Aga üldises plaanis...

...on täitsa tore tulla töölt koju kella kümne ringis õhtul, Jamaikaga telefonis lobiseda ja siis lause 'Meet me at the door' peale alla kakerdades ulatatakse mulle karbitäis värsket Jamaika rahvusrooga ackee and saltfish'i. Ja head und musu antasse pealekauba. =)
Üldse ei kurda.

Meest sõnast,

härga sarvest.
Ehk siis lubasin eile Liisule, et üritan täna miskit kribada.
Oeh. Ma vanasti kogu aeg mõtlesin, et kuidas pealinna mimmud vanalinnas kontsakingadega kõnnitud saavad. Et kuidas kontsad kivide vahele kinni ei jää. Eks ma siis siit-sealt kuulsin, et jäävad küll. Miks siis tikkkontsadega vanalinnas kakerdada? Jubepiinlik ju, kui korraga koperdad omal kinga jalast ära. Eks mul ole endalgi seda viimasel ajal juhtunud. Ilma tikkkontsa ja munakivideta. Tänavad on meil siin Wood Greenis kaetud kandiliste plaatidega ja iga kord, kui mina oma madala-aga-siiski-terava-kontsaga kingad jalga panen, astun ma ilgelt osavalt nende vahel asuvatesse pragudesse. Ja kand libiseb lupsti kingast välja. Raisk. Jubehäiriv. Aga Eesti kingsepa ees müts maha - vaatamata kõikidele kinnijäämisjuhtumitele on kontsaplekid alles.

Tööl on kiire olnud. Ja lebom. Ja jälle kiirem ja siis veel kiirem. Ja siis jälle veidi lebom. Intriige ja pinget tundub iga hetkega õhku lisanduvat. Tiim on laiali lagunemas ja absoluutselt kõik tahavad lahkuda.

Juukselangusperiood on jälle alanud. Või tegelikult algas juba mõnda aega tagasi. Ja läks nii hulluks kätte ära,.et lahtiste juustega enam käia ei saanud - nii massiliselt langesid välja, nagu mingi karvaajav bolonka oleks. Ja tasapisi hakkas selline pelg ka hinge pugema - miks juba järgi ei jää? Tuli siis ükspäev mõte, et sahtlipõhjas on mul veel see naturaalkosmeetika sarjast pärit shampoon alles. Pesin sellega, tavalist palsamit panin otsa. Kaks korda olen nüüd nii teinud. Ja kusjuures veidikene on aidanud. Nii meeletult ei kuku praegu. Ma jubedalt loodan, et see shampoon aitabki päriselt ja ei ole lihtsalt juhus või ühekordne õnn.


Suhe käis vahepeal sellisest faasist läbi, et ei teadnud, kas jätkata või mitte. Võibolla teie suhted on teistsugused, aga minu suhe on selline. Hetkel on ikka, et jätkata, aga natuke nagu stand by peal. Ei, armastuses ei ole küsimus. Armastust on küllaga, aga kuidas tulla toime teatud (kultuuriliste) erinevustega, kui kompromiss ei ole lemmiklahendus? Eks aeg annab arutust...

Hetkel on uni. Kõrvaltoas on mingi avatud uste õhtu, peale tolle ungarlanna järjekordset väljakolimist tuleb ju uus üüriline leida. Ainult mingid tüübid on vaatamas käinud. Miks üheski majapidamises, kus ma elan, kunagi ühtegi normaalset naisterahvast ei ela?!
Homme on varane vahetus ja Jamaikal algab ülikoolis uus õppeaasta. Ostsin Primarkist kogemata kummiga lina asemel tavalise ja see tuleb ümber vahetada. Väljas on mõnus külm sügiselõhn. Ma ei tea miks, aga see meeldib mulle kõige enam.

Veel üks pildiblogi

Ühesõnaga. Reedel ostsin ma Tikri abiga omale digika. Ajee. Kohe oli siis ju vaja katsetama hakata, ikkagi uus mänguasi ja puha, irw.

Puha oma kaheksa ruutmeetrises tagaaias

Ja siin siis jalutasin läbi Green Parki hommikul tööle. Ja püüdsin päikselaike ja algavat sügist. =)

Teravaid elamusi

Arvasite, et ma tegin nalja, kui väitsin, et lutikad on kõige jubedam asi, mis teiega juhtuda saaks?

Loo moraal

Muig. Eile õhtul juhtus üks veidi naljakas seik. Nimelt oli eile üks nendest päevadest, et kui midagi saab nihu minna, siis ta ka läheb. Hommik algas sissemagamisega, siis pea äralöömisega riidekapi ukse vastu, tööle hiljaks jäämisega, ilge une ja väsimusega (sest ega ma ju muidu sisse maganud ei oleks). Terve päeva oli tööl kiire ja peas vasardas ainult üks mõttejupp - mul on õhtul tund ja mul on see ette valmistamata. Ja üleüldse ei tahtnud ma sinna minna, sest eelmisel nädalal oli trennis üks plika, kes mul igasuguse õpetamise isu pealt ära ajas. Teate, tilk-tõrva-meepotis-juhtum, ma ütleks. Selline plika, kellel on Pämmi meik ja tissid ja kes küsib su käest keset trenni, et kas me neid asju ka teeme, mida Shakira teeb ja siis haigutab sulle kätt suu ette panemata näkku. Ja kuigi, eksole, on näha, et teistele meeldib ja on huvitav ja nii, see üks plika (mul pole sellist juhtumit enne olnud, muideks) ajas täiesti isu ära ja tunnist jäi nii halb maik suhu.
Igatahes, pöördudes tagasi eilse juurde, pakin siis mina peale tööd tantsuasju kotti, endal jube paanika, ei tea, mida nendega teha, tunniteema ei haakunud üldse muusikaga ja hull paanika oli (lisaks sellele olin ma pilgeni täis Red Bulli ja jäätist - jäätist söön ma alati, kui mul ei ole aega või/ja jaksu süüa teha). Ja enne uksest välja astumist kontrollisin terve koti sisu ikka üle, et see ja too ja teine ja kolmas on ikka olemas. Kõik oli olemas. Jõuan stuudiosse, vahetan riideid ja avastan, et jätsin kõik mussi koju. Hõkk! Egas midagi, läks juhataja juurde lunima, et egas tal pole midagi. Midagi oli tal küll. Ja nii saigi raskesti ettevalmistatud tunnist täielik improtund. Ja suurima üllatusena oli ühe plaadi peal meie koreo ilmselt originaalversioon! Juhataja ei teadnud seda, kusjuures. Nii et täiesti 'juhuslikult' saime me sellegipoolest tunni läbi võtta nii, nagu ette nähtud oli. Ja nii palju energiat tuli, mul oli endal nii hea olla, käisin ja naeratasin aga hoolega. Pärast jäin veel natukeseks algajate salsasse ka. Ajee! Seda pole enam ammu juhtunud.

Täna on siis üle 9 päeva esimene vaba päev. Oh seda õnne. Täiesti uskumatult tshill on olla. Äratas mind enne kaheksat postimees, kes ukse taga lammutas ja mulle minu fotopoe saadetise ära tõi. Ma olin nii uimane, et kui ta ütles mulle, et ma pean oma nime kirjutama ja allkirja ka, siis ma vahtisin seda paberilipakat tükk aega ja üritasin välja mõelda, et misasi see nimekirjutamine veel on. Seejärel panin pesumasina tööle ja nüüd lebotan voodis, kuulan Mongoolia traditsioonilist muusikat (jah, mulle kohutavalt meeldib see, kõrilauljatega eesotsas. Selline nii puhas ja melanhoolne ja sügav ja loodustkirjeldav oma helide poolest) ja tsillin niisama.

Aaa, eelmisel nädalal oli mul ju sünnipäevakene kah. Esimene aasta, kus ma otsustasin, et ma ei tee midagi. Haige olin ma enivei. Keset ööd sain ma suure tordi 24 südamekujuliselt asetatud küünlaga ja hästi lusa kaardi. =) Aga inglise pagarid, raisk, on ikka ühed ahnepäitsud ja päevavargad. =D Kaunistused tordi peal - lilleõied ja lehed - olid PABERIST! Jamaika naeris minu siira üllatuse ja pahameele üle ja väitis, et kõik inglise tordid on sellised. Ülejäänud päeva olin lihtsalt kodus, tõbine. Ja nautisin iseendaga olemist. Järgmisel päeval läksin veel Evelyga kohtuma meie Türgi pubisse ja sain 'Arabella, mereröövli tütar' omale DVD näol. Ma ei mäletagi, kas ma seda üldse näinud olen.

Irw. All välisukse kõrval on mingi pappkast tükk aega seisnud. Ma siis vaatasin lähemalt, et miks see seal on, sest noh, häirib ju kui kitsas koridoris mingi nänn vedeleb. Kasti peal oli kirjas, et hoida kellelegi. Sees oli hunnikuga vingeid suuri küünlaid, üks pildiraam, nigelapoolsed vanad arvutikõllid, mingi absoluutselt tundmatu muusikavalik ja teeküünlaid kah. Kõllid vinnasin omale tuppa. Mis nad seal all seisavad - kui järele tuleb oma kastile, saab tagasi, egas ma neid päriselt omale ei taha. Muusika on vaid terake parem kui läpist kuulates, muig. Aga filme vaadates peaks parem olema - saab valjemaks keerata, kui arvutit.

Nägin täna öösel unes, kuidas me Murakaga (ja terve hunniku teiste inimestega) olime ära röövitud Jamaika saare peal ja kuidas me siis põgenesime ja üritasime kelleltki moblat leida, et siis Eestisse kellelegi sms saata, et keegi päästeametit teavitaks. =D Aga keegi meie kambast ei taht, et meid üles leitaks ja jälitas meid. Ja me jooksime lõpuks pimedas haiglas mööda koridore ja treppe ja lõpetasime suures riidekapis mantlite taga varju otsides (mida nad Jamaikal küll suurte mantlitega teevad, ei tundunud hetkel üldse päevakohane küsimus olevat). Ja siis otsustasime riideid vahetada, et ennast vähem äratuntavaks teha. =D Ja kui me seal siis oma bandannasid pähe sidusime ja võõraid riideid selga toppisime, endal kogu aeg hirm, et see tüüp leiab meid üles, hakkas postimees all ukse taga lammutama ja ma olin sunnitud ärkama. =D

Aga eks ma nüüd lebotan edasi, selline unetunne on ikka. Äkki magaks veel veidi...

Kodust saab kodu siis...

... kui sa hakkad sinna nipsasjakesi ostma. Mitte, et ma oleks nüüd otseselt nipsasju kokku ostma hakanud, aga ükspäev lõin naela seina, et saaks vatipadjapaki sinna rippuma panna. Üsna pea järgnes vatipatjadele eelmisel aastal Notting Hilli karnevalilt ostetud peenike must pärlikee. Siis esimesest au pairi perest pärit Hanuka (juudijõulud) kingituseks saadud pikk erinevate punakate munade ja kividega kaelakee. Siis minu hiigelsuure päevalillega patsikumm. Siis järgmine kaelaehe, mille kunagi Safikult kingituseks sain - leheroheline, sadamiljonit rohelist ja kuldset peenikest pärliketikest, mis hoiavad suurt punutiseimitatsiooniga rohelist ümmargust ja lapikut jubinat. Täna näiteks panin ühe foto ääre külge võrdlemisi piraka fuksiaroosa liblikaga klambri. Ja siis ma mõtlesin, et sellest toast hakkab justkui kodu saama. Kaelakeed hakkavad sahtli põhjast kilekotist välja tulema, klambrid ja muud vidinad leiavad omale seinte peal koha...

Igatahes see hiir on muideks värdjas. Näris mu seelikusse kolm suurt auku. Sellesse halli jubemõnusasse seelikusse, mis ma Torist ostsin. Eks. Kurat küll.

Täna aga käisin paadiga sõitmas. Kolistasinpärast Jamaikale hommikusöögi tegemist Whitechapelisse ja sain kokku Nellyga. Sealt panime edasi Lõuna-Londonisse Greenwichi, kus teadupärast on üks äge Araabia kaupade pood ja kus ma mäletasin ägedaid puusarätikuid olevat. Rätiku sain, suisa tükki kaks. 26 naelaga, vapsjee noh. Ma eeldasin, et saan ühe 35-ga... Igatahes meel hea kõik hea, mõtlesime jõe äärde jalutama minna. Täiesti kogemata seisid need paadisõidu piletiputkad tee peal. Nelly vaatas, mina vaatasin, Nelly ütles 'Lähme paadiga sõitma', mina ütlesin 'Tavai', suure häda ja jumala abiga saime nende putkade ja paadifirmade vahel valitud ning viie minuti pärast väljuvale alusele piletiostu sooritatud. Kalpsasime rõõmsalt kohe laevalaele, pühkisime salfaga vihmamärjad istmed kuivaks ning sõit Greenwichist Westminsterisse võis alata. Mõnus oli. Sõime snäkki ja vaatsime värdmaju ja sogast vett ja nautisime briisi ja kuulasime ilusaid India Arie lugusid ja lõppeks veidi külmetasime ja tegime pilte ja istusime ja vahtisime turiste jms. Nii et igati ägekas. Pärast läksime uuesti tagasi Whitechapelisse, mis on Londoni indialaste rajoon, ostsime vegetarian samosa-sid, nillisime india maiustusteletti ja läksime ära Nelly juurde ingveri-sidruniteed jooma. Iseenesest ei ole Whitechapel üldse minu maitse rajoon. Suured majad üksteise otsas, kõik nagu need Council House'id - ehk siis elamupinnad, mida valitsus tasuta laiali jagab. Teatud tingimustel muidugi. Näiteks kui sa oled mingi 16 ja saad lapse. Või ei oska inglise keelt. Või sul on lihtsalt sada last ja sa oled töötu immigrant. Ja muud sihukest jaburat.

No vot siis. Oma päris mitme puusarätikuga olen siis nüüd jälle rohkem kõhutantsumaailma sisenenud - minu arust on igal pikaajalisel tantsuharrastajal vähemalt üks sahtlitäis puusarätikuid... Mul on nüüd vähemalt sahtlinurgatäis.

Aa, ja siis minu ärakolinud ungarlannast naabrinaine, kes mind ära sebida üritas, kolis eile-täna tagasi. Nii et... Huvitav saab olema.

Head und!

Nojah, eks ma siis tänan

Nii. Alustagem sellest, et ma olen päev otsa kodus lebotanud ja mitte midagi teinud, õhtu lõpuks siis blogisid lugema hakanud ja avastanud, et ega tegelikult ei olegi ma see kõige suurem lontrus, vaid teised ka üldse ei kirjuta. :D

Aga siirdudes tagasi sissekande pealkirja juurde selgitaksin ma asjaolusid niimoodi, et alguses oli jubeving tunne ja aint hädaldada oleks taht, aga muutsin meelt. Nimelt tänan ma taevast selle eest, et mul on üleaia naabriteks (minu aken on hoovi ja kohe teiselpool planku on järgmine aed. Ja inglise aed, eksole, on 5x5 ruutmeetrit) mitte imepeenikese hääletämbriga filipiinid, vaid kõigest karjamõõtu türgi perekond. Kes siis valjuhäälselt ja pidevalt õues oma paarimeetrise hoovi peal elavad, söövad, kokkavad, mängivad, grillivad, lärmavad, nais- ja meeskonniti jutuajamisi peavad jne. Oleks filipiinid, oleks kuba kurt...

Hiir on mul jätkuvalt alles, mürki tema ei söö. Ja nüüd kuulsin all köögis ka juba kellegi hambaid midagi väga kõva närimas.
Majanaabreid pole näinud, kõik on ära, naabrinaisest ungarlanna asemele pole kedagi veel leitud - pea kuu juba möödas.
Tolmuimeja endiselt ei tööta minu toas, sest mul selline superkare pikakiuline vaip, kuhu kõik sodi kinni jääb. Ostan varsti harja-kühvli.

Hakkasin Daisyle kilekotiribadest vannitoamatti tegema. Daisy oma on rohkem minu maitse järele - palju värvilisem. =)

Muidu aga istun kodus. Ja oi mulle meeldib kodus olla. Mõnus on. Võibolla on asi selles, et ma tean, et kolimist ei tiksu kuskil ajusopis, et ma ei ela kellegi teise kodus jne. Noh, majakaaslased on jah nii nagu nad on, aga minu tuba on m i n u tuba ja nii ongi. :D Ja kodus olla on mõnus. Ma ei tahagi midagi teha, hehee.

Nagu nõiutud

Ja nii ma olengi olnud ärkvel paari tunni jagu rohkem kui tavaliselt. Jah, ma nimelt lähen magama enne kümmet, tavaliselt. Ja süüdi on selles puhtakujuliselt Pottery-poiss. See, et raamat läbi sai, tundub nagu kuritegu - justkui ma oleks elanud kellegi teise elu ja justkui mul oleks õigus nende edasisele elukäigule... Väga naljakas tunne. Aga aastaid ja aastaid ei ole ma lugenud midagi nii köitvat. Isegi Terry Pratchettit ei ole ma suutnud rohkem kui 2 raamatut järjest lugeda, sest naljad tunduvad kuidagi.. jamad. =P Ehkki täna raamatukogusse põigates suutsin ma kena shokolaadineiust assistendi abiga ü h e Pratchetti leida. Eks homme tuubis tuleb siis seda lugema hakata. Ankh-Morpork, siit ma tulen!

Ps. Kuivõrd ma pean seda blogi siin ka oma iskiliku päevikuna, ikkagi =), siis te olete sunntiud mulle andestama selle kummalise märkuse, mida te ilmselt ei mõista, sest ma teen selle enda jaoks. Läheb see nende igavikuliste hetkede alla...

Rääkisime isaga, läbi meie käte ja sinu suu. Sa oled tõesti imeline. Mind on õnnistatud.

Ps.2. Jah, te võite mind jumala südamerahuga napakaks pooletoobiseks pidada. =D

Half Blood Prince

Haa-haa. Olles lugenud läbi peaaegu kuus osa Harry Potterit (kuues on lõpusirgel), ei tundunud mulle silmanurgast nähtud sähvatused kuigi kummalised. Nüüdki, kõhuli voodis lebotades ja Harry Potteri kuuendat osa 'Half Blood Prince'i lugedes kuulsin ma krõbinat. Ja üle õla piiludes oli selge ülevaade laual asetsevast Geisha shokolaadipaberist ja selle liikumisest. Tõusin siis püsti, sest juba enne päeval olin kuulnud miskit krõbistamist prügikasti ümbruses (mis minu oma-majas elatud elu jooksul tähendab ainult üht - hiired) ja kummardusin üle laua. Ilus, läikiv tumehall hiir, üllatavalt suur küll Eesti koduhiirtega võrreldes (ja Eesti omad on helehallid. Uskuge mind, ma tean, ma küll neid kurblikke lõksupilte oma elus näinud), putkas üle laua, sealt toolileenile, sealt aknalauale, sealt kardina taha ja peatse krõbina järgi kuuldes - voodi alla. Nojah. Egas ma nüüd ei teagi, mis ma teen. Kas jätta talle miskit süüa välja, kuna hiired leiavad tee igasse sahtlisse nagunii, olgu see siis varem või hiljem. Aga et ta siis minu muust paberimajandusest eemale hoiaks... Samas ei tahaks nagu teda harjutada kah.. Noh jah, eks ma pean ikke selle hiiresõbraliku lõksu hankima. See on täpselt see koht, kus Tikker ütleks eelarvet tehes 'Ettenägematud kulutused'. =D

Hmm

Ilma igasuguse meelehärmi või nukra alatoonita jõuan ma pideva järjekindlusega tagasi punktini, kus ma tõden, et mul ei ole siin sõpru. Ja isegi mitte niivõrd sõpra-sõpra, kellele hinge puistata, aga ka mitte sellist igapäevasemat.. Või siis just pühapäevasemat. Jaa, vahel käin küll Evelyga dringil ja vahel saan Tikriga kokku ja nii, aga meenutades mu minevikku, olen ma justkui üksinda. Kusjuures hetkel ei ole ma selle üle ka väga õnnetu. Ka üksinda on hea ja ka üksinda saab hakkama. Ju mul on siis seda praegusel eluhetkel vaja. Eks hiljem näeb, mille jaoks. Aga ausalt öeldes, ega ära ei ütleks. Ühest sellisest, kes ei koliks paari kuu pärast minema, ingliskeel peaks sorav olema, minu vanusegrupis võiks ka nii enamvähem olla, ehkki Londonis ei saa tihti arugi, kui vanad inimesed on. Jaa, usaldusväärne peaks ta olema, asjalik, lõbus, maailmavaatelt mulle sarnane. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mina, ometi seltskondlik ja mis kõik veel, et minul oleks probleeme sõpradega. Aga eks vanus teeb vist oma töö. Saad suuremaks ja hindad asju ümber, oma elu on olulisem ja...
No, igatahes.

Üleeile oli taevas niiiiii suur vikerkaar. Üleüldse on ilm lolliks läinud. Sadu ja päiksepaiste korraga, pidevalt.

Õhtul siis Tikri juurde.


Oh Liblikas, mu Liblikas...

Ben And Jerry

Ja kui ma siis täna tantsustuudiost tulin, kui küüti pakkunud trennineiu Diane oli mind minu jäätisehimus Wood Greeni peatänavale maha visanud, ja kui ma siis olin omale Ben And Jerry kalli poolekilose jäätise türgiputkast ostnud, ja kui veel türgionud lahkesti nägusale blondile neiule ka plastmassist lusikat kaasa pakkusid, mille ma rõõmuga vastu võtsin, ning siis kodu poole jalutasin, jäätis näpu vahel, väljas nii soe-nii soe, seeliku ja plätudega ja õlapaeltega pluusiga, ja siis lusikaga papppotsikus surkisin ja jäätist maiustasin, tulid meelde Pärnu ajad... Kui sai ühe või teise inimesega, aga peamiselt meenusid siiski Liblikaga jalutuskäigud mööda vaikset Pärnut. Suvi, jäätis näpu vahel. Vahel juustupulgad või küüslauguleivad. Nii suvine tunne oli. Ja selline torge hinges. Milliseid ilusaid aegu oli ja kuidas nüüd neid ei ole. Ja teab, kas enam tulebki. Londonis niimoodi aeg maha võtta? Ei usu... Võibolla kunagi, ühel teisel ajal ja teiste inimestega...

See on nagu see koht...

... kus tsiteeritakse vaimukalt mõnda lasteraamatut, ainult selle vahega, et mul ei koida ükski Pipi või Anu või Sammalhabe ütlus hästi veedetud aja kohta. Ühesõnaga. Olen tagasi Londonis, lebotan hommikul kella seitsmest saati pidzaama väel voodis (kell on 1.30), näksin Rimist ostetud suitsutatud juustupatsi ja tshillin niisama. Naasesin suurlinna ääremaile eile pärastlõunal. Tööorjus algab taas homme.

Aeg Eestis oli iseenesest vapustav. Mul ei ole sõnu. Ma olen kohutavalt tänulik sellise nädala eest. Päike, meri, ujumine, juustushnitsel, ralliässast ema, Piccadilly kohvik Pärnus, karaoke Aaron Carteri saatel, inimesed, kes üllatasid ja inimesed, kes pettumuse valmistasid, sõstrate ja vaarikate korjamine, kassi näperdamine ja hommikul ööseärgi väel ja paljajalu üle kastese rohu tikripõõsasse maiustama minemine... Jaa, vot selline oli see aeg.
Kõikidele muiduloomadele aga soovitus - veinikohvik Piccadilly Pärnus on üks õdusamaid ja mõnnamaid kohti. Sai seal tundide kaupa istutud, head teed ja käsitsi valmistet trühvleid vohmitud ning hinge tühjaks räägitud.

Aga aeg Eesti ja minu jaoks ei ole veel tagasi. Kui väga ma seda olemist seal ka ei nautinud, ei taha ma grammigi seal elada. Ainus, mis paneb veidi õlgu kehitama, on inimesed. Need, kellel on hea meel näha ja need, kes viitsivad vaeva näha. Need, kelle kohta v e e l saab öelda - Sõber. Sest selle reisiga kadus üks nende nimekirjast. Keegi, kes venitas telefonitorusse tüdinud-ära-käi-mulle-närvidele-häälega sõnu, mida ma siin kordama ei hakka. Ei midagi roppu, aga toon ja paar sõna panid mõistma. Aga tegelikult on hea teada, mis sust arvatakse ja võltsi siirusega kaugele ei jõua. Samamoodi üllatas mind keegi, kellest ma seda grammivõrdki ei oodanud. Isegi mitte teades, kas ma olen pealinna minemas, läks kõnealune neiu minu ammuöeldud ehku peale Tallinna, lootuses mind kohata. Nagu... Mai tea. =) Tähh!

Päevitus, 2 paari uusi kingi, paar uut pluusi, kardin, kodumaine mesi, kingatallad, päikseprillid, hunnik konserve, 2 uut seelikut, hunnikuga halvaad ja sherbetti on mul ka. =D


Hetkelugu: Aaron Carter "I Want Candy" =D

Öö nagu öö ennemuiste

Teate seda tunnet, kui oled midagi kaua-kaua oodanud, midagi, millele sul enda arvates on täielik õigus, ja siis jääb see saamata? Kindlasti teate. Ja sellepärast ma nutsingi omal silmad peast. Hüsteeritsesin oleks vist õigem öelda. Mingit muutust see loomulikult ei toonud, vaid pahameelt. Nüüd ma ei teagi, kas tulen Eestisse tõesti ilma selle oodatuta või märkab keegi kuskil kõrgemal, et ei-ei, nii need asjad ju ei käi...? Jumal, jumal, anna mulle kannatust ja selgust näha...

Tegelikult sai algus kõik sellest, kui ma ei saanud voodis käbedalt magama jääda, sest väljas käis mingi poltiseireid ja helikopter tiirutas ja kammis valgusvihuga aedu. Jaa, minu aeda ka. Elu nagu filmis, ma pole seda enne näinudki. Mingid sireenid olid kauguses ja värki. Uskumatult palju lärmi tekitab see kopter...

Pisikene ääremärkus

Või tegelikult suisa kaks.

Esimene nendest oleks see, et interneti sain ma tagasi tänu oma kangekaelsele musile, kes ei leppinud sünge tõigaga, et minu arvuti internetijulla on omadega õhtal ja seadistas mulle mingisuguse teistsuguse jublaka, mis wifi üles korjab. Ajee.

Teine õhtu avastus on ehkl veidikene piinlik. Ma nimelt epileerisin poma jalgu viimati millalgi talvel. Miks? Sest mul on heledad jalakarvad ja mitte väga tihedad, nii et nad ei paista välja, kui just nina vastu sääremarja ei torka. Ja talvel pole vaja, ning siis olid lutikahammustused ja villid ja siis tahtsin lasta nahal paraneda ja toibuda ja siis nüüd täna lõpuks tundsin, et voh, minu jalad on nõus epileerimist kannatama. Viimasest naiselikust sessioonist on aga nii palju aega möödas, et oma epileerijat karbist välja võttes piidlesin seda kindla umbusuga - m i n u epileerija oli ju roosa, mitte helesinine. ? Noh, ilmselgelt, eksole, ei muuda epileerijad karbis iseenesest värvi, ma peaksin lihtsalt tihedamini seda karpi avama...

Kinni pandud pood

Nii mõnedki on lubanud oma blogiputka sulgeda ja siis sellegipoolest seda edasi kirjutanud (mille üle on mul siiras heameel). Kummaline on aga see, et olen nüüd nädal otsa internetiühenduses olnud ja mitte ridagi pole kirjutanud. Jüsku oleks mina oma poe kinni pannud...
Eks see vist on nüüd harjumusest väljas, onju? Et pole nagu harjunud enam kirjutama. Ja midagi hiiglaslikku ei ole muidugi juhtunud ka. Või siis, et vana eluga võrreldes seikluslikku. On toimunud stabiliseerumine, maha rahunemine, sisse elamine. Elu on töö ja kodu. Toidupood, vahel mõni teine pood. Pesupesemine ja söögitegemine, pikad telefonikõned inimestega, kellega ei jaksa kokku saada.

Noh, katsugem siis uuesti blogida.
Näiteks, hetkel... On mul kõht tühi. Ma ei saa aru mil moel, aga ma ostan poest kogu aeg tomateid ja nad on kogu aeg otsas. Kogu on on ainult 1-2 alles... Ei-ei, ma ikka ise söön neid, mitte majanaabrid ;)
Siis et pesu pesin ja koristasin ja ajasin majakaaslastega juttu, lõpetasin Liisi-Erkini vannitoamati ära (ajeeeee!) ja raha kokkuhoiu mõttes üritan madalat profiili hoida ja mitte kuskile välja töllama minna. Sest Eesti jaoks on ju vaja hoida. Et saaks Nikolai Lehtlas pelmeene süüa. Ja Texases Tädi Marta salatit ja kanatiibu ja siiderit. Ja Vivian Vau kingapoodi sisse põigata (jaa, vot seda poodi ma küll igatsen siin, üks ilget moodi tore koht. Ilus pood, ilus teenindaja, ilusad kingad). Montonis tiir käia (nali naljaks, aga kuidagi on juhtunud nii, et iga Eesti tripi ajal olen midagi Montonist ostnud...), Kehrwiederis maasikatorti süüa, paar raamatut Apollost osta, rannas jäätist limpsida, võibolla jälle mõnele ägedale kontserdile emaga koos sattuda. Selle nimel võib ju ühe päeva toas passida? :P

Tegelikult oleks aus ära märkida, et vahepeal, nimelt eelmisel laupäeval, käisin ma Londoni kesklinna populaarses ööklubis nimega Tiger Tiger. Kolme saali pluss einestamiskohtadega suur klubi, kus kolmes saalis mängitakse erinevat muusikat ja niimoodi. Kluppi viis mind see, et meil tööl adminnist lähevad päris paljud korraga ära ja nad pidasid oma lahkumispidu, kuhu üllatuslikul kombel olin ka mina kutsutud. Noh, ma tegelikult saan küll adminnidega päris hästi läbi, hehee. Haarasin kohaliku Liina käevangu ja tema juhatusel leidsime koha käbedalt üles. Hotellirahvas lahkus kõik kesköö paiku, meie Liinaga tshillisime klubi sulgemiseni, seejärel jalutasime Piccadilly'st Tottenham Coart Road'ile, ostsime sealt Oxford Street'i nurga pealt kebabi, jutustasime end läbi portsjonite ning seejärel iga roju oma koju.
Noh, kuivõrd ma olen selline Vingu-Miia, siis õhtu negatiivne elamus tuleb ka ära mainida. Ma nautisin oma õhtut väga, oli tore üle pika aja väljas olla ja äge oli, ausalt. Aga naised, kes olid väljas, ei kannata kommentaare. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole ammu väljas käinud.
Tõesti poolpaljad, minikleidid, kõrged kingad, kaelaaugud nabani, meiki rohkem kui krohvi seinal... Ja t ä i s, purjus nagu templielevandid... Mul oli tunne, et ma olen bordellis. Ma saan sada protsenti aru meestest, kes neid tõsiselt ei võta. Jah, paljud lähevadki ühe asja peale välja, aga ma ei usu, et nii massiliselt. Et iga naine võiks enne peeglisse vaadata, kui ta välja läheb ja natuke mõelda, mis sõnumit ta riietus ja välimus kannab.

Ega muud vist ei olegi. :)

Notification

Et ma olen elus. :)
Vaatasin 6udusega, et ma ei ole pea kuu aeg mitte midagi kirjutanud. Aga nagu ma juba mainisin, siis internetti pole. Nyyd juba teistel p6juhstel kui enne.

Ma nimelt kolisin vahepeal j2lle. Jah. Jah, kolisin kyll. Oli kahju ja Kuue Aasta Parima Yyrniku tiitel ei p22stnud mind sellest, et omanik, kohutavalt ette ja taha vabandades palus mul v2lja kolida, sest ta ei suuda uusi yyrnikke leida. Ei mingeid h2maraid tundeid ega tehinguid. Ei viitsinud mina asja yle paanitseda ega midagi. Saatuse tahtel leidisn maja k6rvalavenyyl. Ehk siis on yks pikk t2nav nimega Salisbury Road ja sellega ristuvad mingi v2hemalt 10 avenyyd h2sti pisikeste vahedega ja nii ma siis kolisingi kahe minuti kaugusele oma vanast kohast.
Internet on seal kyll, aga minu arvuti internetijublakas suri 2ra, nii et mind ootab ilmselgelt rahakotti kergendav k2ik arvutipoodi.

Mm, muidu tervis jukerdab veits, nagu ikka, ja tantsustuudios pidin kuue n2dala detailse tunniplaani tegema. P2ris aegan6udev oli, aga hea ka.

Ja varsti otseloomulikult Eestisse. :)

Homseni vist

Homseni vist antakse armuaega. Interneti suhtes.

Olen kaks õhtut järjest vaadanud Bollywoodi loomingut ja täna kohe veidikene pisardanud ühe ilusa-kurva filmi peale. Põhimõtteliselt on loo sisuks see, kuidas perekond kohutavalt rahavõlgades vaevleb ja vanem peretütar läheb suurde linna ja vaatamata suurtele pingutustele ei leia tööd ja lõpetab prostituudina. Indias, vaadake eks, on naise süütus tema suurim varandus. Kohutavalt masendav. Ja kuidas siis tema pere sellest ükshaaval teada saab, kuidas mingid suvalised tsurkad raha välja pressima hakkavad (pere tunneb ennast kohutavalt süüdi, muideks, ei süüdista, aga samas, eksole, keelavad tal kodulinna tulla, sest 'jutud liiguvad'), aga kuidas siis lõpuks miski ime läbi mingi tähtis nina temasse ära armub (jaa, kuskil konverentsil, kus ta teisele mehele eskordiks on) ja tema tumedast minevikust hoolimata ta siis lõppeks ära kosib. Nii, et. Palju emapisaraid ja palju sellist... Eneseohverdamist.
Aga mulle meeldivad filmid, mis mängivad emotsioonidel. Iga kell parem kui 'Raudmees'.

Tegelikult hakkasin ma täna jälle mõtlema sellele, kuidas inimesed muutuvad. Mingil omal moel omas väikses maailmas ma vahel arvan, et teised inimesed muutuvad samas suunas kui mina. Ja kui nendega kokku saada, siis on kuidagi raskem kohaneda. Mida rohkem mina sissepoole pöördun, seda raskem on mul kuulata teiste nõuandeid. Nõuandeid stiilis, et sa-ei-tohi-talle-helistada-enne-kolmapäeva-õhtut-muidu-ta-arvab-et-sa-jooksed-ta-järele. Sa pead nii- ja naamoodi riietuma. Sa pead niipidi ripsmeid plaksutama ja sukaga säärt vastu lauajalga hõõruma. Ja raske on neid kuulata sellepärast, et kus on siis südame hääl? Kus on sinu enda mõtted ja tunded? Kuidas saab mingi s u r n u d paber sulle öelda, kuidas sina e l a m a pead? Mulle tundub kuidagi, et inimesed on lollid. Minu sees on nii palju mõtteid ja mässu, et ma ei oska seda sõnastada. Ma ei tea, kust alustada. Ma tahaks karjuda ja õlgadest raputada ja ... Ja samas tean ma juba praegu, kuidas enamus seda ei mõistaks...
Inimene on kõikvõimas looming. Inmene on võimeline kõikvõimsalt looma, aga vaim on pime. Ja vaim on pime nendesamuste klantspiltidega läikival paberil toodetud ajakirjade nõuannete pärast. Mitte ainult inimsuhete osas. Üleüldse. Me kipume arvama, et keegi teine teab paremini. Me teeks mida iganes, kui et ainult ei peaks iseennast kuulama. Miks me ei taha iseennast kuulata?

Mina tahan.

Noh, ühesõnaga, mõte kandus veidi vasakule. Need on vist need ajad, mil sa tunned ja tajud asju teisiti. Öeldakse, et suureks saamine, vist? Ma tunnen, et ma jään nii kaugele nii paljudest inimestest ja asjadest. Nendest põhimõtetest. Sellest, kuidas keegi ei taha olla auga oma Isa laps...
Ma tean, et ma kõlan segaselt. Mis Isast ma siin jahun, eks. Kõik sai alguse sellest, et minu maailm sai rünnaku. Tahtmatult. Inimestelt, kelle jaoks maailm on teistsugune. Aga mina ei taha nii. Mina tahan olla auga Isa laps.
Hea küll, las ma oma segases hullus jutus püüan veidi ideed lahti seletada. Isa on tinglik nimetus universumi energiakompleksidele. Isa on see, kes lõi maa ja inimese. Kõik sai alguse energiast. Erinevatest energiatest, mis kõik on omavahel tasakaalus. Seesama suur Isa (Rütm, Enerigakompleks, misiganes) on meile andnud kõik. Ta lõi meile maailma, mis toidaks meid lõputult, ja mitte ainult toidaks, vaid kataks, rõõmustaks ja hoiaks külluses. Ta on nagu lapsevanem, kes tahab oma lapsele parimat. Ja mida meie teeme? Lõhume, hävitame, rikume, saastame, võtame, kasutame, ... Ja mida me anname tagasi? Isegi mitte aitähhi. Kui sa oled lapsevanem, kujutle, et sa oled oma lapsele andnud kõik - armastuse, hoole, oma une ja vabad hetked, raha ja pingutuse. Ja kõik, mis sa annad, visatakse katki, tallutakse puruks ja nõutakse uut. Kas sina saadaksid oma lapse kiusatusse või õnnetusse? Kas sa arvad, et sinu ema või isa teeks seda? Ja ainuke, mida sa tänutäheks teed, on tuimad sõnad, surnud paberile kirjutatud surnud sõnad kellegi (ammusurnud) tüübi poolt. Üks mõttehetk Meie Isa palvele, paluks.

Meie Isa, kes sa oled taevas
pühitsetud olgu sinu nimi
sinu riik tulgu
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal
meie igapäevast leiba anna meile tänapäev
ja anna meile andeks meie võlad
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele
ja ära saada meid kiusatusse
vaid päästa meid ära kurjast
sest sinu päralt on
riik ja vägi ja au igavesti
Aamen

Kas sinu ema on sind saatnud kiusatusse ja kurja? Kas sina saadaksid oma lapse? Meile on antud t e r v e m a a i l m, mis meid teenib, ja muud ei oska me öelda, kui et anna?
Millist ema peab laps paluma, et too talle midagi andestaks?
Ma ei oska iga rida kommenteerida. Meie tänu on tuimad sõnad, millele me ei mõtle. Me ei mõtle, et keegi neid kuuleb. Me ei taju, et on keegi, kes meie eest on juba ammu hoolitsenud, andes meile terve maailma. Lisa, kallis lapsevanem, nüüd kõigele eelnevale nimekirjale, et sa annad kõik jne, ka see, et korra nädalas, hea näo tegemise pärast, läheb sinu laps kuskile majja, istub ja tõuseb kellegi käskude kohaselt, ja räägib sinuga otsa vaatamata. Ei, ta ei räägi, ta loeb paberilt sõnu või korrutab tuimalt päheõpitud ridu. Anna, päästa, andesta...

Mulle tegid haiget täna need sõnad, mis väitsid, et kaks inimest kuuluvad a i n u l t teineteisele tänu kristlikule repressioonile. Nagu oleks patt armastada ja luua. Nagu oleks vaim madalam kui keha.

Ma tahan olla tänulik selle eest, mis mulle on antud. Õhk, vesi, päike, säärane träni. Ma tahan öelda aitäh sellele, kes selle loonud on. Ja ma tahan m õ e l d a seda, mida ma ütlen. Ma tahan oma käitumisega olla selle kõige vääriline.



EDIT: Ma ei ole silmakirjatseja. Minu tee sinna on käänuline, sest olen ju minagi kasvanud siinsamas meie maailmas praeguste väärtustega.
Ja no personal offence to anyone, erinevad inimsed panevad lihtsalt mõtlema.

Ikaldus

Mu internet pakib allkorrusel asju...

Saatuse tahtel...

...ei ole teile muid pilte ette nähtud kui vaid see. Olen korduvalt proovinud laadida üles mõningaid pilte sellest, kui Daisy ja Helena siin käisid, aga mingil jabural põhjusel ei ole see õnnestunud. Mis seals ikka. See pilt on LiisiGrillilt ehk Lõuna-Londoni Soolaleivalt.

Näed, kallis, meil seal kaugel Eestimaal on selline komme, et igal aastal, kui värske kartul turulettidele ilmub, keedame meie selle lihtsalt ära ja sööme või ja soolaga. Antud juhul ka rohelise sibulaga.

Kuplialune nagu vana küün

Niisiis. Austatet daamid ja härrased, lubage mul see tagasihoidlik sissekanne juhatada sisse sõnadega, et nähtavasti on kuskil kõrgemal pool mulle teadmata minu staatust ja haridustaset oluliselt kõrgendatud, nii umbes professori tasemele. Hajameelse professori...

Lähen hommikul tööle, kõik on tore. Tulen töölt koju, väsimus, natuke vähem tore, näe voodi! ja jälle tore. Magan, panen äratuse peale kuute. Tõusen, näksin halvaad, peavalu ei läinud üle. Panen dressid jalga ja istun maha, et kunstipärast vannitoamatti jätkata. Hakkan peale panema ühte Bollywoodi filmi, mille Amita (indialannast supervisor) mulle tõi, mõtlen tantsimise peale ja...


Kell on 18.23.


Ja mulle meenub õudusega, et täna on kolmapäev.



Ja et mul on tantsutund 7 minuti pärast algamas.



Kõhus hakkas keerama. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. See e i o l e v õ i m a l i k. Kõik. Ei ole lihtsalt. Ma ei saaks ju trenni unustada. ? Tormasin trepi peale, pärisin Yamilt - kas täna on kolmapäev? Jah, on küll. Shit shit shit. Pannitsesin. Ta soovitas algatuseks stuudiosse helistada ja öelda, et hilinen. Ma ausalt ei mõelnudki, mis selga-jalga läks. Tossud! Nendega saab joosta. Ja ma olin 2 minuti pärast majast väljas. Ja ma jooksin. Isver, kuidas ma kihutasin. Helistasin stuudiosse ja puterdasin midagi hilinevatest rongidest. Pähh. Jõudsin hingeldava ja higisena 5 mintsa enne seitset kohale...
Ja otseloomulikult oli tund ka ju ettevalmistamata. No pea oli tühi nagu seaküna ennemuiste. Tshikid pidid ise ajusid liigutama ja mõtlema, muahahaa. Põhimõtteliselt ajasin vana rasva peal läbi - tegime koreot ja kuna aega oli vähe, edasi võtta ei jõudnud. Aga üldises plaanis ajasin ma kogu aeg liigutused sassi, panin valesse järjekorda jms. Tögati vaid, et 'did you leave your brain on the train?'
Kokkuvõttes midagi hullu ei olnud, keegi tige polnud, tütarlapsed tegid kommentaare stiilis 'sa oled kõigest lihtsurelik nagu meiegi'. Peale trenni viskas üks tumedanahaline neiu Diane mind koju, sest pidin talle ühe CD andma ning jutuajamise käigus tuli välja midagi, mida mina oleks pidanud teada enne, kui minu õpilased. Nimelt kavatseb stuudiojuhataja järgmise kursuse ära jätta. Sest peale trenni kolmapäeva peale tõstmist ja tund aega varasemaks panemist, on kohalkäijate number väga väike. Inimesed lihtsalt ei jõua nii vara. Hmm. Esimene reaktsioon oli muidugi nigel, aga järele mõeldes kulub mulle tegelt väike puhkus ära. Nagu stuudiost ja nii. Ikkagi eelmise aasta jaanuarist IGA NÄDAL kohal käia. Mis mulle iseenesest meeldib, aga puhata on ka tore. No vaatab seda asja.

Siis veel uudiseid minu tagasihoidlikust pargitagusest häärberist. Nimelt eile peale õhtust vahetust koju jõudes ootas mind ees Yami (ja külmkapis ka kodujuust, mida ma tomati ja rohelise sibulaga mõnuga vitsutama asusin), kes teavitas, et minu naabripoiss Dave kolis välja. Ja ülekoridori naabripoiss peaaegu kolis välja. Minu suu venis kurjakuulutavalt ja kahjurõõmsalt pikale muigele. Täna käisin Dave-poisi tuba kaemas, palju suurem on teine kui minu oma ja kõikidel tubadel peaks nagu sama hind olema. Saatsingi omanikule smsi, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tahaks teise tuppa kolida. Vastust ma veel saanud ei ole.
Ja et Yami kolib välja järgmisel nädalal ning ta kolib ära koos internetiga. Trademaa küll, hakka nüüd sellepärast ka veel pead vaevama, et see uuesti sisse saada...

Siis veel üle hulga aja on eriti raskekujuline pankrot. Ma ei teadnudki, et need Eesti piletid sellise põntsu panevad. Noh jah, eks ma olen arvestanud ka vähemalt 100 naelase telefoniarvega, sest minu Draama ajal sai emale päris ohtralt hüsteerilisi kõnesid võetud, mis nägid välja umbes nii.

Kutsub.
Ema: Halloo
Mina: Öhöhö, nuuks nuuks, tsau
Ema: Mis juhtus?
Mina: Öhöhöhöhöööööööhöhöhöhöhööhöhhöööööööööööööööö hõkk hõkk ööhöhöhöhöhöhöhööööö
Ema: Mis juhtus?
Mina: Hõkk hõkk, nuuks, öhöhhhöhöhööööööö, nuuks, hõkk, ääääääääääääääääääääääääääää
Ema: Mis juhtus, räägi ometi!
Mina: ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ hõkk hõkk
Ema: M i s j u h t u s ?!?
Mina: Hõkk, nuuks, hõkk, ää, sedasi juhtus näed, hõkk nuuks, ja sedasi, hõkk, ja veel sedasi, äääääääääääääääääää, ja n i i m o o d i ka veel, hõkknuuksääöö.

Noh umbes nii, teate ju küll.
Ja et siis pankroti juurde tagasi pöördudes, et jah, suur telefoniarve, ja muud tavakulutused. Ning nüüd läheb internet minema. No kõik sellised asjad juhtuvad just täpselt 'perfektse' ajastusega, onju.

PS.
Kui kirjutada Eesti saatkonda Londonis, kas kirjutada eesti või inglise keeles?

Tekkis ka võimalus tulusid deklareerida, ehk siis raha valitsuselt tagasi nõuda. Saadan kirjad ja paberid ära ja vaatame, kas näkkab.

Ja selle pagana Hiina meditsiini putka uksele, kus ma nõelumas käisin, lähen ma küll rusikatega taguma. Ja lähen kohe leti äärde, kraban sellel pisikesel hapral tshikil rinnust, nii et ürditeed üle letiääre pudenevad ja nõuan oma raha tagasi. Sest mul peaaegu iga päev peavalu. Ja täna ka migreen. Jah, ma saan aru küll, et ma peaksin neid ülikalleid ürdiplögasid igapäevaselt tarbima, aga ma ei saa aru sellest, kuidas see pärast h u l l e m a k s saab minna? Rasedusvastased tablad vahetasin ära ja kirjade järgi need peavalusid tekitama ei peaks (küll aga tekitavad need midagi muud, nii et mind ootab ees järjekordne käik perearstile). Ma ei tea, ei ole mu stressitase oluliselt nüüd viimaste nädalatega tõusnud. Kas ma tõesti pean alla vanduma ja tunnistama, et vähemalt selle putka nõelravi on viimane kräpp?

Noh jah siis.
Selleks korraks siis tolle ülerahvastatud suurlinna ääremailt kõik.