Tähendab, täna ei teinud ma midagi märkimisväärselt põnevat. Samas tabas mind esimest korda selline... hõre tunne. :D Nimelt tuli meil osakonda patsient selgroolüli mõraga kaela piirkonnas. Et tal oli see suur plastikjublakas ümber kaela, pea kahe neljakandilise karbilaadse asja vahel ning kogu kupatus oli omakorda voodi külge teibitud, et pea ei liiguks. Ei tasu karta, et me patsiente ahistame ja voodi külge teibime, varsti võeti need ära. :) Aga kõhe tunne oli küll. Üks vale liigutus ja see inimene võib eluks ajaks halvatuks jääda. Oma ortopeedia patsientidega olen ma harjunud, tean, kus valu on, kui palju nad liigutada saavad, jne, aga jah, see oli sihuke.... Kõhedust tekitav, ikkagi esimest korda sellist vigastust ihusilmaga näha. Loo moraal - ärge kukkuge trepist alla. :)
Ja on täiesti hämmastav, kui ebaviisakad ja ebameeldivad võivad mõned inimesed olla... Umbes nagu oleks haiglapersonal süüdi selles, et nendega midagi juhtus. Aga ikka hakkab ju parem, kui nende peale karjuda, neid kõiges süüdistada ja tagatipuks lubada neid kohtusse kaevata...
Väsimuse aste - I CAN'T DO THIS. Muig, ausõna. Mul on pidevalt ja kogu aeg tunne, et ma olen seekord liiga suure tüki omale ahnitsenud... Ma olen nii väsinud kogu aeg, keskendumisvõime on minimaalne, olen kaalus mõnusalt juurde võtnud, sest söön kogu aeg shokolaadi ja trennitegemiseks olen liiga väsinud. Ja mul ei ole häbi tunnistada, et väga tihti tahaks lihtsalt maha istuda ja umbes kolm tundi järjest nutta löristada. Pingemaandamise mõttes või nii. :D Aga ei, ma saan hakkama ning tegelikult olen ma väga õnnelik, et õpin asja, kus ma ennast omal kohal tunnen olevat.
1 kommentaar:
Uhh, ja mina veel virisen, et mul ei ole hetkel TUJU tööl käia. Ja seda kõigest 8-tunnise päeva juures. Häbi mulle.
Pea vastu, üle poole veebruarist on läbi!
Postita kommentaar