Meelelahutust

 Naabripoisi loomingut veel... Nende kõigi sünnivalusid tean ma vägagi hästi... :P Mõnus meelelahutus sellegipoolest. Meenutab neid aegu, mil ma Pärnus festivalidel käisin....

My Housemate

The Only Way

What's In The Box

Maailma muutmas

Saatsin just mõni hetk tagasi Morrisoni toidupoeketi peakontorisse kirja, et nad võiksid tasuta kilekotid tasuliseks teha. Jaa, nüüd ongi minust ametlikult ökopede ja rohehull saanud. Appi! :)

Muideks, ma vist ei maininudki seda, et ma jõulu ajal kodus käies Pärnu Loomade Varjupaika mingi 10kg kassitoitu viisin...?

Igatahes muidu on nii, et enamus seemneid on aiamaal maha saanud. See tähendab siis petersell, till, lehtsalat, rocket-salat, mingi neljasalatisegu, redis, kummel, saialill, rukkilill, metslillesegu. Maikuud ootavad tüümian, murulauk, tomatid ning kurk, mis esialgu pole veel pottigi pandud. :D Lähema paari päeva jooksul ootavad mulda pistmist kartulid ning kahte sorti sibulaseemned. Jah, seemned, sest siis kui mina omadega ükskord sinnamaani jõudsin, et hakkaks seemne-sibulaid ostma, olid need kõik juba läbimüüdud. Nii et pidin hoopis täitsa seemneid ostma. No ma loodan, et nad ikka kasvavad! 

Siis tuleb veel üks aianurk risust puhtaks teha, puurisu ära sortida (mis lõkkesse, mis toekeppideks) ning siis ongi kõik enamvähem vonksis. :) Tundub suisa, et ruumi vähegi, muig... Noh, jah, egas mul tegelikult ju ongi ainult veerand maalappi ;) Ideaalis tahaks oma maalapile veel rabarberit, vaarikaid ning paari sõstrapõõsast. Ja järgmisel aastal kindlasti ka küüslauku, khmm. :) Ja üle kõige tahan ma kollast kastekannu! Praegu saan veel laenata, aga tulevikus tahan enda oma ja kollast (eBays oli, mingi 10 naela ringis). :) 

Aga paar päeva tagasi sain ma üllatuse osaliseks. Sain kingituse inimeselt, kelle olemasolust ma juba aastaid teadlik olen, aga kellega pole kunagi kohtunud ega suhelnud. Ja kingituseks olid need: 

See, et ma aga puhtatõuline eestlane olen ja oma tõe ning õiguse paekivi noppimisega ära olen kaitsnud, on selgelt jäädvustatud siin:

Vot sellised on lood siinpool Vargamäge. :)

Eksamitulemustest

Eksamitulemused on väljas! Mitte, et see teid morjendaks, eks. Aga esimene eksam läks paremini kui ma arvasin. St ma arvasin, et vedasin läbi, aga väga piiripealselt, aga tegelikult oli hinne täitsa keskmine ning teine eksam läks suisa üleootuste hästi, hindeks peaaegu et kõige parem! :) Noh, umbes nagu 5 väikse miinuse või punktiga. Uskumatu, ma olen nii rahul. Ma nii hullult pabistasin ja õppisin nagu jobu - ja tasus ära. :)))

Ja tänase päeva hea uudis on veel see, et lasteaiapraktika on otsas!!! Wheeeeeee! Ei jahumöksidele, sätendavale pulbrile, taignast tehtud voolimismassile, otsatule koristamisele, seebivahule, toas istumisele ja kingade otsimisele. Nii tore, nii tore, nii tore. 

Homme veel tööle ning siis on paar nädalat illusoorset vabadust. St et kooli- ning tööpäevi pole, küll aga ootab viietuhande sõna jagu esseesid (sest ma ühe väiksema tegin siin iga õhtu nokitsedes ära), ning oma mingi ametliku kausta igasugu paberite täitmine. 

Praegu aga niidab uni, muig... Juhe on koos, kuigi kell on vähe.

Hmm

Tähendab, ma ei jõudnudki kunagi selle sissekandeni, kus ma tahtsin hõisata, et kompost on laotatud. See sai juba eelmisel pühapäeval ehk umbes kümme päeva tagasi tehtud... Milleni pole aga jõudnud, on istutamine. Vaadake, ma veedan oma nädalased töötunnid ju lasteaias, eks. Eelmisel laupäeval olin kutupiilu, käisin korra linnas (loe: Oxford street'il) ja ülejäänud aja munesin niisama. Mul oli plaan pühapäeval seemnetega aiamaale minna. Ja siis sain 22.30 kõne küsimusega, kas ma saaks homme töötada. Noh, kuna mul graafikujärgselt ühtegi vahetust aprillikuusse pole, siis oli nagu tark otsus see pakkumine vastu võtta, eks. Sest ega meil siin raha ju puu otsas kasva. :P Nii siis veetsingi oma pühapäeva dementsete vanakestega, selle asemel et kuskil värskes õhus käppapidi mullas sorkida. :) Ja siis esmaspäevast läksin tagasi lasteaeda... Ausõna, siinsed lasteaiad on ikka nii imelikud, sellest mingi teine aeg pikemalt. Mul ei ole midagi laste vastu, aga seda juhul, kui nende kogus on väike, mingi näiteks maksimum 3, eks. Kui neid umbes 15 ja rohkem, siis ajavad need 2-3 aastased põnnid ikka juhtme kokku küll. Peale tänast 2 päeva veel, siis saab selle praktikaga ühele poole... 

Igatahes suundungi nüüd jälle lasteaeda, ohk. ;)

Päev kirjas

Mul oli läpi vahepeal kutupiilu - ei taht end üldse sisse lülida. Õnneks sain abimehe toega murest jagu. Tegelikult oleks õigem öelda, et abimees sai murest jagu, hkhmm. 

Aga tegelikult on nüüd nii, et eksamid on nüüd seljataga, juhhei. Ainult umbes kuue tuhande sõna väärtuses esseesid kirjutada, muig... Ja veel mingit nipet-näpet. 

Täna aga oli see märkimisväärne päev, mil peenrad said tehtud! No olen sunnitud tunnistama, et vahepeal oli küll tunne, et viskan selle labida nurka ja lähen ära koju, sest minu jaoks on seda tööd liiga palju. Aga tehtud ta sai, paekivi sai kah eestlase kombel veel ühe pange jagu korjatud. Kui taevas annab, lähme pühapäeval komposti (ehk mingit peenikest hobusesõnnikut) ostma/tooma ning kui see laiali laotatud/jaotatud saab, saabki hakata seemneid külvama! :) Ühesõnaga tundub, et selle tumeda tunneli lõpus hakkab valgust immitsema. :P Suure töötegemise käigus sain vist veidi päikest kah palgele, sest nigu õhetaks teised ikka veel...

Homme jälle tööle ja esmaspäevast uuele praktikakohale. :)

Homseks valmis

Allakäik on alanud. Ostsin omale just mingid looduslikud pastillid, mis mu eksami ajaks maha rahustama peaks. Elame, näeme...

Muidu tegin terve nädalavahetuse tööd ning ülejäänud päevad peale eelmist eksamit olen õppimise tähe all veetnud. Ning brasiilia neiuga tundide kaupa telefoni otsast üksteist eksamiküsimustega pommitanud.

Veidi olen kudunud ka. Nii igav mu elu ongi. :D

Stressitaluvusest

Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.

Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :) 

Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.

Tasa tehtud

Lahkusin täna hommikul kodust 9.30. Päike siras uhkes üksinduses keset lõputuid sinavaid välju. Vigla oli kaenlas, kummikud jalas ja UK garage kõrvus üürgamas. Suund oli aiamaale. Üksinda kaevasin peaaegu pool kaevamata alast ära, ehk siis platsi suhtes 1/3. Nokkisin välja kive, klaasikilde ja muidugi muid elusolendeid (umbrohtu, mädand kartuleid jms siis silmas pidades). Siis saabus mulle abivägi, kes ülejäänud ala läbi kaevas. Seda tuleb mul veel omapead viglama minna, sest selleks ajaks mul selg nii valutas, et enam ei jaksanud seal mullas tuhnida. Koju jõudsin 15.30. Päike oli pilvedest seltsidaamide taha peitu pugenud ning sellevõrra õues kohe krõnksam ka. 

Järjekordselt veeretasid kõik möödaminejad jutukest. Noh, ma ikkagi uus nägu ju. Tänase päeva saak on 4 ämbrit ja 10 maasikataime. :) Kolme viigipuuga itaallane andis. :P Ämber on ju üks tore asi, tooli eest ja kastekannu eest ja tassimisasjanduse eest jne.  Ma muidugi kohe ruttu korjasin 2 ämbritäit kiva 2/3 maatüki mullast välja ja IKKA on neid seal veel jaburalt palju. Kuidas selle maatüki eelmine kasutaja seal üldse midagi kasvatada suutis?

Aga sihuke visa eestlaslik omadus üritas täna pinnale tungida küll. No see, et iga möödaminejaga peab juttu puhuma... Vahel on tore küll, aga poole ajast tahaks lihtsalt, et minu maalapi ümber oleks kõrge hekk, nii et keegi ei näekski, kas ma olen seal või mitte.Tahaks omi mõtteid mõelda jne. Ehkki nad kõik on sõbralikud ja julgustavad. :) Oeh, ikka omaette tahab see eestlane olla... 

Muidu oli eriti vahva veel see, et pidasime kursakaalsasest brasiillannaga poolteist tundi telefonikonverentsi eksamiteemadel. :P Mina muudkui kaevan ja samal ajal seletan, kuidas need südameklapid ikka töötavad. Ja mina muudkui ikka kaevan ja tema seletab mingeid hormoonitootmisi. Kaks kärbest ühe hoobiga! :)

PS. Oskab keegi head lihtsat kapuutsi kudumismeetodit/lõiget/tegumoodi soovitada? Noh, tähendab see kapuuts peaks nagu selle kampsuni külge minema, mida ma praegu koon. 

Muig

Kõik asjad olid valmis. Labidas, vigla, vesi, kindad, vaim, jne. Isegi läätsed olid juba silmas ja riided seljas. Ja siis hakkas sadama. No kohe täitsa sadama. Nii ma siis istun nõutu näoga voodiäärel, eks tuleb aiamaakaevamine veidi hilisemaks lükata....


EDIT: Ei saa miskit parata, aga ilge pettumus hakkab hinge hiilima. Ma nii ootasin tänast aiamaale minekut, olin eile terve päeva elevil, aga vihm ei jää ega jää järele... Vähemaks ka ei jää... :( 

Põnev-põnev

Eile saabusid minu maheseemned! :) 9 pakki lubadusi helgemaks tulevikuks. :P Pidasin emaga pika telefonikonverentsi, sest mul puudub igasugune kogemus, kuidas ja mida ja millal ja mismoodi mingeid taimi külvata. Jah, aiamaal on jätkuvalt 2/3 kaevamata, aga vähemalt viigipuu kärpisime eile Kaidiga ära. See oli küll sihuke nalja- ja naerunumber, meelelahutust oli küllaga. 

Aga hetkel kooli, viimane loeng enne kolmapäevast eksamit! 

Elust siis

Johhaidii, täna on olnud just selline õiget sorti päev. Puhata, mängida ja hästi palju tehtud ka. :) Käisin teist korda aiamaal, 1/3 maatükist on nüüd peenrakujuline ja ootab kompostikihti ning seemneid. :) Selg valutab, aga meel on hea. Kohtasin mitmeid aiamaalisi ka - kõik, kes mu maalapist mööda käisid, jäid seisma ning hakkasid juttu puhuma. Ning minu üllatuseks ei olnud nende seas ühtegi inglast, hihii... Nõuandeid jagati ning üldises plaanis hästi sõbralikud. Jutt umbes selline, et mina olen SeejaSee ja minu aiamaatükk on see, kus kolm viigipuud kasvab. :D

Siis sain isiklike rõõmudega tegelda, siin pikemalt ei peatuks. ;)

Ning siis olen veel õppinud (eksamid ukse ees), netist mahe-kataloogist seemneid valinud-tellinud, kudunud, pesu pesnud ja süüa teinud. Kuidas on küll nii, et mõni päev lihtsalt mahutab umbes tuhat ja üks tegemist ning samas mõni teine ei mahuta peale hambad laiali magamise mitte essugi... :P

Muidu läks Dr Pepperi sõltuvus üle sellesama blogisissekandega, kus ma sellest rääkisin, muig... Siis asendus see meeletu shokolaadisöömisega ning hetkel üritan sellest taastuda. Ning eile kuulasime tööl tshikkidega päev otsa UK garage muusikat ning mul on täna ikka veel see meeleolu, juutuub aitab alati...

Sõnatu

Ühel ilusal hetkel kirjutan ma aiamaal käigust ja muust elust, aga täna oli selline moment, et ma kohe pean selle kärmelt üles tähendama enne, kui see mälestustehõlma vajub.

Täna, neljandal märtsil, anti mulle toidupoe kassas JÕULU-säästukaart, kuhu saad aasta otsa templeid koguda ning siis saad detsembris 100 naela pealt 3 naela soodustust.

MÄRTSIS??? 

Jõulude eest ei ole tõepoolest enam mitte mingit pääsu...

Leivasupi- ja trummibassipäev

Liisu ajas siin ükspäev oma leivasupijutuga hirmsa isu peale. Kuna mul täiesti juhuslikult oligi kapis pool leivapätsi viimasest tegemisest kuivama jäänud, läks see kenaste asja ette. Kokku sai seda suur potitäis, ära süüa ei jaksanud pea midagi. Mis ajast see nii rammus on?!? Ma ikka mäletan, et lapsepõlves sai seda ikka taldrikute kaupa näost sisse aetud, nüüd sai maitsmise ja saumikseri puhtaks limpsimisega kõht pilgeni täis. Majakaaslased punnitasid pisikest kausikest kolme peale, nii et seda nägu. Maitse olevat hea, aga liiga rammus. Piff arvas veel, et see võiks nacho'dega hea olla. (???) Ühesõnaga, ma olen nagu Jeesus - väikse kausiga toidan mitu meest.

Kausike teilegi? Ma lahkelt jagan. :D

Ja muidu on täna trummi ja bassi meeleolu. Ning selle meeleoluga kaasneb alati Aleks, oli tema ju see, kes seda muusikat mulle tutvustas. Jaa, mäletan kuskil laohoones peol käimist ning tol ajal ma ei saanud üldse aru, misasja nad kõik kargavad. :D Aga noh, selline see tantsustiil kord juba on. Igatahes, vahva on. Ühel päeval kohtan ma tema hinge uuesti, ilmselt küll kellegi teise kehas, loodan, et ikka ära tunnen. :)

Ning haiglas on pühapäeval viimane päev. Noh, selles osakonnas siis. Täielik müstika - kuhu see kuus nädalat kadunud on? Muidu olen vahepeal õppinud tilguteid kanüüliga ühendama ning lahti ühendama (jubeimelik on eesti keeles kirjutada asjadest, mida oled teises keeles õppinud) ning eile osalesin ametlikult ravimite jagamisel - drug round ? Kirjutasin aga oma allkirjakesi, mida siis registreeritud õde omakorda allkirjastas. Nahaaluseid süste olen teinud piisavalt palju - arvepidamine ei tundu enam oluline. Järgmiseks tuleb siis lihasesse käiv süst ära õppida. Haavasidumisi on veel mitmeid olnud, mulle kohe meeldib see osa. :P 

Igatahes, pühapäeva hommikul lähen oma aiamaalappi kaema ning hetkel kooks veidi... :)

Haiglakroonika - peaaegu pikali

Ehk lugu sellest, kuidas ma peaaegu ära minestasin.

Nimelt rabas mind üks medõde endaga kaasa, kui ühte värsket haava siduma läks. Ja millegipärast hakkas mul kohutavalt palav, pea hakkas ringi käima ja silme ette hakkasid imelikud mustrid tekkima. Ma siis panin käbe voodi juurest minema, jõin vett ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Polnud üldse mingi eriline haav, veri mul südant pahaks ei aja ning ennegi juba haavu näinud ju. Nii ma siis tiksusingi voodi äärde ja äärest ära mitu korda, sest tahtsin ikka saagist matti saada, aga iga kord hakkas imelik. Pärast tuli aga selsamal patsiendil veel paar väiksemat haava siduda. Sellega juhtus nii, et tegin täitsa ise otsast peale kuni lõpuni- medõel oli vaja vahepeal ära käia ning usaldas mind omapead haava puhastama-siduma. Kusjuures siis ei hakanud paha. Müstika. 

Jaa, ning kanüüli väljavõtmisega ka probleeme ei ole. :) Väiksed asjad, aga kuskilt peab ju alustama. ;) 

Juhhei!

Mul oli tükk aega sisetunne, et selleks suveks saan ma oma aiamaalapi kätte. Ning just praegu saingi kõne, et ma olen nimekirjas esimene ning järgmisel laupäeval lähen oma maatükki kaema! :) Rõõm, rõõm, puhas rõõm. :)

Ja jälle üks nädal möödas

Ja teate, mis! Järgmine nädal on veebruari viimane nädal! :) See tähendab seda, et see on mu viimane kuuepäevane töönädal, juhhei! 

Kahju on aga sellest, et kirurgiaosakonna praktika läbi saab. See on sihuke mõnus koht, töötaks seal heameelega. Ehkki jah, vahel tahaks natuke rohkem äkšionit, hehee. Igatahes õppinud olen palju, see on peamine. 

Ja siis käis Liina vahepeal külas. Pilte mul praegu pole, kõik istuvad Liina fotokas, aga natuke ikka töllasime ringi ka, nii palju kui minu väsimusaste lubas. Näiteks käisime viimase nädala jooksul kolm korda kinos (Bollywoodi film Patiala House, kerge komöödia Just Go With It ning Disney 3D multikas Tangled. Igate vahvad kõik. :)). Käsime hiinakat söömas, Alexandra palee juures jalutamas ning kohalikus kaubamajas shoppamas. Väga tore oli. 

Ning täna hommikul olen koristanud ja pesu pesnud ning nüüd lebotan voodis, kudumistöö näpu vahel. Kõht on tühi, aga süüa teha ei viitsi....

Haiglakroonika - uus patsient

Tähendab, täna ei teinud ma midagi märkimisväärselt põnevat. Samas tabas mind esimest korda selline... hõre tunne. :D Nimelt tuli meil osakonda patsient selgroolüli mõraga kaela piirkonnas. Et tal oli see suur plastikjublakas ümber kaela, pea kahe neljakandilise karbilaadse asja vahel ning kogu kupatus oli omakorda voodi külge teibitud, et pea ei liiguks. Ei tasu karta, et me patsiente ahistame ja voodi külge teibime, varsti võeti need ära. :) Aga kõhe tunne oli küll. Üks vale liigutus ja see inimene võib eluks ajaks halvatuks jääda. Oma ortopeedia patsientidega olen ma harjunud, tean, kus valu on, kui palju nad liigutada saavad, jne, aga jah, see oli sihuke.... Kõhedust tekitav, ikkagi esimest korda sellist vigastust ihusilmaga näha. Loo moraal - ärge kukkuge trepist alla. :) 

Ja on täiesti hämmastav, kui ebaviisakad ja ebameeldivad võivad mõned inimesed olla... Umbes nagu oleks haiglapersonal süüdi selles, et nendega midagi juhtus. Aga ikka hakkab ju parem, kui nende peale karjuda, neid kõiges süüdistada ja tagatipuks lubada neid kohtusse kaevata... 

Väsimuse aste - I CAN'T DO THIS. Muig, ausõna. Mul on pidevalt ja kogu aeg tunne, et ma olen seekord liiga suure tüki omale ahnitsenud... Ma olen nii väsinud kogu aeg, keskendumisvõime on minimaalne, olen kaalus mõnusalt juurde võtnud, sest söön kogu aeg shokolaadi ja trennitegemiseks olen liiga väsinud. Ja mul ei ole häbi tunnistada, et väga tihti tahaks lihtsalt maha istuda ja umbes kolm tundi järjest nutta löristada. Pingemaandamise mõttes või nii. :D Aga ei, ma saan hakkama ning tegelikult olen ma väga õnnelik, et õpin asja, kus ma ennast omal kohal tunnen olevat. 

Haiglakroonika - jälle sammuke edasi

Einoh, asi hakkab juba täitsa ilmet võtma. Täna eemaldasin (Esimest Korda) patsiendil põlveopi haavast klambreid. Igavene posu oli neid, täiesti tavalised klambrid noh, nagu klambripüssiga lastud. Käed värisesid lõpu poole veits, aga hakkama sain ja jube uhke olin enda üle. :P Üldse olin kohe ülejäänud päeva rõõmust sogane, muig. Noh, et mulle kui nii värskele tudengile ikkagi selline võimalus anti ja et ikkagi usaldati kellegi haava sisse sorkima. Emale mainisin, too pidi telefoni otsas ära minestama ning kinnitas mulle eriti pingsalt, et ta ei taha sellest mitte midagi kuulda. :D 

Väsimuse aste on TIGE MÕRD. Toidupoes käies rääkisin omaette kogu aeg, sest kõik käisid mulle eeskooberdamisega närvidele. Saatsin neid igasugustesse soojadesse kohtadesse, žestikuleerisin kätega, et nad end kiiremini liigutaks jne. Koju jõudes mõtlesin aint, kuidas ma majakaaslastel näo täis sõiman. :D Mida ma muidugi ei teinud, saatsin hoopis haldajale igate kena smsi, et ta inimestele meelde tuletaks, et enda järelt oleks kena ära koristada.

Noh jah, homne veel ning siis on Vaba Laupäev. Liina on hetkel teel Londoni poole, homme õhtul saab temaga ehk kuskil siin lähistel veel kakaodki juua. :)

Haiglakroonika - esimene teine ja uus esimene

Tegin eile teise süsti. Oli palju hirmsam kui esimene. :D Kõrvad läksid punaseks ja puha. 

Ning siis aitasin eile veel haavasidumisega. :) Tähendab, otseselt siduda polnud seal midagi, aga ma ei suutnud midagi asjalikumat wound dressing vasteks välja mõelda. Väga põnev oli. Ei läinud kõrvad punaseks. 

Äärmiselt häbiväärse asjaoluna nendin, et mul hakkab Dr Pepper'i sõltuvus tekkima. Noh, teate küll, see cocalaadne jook. Ainult et palju magusam ja nagu kaneeliga. :P Ja pealekauba meenutab see mulle alati Murakat, sest kui me veel koos samas kaubanduskeskuses töötasime, siis talle see ilgelt meeldis ning tema käest ma seda esimest korda ka proovisin. :P Suisa patt, ma ütlen, täielikult vastuolus minu maailmavaatega. Aga ma panen selle pideva pinge ja väsimuse arvele. :P

Ning jälle ära haiglasse...

Esimene vaba päev

Esimene vaba päev selle kuu neljast hakkab õhtusse jõudma. Nagu arvata võis, polegi midagi eriti teinud. Hommikul käisin veits poodides ning ostsin omale sussid ja muud sodi ning söögitegemise asemel sõin hoopis türklaste shish-kana salatiga. Siis olen veel kudunud ning üle hulga aja suuremas koguses Simpsoneid ära vaadanud. Homme siis hooldekodusse 12h vahetusse ning esmaspäevast reedeni jälle haiglas. 

Haiglas on muidu vahva. No nii vahva, kui selline asi olla saab. Ainuke asi, mida on tõeliselt raske taluda, on abitus. See, kui keegi valudes oigab ja täitsa sogane on ning valuvaigistid ei aita. Nägin üht pea seitsmekümnest meesterahvast valju häälega n u t m a s ning mitte ükski valuvaigisti ei aidanud, isegi morfiin mitte. Sellisel juhul ei oska endaga mitte midagi peale hakata. 

Aga kolm nädalat on juba möödas, täitsa lõpp. Alles ma läksin esimesele päevale ning nüüd algab juba neljas nädal... 

Tänasesse õhtusse tuleb veel kitlite triikimine mahutada, aga üldse ei viitsi.... Täiskasvanud tudengi igav elu. :D