... kus tsiteeritakse vaimukalt mõnda lasteraamatut, ainult selle vahega, et mul ei koida ükski Pipi või Anu või Sammalhabe ütlus hästi veedetud aja kohta. Ühesõnaga. Olen tagasi Londonis, lebotan hommikul kella seitsmest saati pidzaama väel voodis (kell on 1.30), näksin Rimist ostetud suitsutatud juustupatsi ja tshillin niisama. Naasesin suurlinna ääremaile eile pärastlõunal. Tööorjus algab taas homme.
Aeg Eestis oli iseenesest vapustav. Mul ei ole sõnu. Ma olen kohutavalt tänulik sellise nädala eest. Päike, meri, ujumine, juustushnitsel, ralliässast ema, Piccadilly kohvik Pärnus, karaoke Aaron Carteri saatel, inimesed, kes üllatasid ja inimesed, kes pettumuse valmistasid, sõstrate ja vaarikate korjamine, kassi näperdamine ja hommikul ööseärgi väel ja paljajalu üle kastese rohu tikripõõsasse maiustama minemine... Jaa, vot selline oli see aeg.
Kõikidele muiduloomadele aga soovitus - veinikohvik Piccadilly Pärnus on üks õdusamaid ja mõnnamaid kohti. Sai seal tundide kaupa istutud, head teed ja käsitsi valmistet trühvleid vohmitud ning hinge tühjaks räägitud.
Aga aeg Eesti ja minu jaoks ei ole veel tagasi. Kui väga ma seda olemist seal ka ei nautinud, ei taha ma grammigi seal elada. Ainus, mis paneb veidi õlgu kehitama, on inimesed. Need, kellel on hea meel näha ja need, kes viitsivad vaeva näha. Need, kelle kohta v e e l saab öelda - Sõber. Sest selle reisiga kadus üks nende nimekirjast. Keegi, kes venitas telefonitorusse tüdinud-ära-käi-mulle-närvidele-häälega sõnu, mida ma siin kordama ei hakka. Ei midagi roppu, aga toon ja paar sõna panid mõistma. Aga tegelikult on hea teada, mis sust arvatakse ja võltsi siirusega kaugele ei jõua. Samamoodi üllatas mind keegi, kellest ma seda grammivõrdki ei oodanud. Isegi mitte teades, kas ma olen pealinna minemas, läks kõnealune neiu minu ammuöeldud ehku peale Tallinna, lootuses mind kohata. Nagu... Mai tea. =) Tähh!
Päevitus, 2 paari uusi kingi, paar uut pluusi, kardin, kodumaine mesi, kingatallad, päikseprillid, hunnik konserve, 2 uut seelikut, hunnikuga halvaad ja sherbetti on mul ka. =D
Hetkelugu: Aaron Carter "I Want Candy" =D
Aeg Eestis oli iseenesest vapustav. Mul ei ole sõnu. Ma olen kohutavalt tänulik sellise nädala eest. Päike, meri, ujumine, juustushnitsel, ralliässast ema, Piccadilly kohvik Pärnus, karaoke Aaron Carteri saatel, inimesed, kes üllatasid ja inimesed, kes pettumuse valmistasid, sõstrate ja vaarikate korjamine, kassi näperdamine ja hommikul ööseärgi väel ja paljajalu üle kastese rohu tikripõõsasse maiustama minemine... Jaa, vot selline oli see aeg.
Kõikidele muiduloomadele aga soovitus - veinikohvik Piccadilly Pärnus on üks õdusamaid ja mõnnamaid kohti. Sai seal tundide kaupa istutud, head teed ja käsitsi valmistet trühvleid vohmitud ning hinge tühjaks räägitud.
Aga aeg Eesti ja minu jaoks ei ole veel tagasi. Kui väga ma seda olemist seal ka ei nautinud, ei taha ma grammigi seal elada. Ainus, mis paneb veidi õlgu kehitama, on inimesed. Need, kellel on hea meel näha ja need, kes viitsivad vaeva näha. Need, kelle kohta v e e l saab öelda - Sõber. Sest selle reisiga kadus üks nende nimekirjast. Keegi, kes venitas telefonitorusse tüdinud-ära-käi-mulle-närvidele-häälega sõnu, mida ma siin kordama ei hakka. Ei midagi roppu, aga toon ja paar sõna panid mõistma. Aga tegelikult on hea teada, mis sust arvatakse ja võltsi siirusega kaugele ei jõua. Samamoodi üllatas mind keegi, kellest ma seda grammivõrdki ei oodanud. Isegi mitte teades, kas ma olen pealinna minemas, läks kõnealune neiu minu ammuöeldud ehku peale Tallinna, lootuses mind kohata. Nagu... Mai tea. =) Tähh!
Päevitus, 2 paari uusi kingi, paar uut pluusi, kardin, kodumaine mesi, kingatallad, päikseprillid, hunnik konserve, 2 uut seelikut, hunnikuga halvaad ja sherbetti on mul ka. =D
Hetkelugu: Aaron Carter "I Want Candy" =D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar