Haa-haa. Olles lugenud läbi peaaegu kuus osa Harry Potterit (kuues on lõpusirgel), ei tundunud mulle silmanurgast nähtud sähvatused kuigi kummalised. Nüüdki, kõhuli voodis lebotades ja Harry Potteri kuuendat osa 'Half Blood Prince'i lugedes kuulsin ma krõbinat. Ja üle õla piiludes oli selge ülevaade laual asetsevast Geisha shokolaadipaberist ja selle liikumisest. Tõusin siis püsti, sest juba enne päeval olin kuulnud miskit krõbistamist prügikasti ümbruses (mis minu oma-majas elatud elu jooksul tähendab ainult üht - hiired) ja kummardusin üle laua. Ilus, läikiv tumehall hiir, üllatavalt suur küll Eesti koduhiirtega võrreldes (ja Eesti omad on helehallid. Uskuge mind, ma tean, ma küll neid kurblikke lõksupilte oma elus näinud), putkas üle laua, sealt toolileenile, sealt aknalauale, sealt kardina taha ja peatse krõbina järgi kuuldes - voodi alla. Nojah. Egas ma nüüd ei teagi, mis ma teen. Kas jätta talle miskit süüa välja, kuna hiired leiavad tee igasse sahtlisse nagunii, olgu see siis varem või hiljem. Aga et ta siis minu muust paberimajandusest eemale hoiaks... Samas ei tahaks nagu teda harjutada kah.. Noh jah, eks ma pean ikke selle hiiresõbraliku lõksu hankima. See on täpselt see koht, kus Tikker ütleks eelarvet tehes 'Ettenägematud kulutused'. =D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar