Nojah, eks ma siis tänan

Nii. Alustagem sellest, et ma olen päev otsa kodus lebotanud ja mitte midagi teinud, õhtu lõpuks siis blogisid lugema hakanud ja avastanud, et ega tegelikult ei olegi ma see kõige suurem lontrus, vaid teised ka üldse ei kirjuta. :D

Aga siirdudes tagasi sissekande pealkirja juurde selgitaksin ma asjaolusid niimoodi, et alguses oli jubeving tunne ja aint hädaldada oleks taht, aga muutsin meelt. Nimelt tänan ma taevast selle eest, et mul on üleaia naabriteks (minu aken on hoovi ja kohe teiselpool planku on järgmine aed. Ja inglise aed, eksole, on 5x5 ruutmeetrit) mitte imepeenikese hääletämbriga filipiinid, vaid kõigest karjamõõtu türgi perekond. Kes siis valjuhäälselt ja pidevalt õues oma paarimeetrise hoovi peal elavad, söövad, kokkavad, mängivad, grillivad, lärmavad, nais- ja meeskonniti jutuajamisi peavad jne. Oleks filipiinid, oleks kuba kurt...

Hiir on mul jätkuvalt alles, mürki tema ei söö. Ja nüüd kuulsin all köögis ka juba kellegi hambaid midagi väga kõva närimas.
Majanaabreid pole näinud, kõik on ära, naabrinaisest ungarlanna asemele pole kedagi veel leitud - pea kuu juba möödas.
Tolmuimeja endiselt ei tööta minu toas, sest mul selline superkare pikakiuline vaip, kuhu kõik sodi kinni jääb. Ostan varsti harja-kühvli.

Hakkasin Daisyle kilekotiribadest vannitoamatti tegema. Daisy oma on rohkem minu maitse järele - palju värvilisem. =)

Muidu aga istun kodus. Ja oi mulle meeldib kodus olla. Mõnus on. Võibolla on asi selles, et ma tean, et kolimist ei tiksu kuskil ajusopis, et ma ei ela kellegi teise kodus jne. Noh, majakaaslased on jah nii nagu nad on, aga minu tuba on m i n u tuba ja nii ongi. :D Ja kodus olla on mõnus. Ma ei tahagi midagi teha, hehee.