Hmm

Ilma igasuguse meelehärmi või nukra alatoonita jõuan ma pideva järjekindlusega tagasi punktini, kus ma tõden, et mul ei ole siin sõpru. Ja isegi mitte niivõrd sõpra-sõpra, kellele hinge puistata, aga ka mitte sellist igapäevasemat.. Või siis just pühapäevasemat. Jaa, vahel käin küll Evelyga dringil ja vahel saan Tikriga kokku ja nii, aga meenutades mu minevikku, olen ma justkui üksinda. Kusjuures hetkel ei ole ma selle üle ka väga õnnetu. Ka üksinda on hea ja ka üksinda saab hakkama. Ju mul on siis seda praegusel eluhetkel vaja. Eks hiljem näeb, mille jaoks. Aga ausalt öeldes, ega ära ei ütleks. Ühest sellisest, kes ei koliks paari kuu pärast minema, ingliskeel peaks sorav olema, minu vanusegrupis võiks ka nii enamvähem olla, ehkki Londonis ei saa tihti arugi, kui vanad inimesed on. Jaa, usaldusväärne peaks ta olema, asjalik, lõbus, maailmavaatelt mulle sarnane. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mina, ometi seltskondlik ja mis kõik veel, et minul oleks probleeme sõpradega. Aga eks vanus teeb vist oma töö. Saad suuremaks ja hindad asju ümber, oma elu on olulisem ja...
No, igatahes.

Üleeile oli taevas niiiiii suur vikerkaar. Üleüldse on ilm lolliks läinud. Sadu ja päiksepaiste korraga, pidevalt.

Õhtul siis Tikri juurde.


Oh Liblikas, mu Liblikas...