teisipäev, 16. jaanuar 2007

Unine teisipäev

Ah et või siis selline see teie ilm sääl kaugel kodumaal kogu aeg ongi? Vihm ja rõve ja sopp ja hall ja märg... Iuki. Meil on ka täna selline ilm. Ja kohe tahaks pugeda teki all ja tududa paar tundi ja siis silmanurgast telkut piiluda ja niisama sooja teki all uneleda ja pikutada.

Eilsest trennist nii palju, et täitsa tore oli. =) Trenn ei olnud suures saalis, kus eelmine kord. Suur saal on läbikäidav - ja sealt ka käiakse kogu aeg läbi, sest välisuks tuleb otse suurde saali (no mitte päris õueuks, sest see on korrus kõrgemal, aga nagu trepikoja uks või nii) ja kogu rahvas töllab sealt läbi. Õpilasi oli paar tükki vähem, 8, saal oli väiksem ja eraldatud. Ainuke halb asi oli ilgelt külm põrand. Suures saalis on parkettpõrand ja seal on soe. Igatahes ise ei olnud niimoodi närvis trenni ajal ja loobusin kõigist teada-tuntud nippidest ja teiste õpetajate õpetamise meetoditest ja tegin asja enda moodi. Ja palju paremini tuli välja ja parem tunne oli kah. =) Aga eks see ole siis näha, mida õpilased must nelja nädala pärast arvavad.
Uuest kohast ei ole cv-le ikka vastust.


Täna hommikul oli huvitav moment. Keeran mina ennast oma voodi peale kägarasse, sest ei viitsinud koristamist lõpetada ja toa uks oli pärani lahti. Läheb siis pereema vanem poja tuppa ja ütleb, et ta läheb välja ja tuleb viie-kuue paiku. Ja vot kus siis läks alles kisa lahti. A hakkas karjuma, et tal on ema vaja ja 'sa ei lähe mitte kuskile!!!' ja röökis täiesti kõrist ema kuulamata. Ja trampis jalgu ja lõi ukse pauguga kinni. 18 aastane poiss t r a m b i b jalgu. Nad karjusid mõlemad nii kõvasti just seal minu ukse taga, et ma nii soovisin, et mu uks oleks vähenalt koomal... Ema läks ikkagi välja, aga täiesti vabandavalt ja tuli varsti tagasi ja ütles, et kui sa ei tah ja kui sul mind vaja on, siis ma ei lähe kuskile... No mis ma oskan öelda. A vastas, et hea küll,e t kui sa viie-kuue paiku tuled, et siis on okei. Jumal küll - ema ütles ju kohe alguses, et ta tuleb viie-kuue paiku. Nii et pererahu selles majas säilib ainult tänu ema järeleandmistele? Muig. Ja laupäeval, kui dinner party oli, käis isa mingi tunnikese või nii ära, koos põnniga kingi ostmas. Tuli tagasi ja ema küsis, et 'Kallis, kas sa aitaksid mul need neli tooli elutuppa viia?' ja isa vastas 'Ei. Ma olen shoppamisest liiga väsinud'.

NELI KURADIMA TOOLI ! ! !

Mis mees sa selline oled?!? Ma ei kujutaks eladeski ette, et ma ütleks kodus või mõnele oma eesti sõbrale, et aita mul neli tooli teise tuppa viia ja ta ütleks,resoluutselt 'Ei. Ma olen SHOPPAMISEST väsinud'. Meheaust ja teiste austamisest ja õrnemast soost ja muust säärasest kraamist olete midagi kuulnud? Nähtavasti mitte. Pereema ei tundunud see häirivat, aga mina tundsin ennast alandatuna. Sest selline suhtumine siin majas ongi. Ja see kuradima naine laseb ennast niimoodi kohelda! Argghhh!

Pereema tuli praegu koju oma pojakese juurde, sest too ju nii kisas ja nüüd nad kisavad jälle, et miks ta ikka nii vara koju tuli jne. Holy shit. Pange ennast põlema.

Täna tegin väikse edusammu jälle. A tuli mu käest lõunasööki küsima ja ma küsisin vastu, et
'Miks sa seda ise ei tee'?
'Ma õpin!'
'Ma ei pea sulle praegu lõunat tegema.'
'Miks?'
'Nähtavasti ei ole sulle kunagi öeldud, et au pairidel on päevasel ajal vaba aeg.'
'Ei ole jah. Kas sa teeksid mulle nüüd minu lõuna? Noh, kui sa koheüldseväga ei t a h a teha, ...'
'Vahet pole, makarone on lihtne teha.'

(Nad muideks ikka karjuvad ja vaidlevad teemal, mis kellast ema tal eksamiküsimusteks õppida aitab)

Ühesõnaga. (Ma ei suuda kirjutada, sest nad röögivad üle maja). Vastu tuult ei ole mõtet joosta - ma lähen nagunii kohevarsti minema ja kui poisile, kellel on terve elu au pairid olnud, ei ole kordagi öeldud, et nad ei ole suvaliselt kamandatavad, siis miks nad peaksidki mind kuulama... Ei ole mõtet. Kannata ära paar nädalat ja lase rahus varvast.

(Ema andis alla ja jäi koju esialgu)


Ja muidugi tuletati mulle kenasti meelde, et teki alla pugemise plaanid võin ma ära unustada, sest pean põnnile kooli järgi minema... Väki... Ja seda juba üsna varsti, unustasin täitsa ära... Pagan.


Ei. Tegelikult on mul täiesti normaalne tuju ja täiesti normaalne olla. =) Nagu Tikker tavatseb öelda, hehee.

1 kommentaar:

tikker ütles ...

hmm, kas ma olen kunagi nii öelnud? ma sõnastan oma vingumiste lõpud pigem: "aga tegelikult olen ma täitsa heas tujus" või "elu on lill" :P