Homseni vist

Homseni vist antakse armuaega. Interneti suhtes.

Olen kaks õhtut järjest vaadanud Bollywoodi loomingut ja täna kohe veidikene pisardanud ühe ilusa-kurva filmi peale. Põhimõtteliselt on loo sisuks see, kuidas perekond kohutavalt rahavõlgades vaevleb ja vanem peretütar läheb suurde linna ja vaatamata suurtele pingutustele ei leia tööd ja lõpetab prostituudina. Indias, vaadake eks, on naise süütus tema suurim varandus. Kohutavalt masendav. Ja kuidas siis tema pere sellest ükshaaval teada saab, kuidas mingid suvalised tsurkad raha välja pressima hakkavad (pere tunneb ennast kohutavalt süüdi, muideks, ei süüdista, aga samas, eksole, keelavad tal kodulinna tulla, sest 'jutud liiguvad'), aga kuidas siis lõpuks miski ime läbi mingi tähtis nina temasse ära armub (jaa, kuskil konverentsil, kus ta teisele mehele eskordiks on) ja tema tumedast minevikust hoolimata ta siis lõppeks ära kosib. Nii, et. Palju emapisaraid ja palju sellist... Eneseohverdamist.
Aga mulle meeldivad filmid, mis mängivad emotsioonidel. Iga kell parem kui 'Raudmees'.

Tegelikult hakkasin ma täna jälle mõtlema sellele, kuidas inimesed muutuvad. Mingil omal moel omas väikses maailmas ma vahel arvan, et teised inimesed muutuvad samas suunas kui mina. Ja kui nendega kokku saada, siis on kuidagi raskem kohaneda. Mida rohkem mina sissepoole pöördun, seda raskem on mul kuulata teiste nõuandeid. Nõuandeid stiilis, et sa-ei-tohi-talle-helistada-enne-kolmapäeva-õhtut-muidu-ta-arvab-et-sa-jooksed-ta-järele. Sa pead nii- ja naamoodi riietuma. Sa pead niipidi ripsmeid plaksutama ja sukaga säärt vastu lauajalga hõõruma. Ja raske on neid kuulata sellepärast, et kus on siis südame hääl? Kus on sinu enda mõtted ja tunded? Kuidas saab mingi s u r n u d paber sulle öelda, kuidas sina e l a m a pead? Mulle tundub kuidagi, et inimesed on lollid. Minu sees on nii palju mõtteid ja mässu, et ma ei oska seda sõnastada. Ma ei tea, kust alustada. Ma tahaks karjuda ja õlgadest raputada ja ... Ja samas tean ma juba praegu, kuidas enamus seda ei mõistaks...
Inimene on kõikvõimas looming. Inmene on võimeline kõikvõimsalt looma, aga vaim on pime. Ja vaim on pime nendesamuste klantspiltidega läikival paberil toodetud ajakirjade nõuannete pärast. Mitte ainult inimsuhete osas. Üleüldse. Me kipume arvama, et keegi teine teab paremini. Me teeks mida iganes, kui et ainult ei peaks iseennast kuulama. Miks me ei taha iseennast kuulata?

Mina tahan.

Noh, ühesõnaga, mõte kandus veidi vasakule. Need on vist need ajad, mil sa tunned ja tajud asju teisiti. Öeldakse, et suureks saamine, vist? Ma tunnen, et ma jään nii kaugele nii paljudest inimestest ja asjadest. Nendest põhimõtetest. Sellest, kuidas keegi ei taha olla auga oma Isa laps...
Ma tean, et ma kõlan segaselt. Mis Isast ma siin jahun, eks. Kõik sai alguse sellest, et minu maailm sai rünnaku. Tahtmatult. Inimestelt, kelle jaoks maailm on teistsugune. Aga mina ei taha nii. Mina tahan olla auga Isa laps.
Hea küll, las ma oma segases hullus jutus püüan veidi ideed lahti seletada. Isa on tinglik nimetus universumi energiakompleksidele. Isa on see, kes lõi maa ja inimese. Kõik sai alguse energiast. Erinevatest energiatest, mis kõik on omavahel tasakaalus. Seesama suur Isa (Rütm, Enerigakompleks, misiganes) on meile andnud kõik. Ta lõi meile maailma, mis toidaks meid lõputult, ja mitte ainult toidaks, vaid kataks, rõõmustaks ja hoiaks külluses. Ta on nagu lapsevanem, kes tahab oma lapsele parimat. Ja mida meie teeme? Lõhume, hävitame, rikume, saastame, võtame, kasutame, ... Ja mida me anname tagasi? Isegi mitte aitähhi. Kui sa oled lapsevanem, kujutle, et sa oled oma lapsele andnud kõik - armastuse, hoole, oma une ja vabad hetked, raha ja pingutuse. Ja kõik, mis sa annad, visatakse katki, tallutakse puruks ja nõutakse uut. Kas sina saadaksid oma lapse kiusatusse või õnnetusse? Kas sa arvad, et sinu ema või isa teeks seda? Ja ainuke, mida sa tänutäheks teed, on tuimad sõnad, surnud paberile kirjutatud surnud sõnad kellegi (ammusurnud) tüübi poolt. Üks mõttehetk Meie Isa palvele, paluks.

Meie Isa, kes sa oled taevas
pühitsetud olgu sinu nimi
sinu riik tulgu
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal
meie igapäevast leiba anna meile tänapäev
ja anna meile andeks meie võlad
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele
ja ära saada meid kiusatusse
vaid päästa meid ära kurjast
sest sinu päralt on
riik ja vägi ja au igavesti
Aamen

Kas sinu ema on sind saatnud kiusatusse ja kurja? Kas sina saadaksid oma lapse? Meile on antud t e r v e m a a i l m, mis meid teenib, ja muud ei oska me öelda, kui et anna?
Millist ema peab laps paluma, et too talle midagi andestaks?
Ma ei oska iga rida kommenteerida. Meie tänu on tuimad sõnad, millele me ei mõtle. Me ei mõtle, et keegi neid kuuleb. Me ei taju, et on keegi, kes meie eest on juba ammu hoolitsenud, andes meile terve maailma. Lisa, kallis lapsevanem, nüüd kõigele eelnevale nimekirjale, et sa annad kõik jne, ka see, et korra nädalas, hea näo tegemise pärast, läheb sinu laps kuskile majja, istub ja tõuseb kellegi käskude kohaselt, ja räägib sinuga otsa vaatamata. Ei, ta ei räägi, ta loeb paberilt sõnu või korrutab tuimalt päheõpitud ridu. Anna, päästa, andesta...

Mulle tegid haiget täna need sõnad, mis väitsid, et kaks inimest kuuluvad a i n u l t teineteisele tänu kristlikule repressioonile. Nagu oleks patt armastada ja luua. Nagu oleks vaim madalam kui keha.

Ma tahan olla tänulik selle eest, mis mulle on antud. Õhk, vesi, päike, säärane träni. Ma tahan öelda aitäh sellele, kes selle loonud on. Ja ma tahan m õ e l d a seda, mida ma ütlen. Ma tahan oma käitumisega olla selle kõige vääriline.



EDIT: Ma ei ole silmakirjatseja. Minu tee sinna on käänuline, sest olen ju minagi kasvanud siinsamas meie maailmas praeguste väärtustega.
Ja no personal offence to anyone, erinevad inimsed panevad lihtsalt mõtlema.