Igatsus

Ma ei ole midagi kirjutanud, sest midagi märkimisväärset ei ole sündinud. Elan seda elu, mis on tavaline ja erakordne sama ajal. Ärge saage valesti aru, eks, mulle tõesti-tõesti sitaks meeldib siin ja ma ei vahetaks Londonit mitte mingi hinna eest Tallinna vastu tagasi, aga vahepeal on lihtsalt raske. Raske kõigest eemal olla, raske mitte kellegagi rääkida, sest mitte keegi ei ole telefoni läheduses, raske nende vahemaadega leppida.

Ma veetsin üleeile 5,5 tundi ühistranspordis. Nentida, et ma olin tige, oleks ilmselgelt olukorra alahindamine. See ei ole see, et sa istud kaheks tunniks bussi, magad, jood Fantat, loed Just!i, vaatad aknast välja ja kõik. Kõige nutusem oli asja juures see, et armas-kallis-Liina saatis mulle ühe oma sõbrannaga pelmeene, ja mul lihtsalt ei ole aega neile järele minna. Ja tütarlaps pesitseb kuskil Hammersmithis, mis mult jälle vähemalt 1,5-2 tundi aega võtaks. Ma kaifin seda linna täiega ja ma tõesti-tõesti ei vahetaks seda millegi vastu, aga aeg on see, millega ma oma lõbu eest maksan ja vahetevahel ajab see ahastusse.

Eile sõitis siis Kay ära koju kolmeks nädalaks, nii et poissmees nüüd siis. Murakas, järgmine nädal tuled laupäeval ja siis teeks küll pidu! =P Öömaja on sul ka olemas, kui sa soostud minuga ühes (laias) voodis magama. =D

Ahjaaa, üks suurem sündmus oli küll vahepeal. Ma jõudsin kolmapäeva õhtul siis trenni. Sinna Govent Garden'i Pineapple Studio'sse. Emmm. Jahh. Tädi iseenesest on ikka paras karakter. Kellaajast eriti lugu ei pea (algajate trenn lõppes 15 mintsa hiljem), jooksis poolalasti ringi (ühest nurgast põlvini, teisest pisut pikem võrkpuusarätik narmastega ja puusavöö seal peal. Nii et põhimõtteliselt ühekordne pitskardin ümber ahtri; ja ülevalpool pisike leopardimustriline top), pikk must pats ja SUUR SUU. Tunni alguses küsis mu käest üleoleva häälega: 'So u concider urself as an advanced dancer?', mille peale mina vastasin: 'Well, we'll see.'. Ma ju läksin kõige edasijõudnumasse tundi. Tunni ja 20 minuti jooksul tantsisime neli lugu (paariminutist, mitte paariteistminutist) ja see nägi välja nii, et ta pani loo peale, improviseeris iga kord erinevalt ja siis me pidime enamvähem järgi tegema. No kuidas sa teed järele kedagi, kes improviseerib? Ja ülejäänud aja ta lihtsalt RÄÄKIS. Igasugustest asjadest. Enamuse ajast oli mul igav, kui aus olla. Või on asi lihtsalt uues õpetajas. Mulle need uued õpetajad tulevad alati kuidagi valulikult. Sest mina olen harjunud sellega, et 60 minutit sa TANTSID, teed tehnikat ja koreot - soojendus-trenn-venitus. Ainuke asi, mis ma sellest trennist õppisin, oli see, et ajakiri 'Habibi' ilmub jälle, ja et baladi on selline tantsustiil, kus sa tantsid endale, mitte publikule. Trenni lõpus ütles mulle ja ühele teisele neiule, kes oli ka esimest korda seal (ma enne trenni algust rääkisin taga, Ameerikast (nagu õpetajagi) ja tantsinud 5-6 aastat), et 'Ur both very good dancers' ja mulle veel, et ma astun liiga pikki samme ja et mu jalad tantsivad rohkem kui puusad. Mida ma juba teadsin. Samuti pani mind hämmastama see, et sa oled nii palju aastaid tantsinud, aga ikkagi oled kange ja värki... Võibolla on tehniliselt imehead eestlased mind ära hellitanud ja ma peaks siin lihtsalt karakterit õppima. Ma ei tea. Maarika ütles, et kui sa trennist midagi uut/kasulikku õppisid, siis järelikult oli tast kasu. Noh, t e o r e e t i l i s e l t seal ju midagi oli, aga 7 naela eest tahaks nagu asjalikumat.
Vott.

Täna on väsimus kuidagi. Eile olid jälle külalised, kokku 17 inimest. Kokk-kondiiter-koristaja on kõige asjakohasem nimetus mulle üldse ja edaspidi võite mind Mariaks kutsuda. Lihtsalt Mariaks (dramaatiline ohe).

Ähh, kuidas ma siis väidan, et miskit pole toimunud. Tossud ostsin omale - helelilla ja valgega. Et jooksma või jõusaali minna Kayga. Äge. 7 paari sokke ja kõrvarõngad ja Boots'ist ihutarbeid ka. =) Raha on nüüd otsas JÄLLE (maisaaarukuhuseekaobnoh), nii et homme Murakaga ehk hoopis Buckingham Palace't vaatama vms vähe rahanõudvat. =D