga koju ja tunne oli selline rahul või nii, et teed asja, milleks sa sündinud oled vms... Ma ei tea. Selline hästi hea ja kindel tunne kuidagi. Missest, et kogemusi vähe ja sassi läks, aga et rada iseenesest on õige. Ja homme katsun minna Govent Gardenisse ise trenni võtma. Võtsin kõige edasijõudnuma trenni enesekindlalt, muig, eks näis, kas ma ka hakkama saan. Teevad seal miskit sallitantsu.
No vott siis. Täna õhtul lähme kohaliku Liina sõbranna sünnipäevale. Kostümeeritult - teine sõbranna töötab kostüümilaenutuses, hehee. =D Nii et kui pilte saan, saate teiegi. =)
Kallidega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar