.

Ikka on pask.
Ikka ei taha neid inimesi bussis n2ha, ikka ei taha kellelelgi otsa vaadata, ikka ei taha kahekordset bussi silmata, ikka ei taha v66rakeelset juttu kuulata...
Alati on see reisidega nii. Ma tulen tagasi ja ma olen nagu puuga p2he saanud. Aga praegu tulen ma kodust, eks... Kyllap l2heb yle... Ma lihtsalt ei taha. Ma olen v2sinud ja ma ei tea, mis saab. Jah, teadmatusel ning tundmatusel kahtlemata ON oma v6lu, aga kuidagi lihtsam on praegu mitte tugev olla ja lihtsalt mingis kaoselises mullis ringi h6ljuda.
Ema j2i koju. Kass j2i koju. Mitu olulist inimest j2id koju. Siinjuures t2nud Liisule juustushnitsli, jutuajamise ja v2rskete herneste est, Liinale uue siidri tutvustamise eest, Sapphicule unistustesaia ja kepikandmise eest, Kikule ja Aetile soojade kallide eest, Daisyle fotokalaenu eest, Kaidile 88maja ja seljanka eest, Pillele k6igi eriteenete eest, Avele hommikuse jalutusk2igu eest, Helenale amsa naeratuse eest, yhele 'noormehele' ilusate hetkede eest maapinnal ja paljupalju k6rgemal, Vassilissale margariitade ja hamburgeri eest ja k6igile kallistele suured t2nud, et mu n2dala v6imatult kenaks tegite. Ait2h. Andke andeks, kellega ma ei j6udnud kokku saada. See ei olnud meelega. Ausalt.

Tyhi tunne on. Siin olla. Ma ei tea... Iga asi omal ajal, vist. Pole m6tet liiga palju pead murda, asjad juhtuvad nagunii t2pselt nii, nagu nad parasjagu juhtuda suvatsevad.

Urr

Jah, tõepoolest, eksole. Nagu oleks veel vähe sellest, et mu reedeõhtu lõpp täiesti nässu läks - just tabasin ära mõtte, et ma lähen minema ja kedagi ei tule isegi saatma. Ajee. Ja miks läks õhtu nässu? Sest ma olen piisavalt naine selleks, et kui keegi mu kingad ära lõhub (nagu parandamatult, eks), siis vihastan/kurvastan ennast kaineks ja lähen ära koju. Ei olnud isegi korralikku hüvastijätmist inimestega, sest ma olin tige. Ja siis avastasin ühel inimesel sarnasuse ühe teise inimesega, kellega ma kunagi koos olin - ja see ei ole selline head sorti sarnasus. Üsna nõme on. Nii et ongi hea, et minema lähen.

Jah, ilgelt tore 'koju'sõidu hommik.

Ja mul on pohmell, bljatt.

Hahahahahaaa

Niimoodi kirjutasin ma esmaspäeva hommikul:

Niimoodi siis. Istun mina oma kenas rohelises punaste maasikatega uues öösärgis OMA toas OMA diivani peal, kassipoeg (tuntud ka kui pätt ja shaakal) marutab ringi ning üritab kõigest väest mu kohvri sisu toapõrandale laiali laotada. Lõpetasin just hommikusöögi OMA lepatriinudega tassist petti juues (minu kohvisõltuvus kaob hetkel, kui ma ei pea sunniviisiliselt kell 6 üles tõusma), süües musta leiba korraliku sealihasingiga (seda on kah koju ikka selline käntsakas ostetud, et kena kui külmiku uks kinni annab) ning maiustades veel miskit banaanikooki. Jah, võiks ju nagu eeldada, et kui jutt käib koogist, siis noh, mõistlik kogus kooki oleks nagu mingi ütleme 10x7cm, eksole. Eieiei, siinkohal olete te küll asjadest valesti aru saanud – meie majas on koogikarp terve külmkapiriiuli suurune. Ma ei tea, tagasi lendan vist eralennukiga või pean lisakoha omale ostma, noh...

Tänasest hommikust veel niipalju, et nii kui silmad avasin (kl 9 midagi, olles läinud magama mingi kahest + terve hullumeelne nädalavahetus, mida igatahes magamise peale ei raisatud), oli sihuke energia ülejääk, et ma ei teadnud, mida kõike ära teha. Avastades, et mind on alatult üksi koju jäetud, panin muusika üürgama, tatsasin ringi, helistasin inimestele (kellest ükski minu õnneks ei maganud), üritasin omale õhtuks tegevust sebida ning hakkasin siis pesu pesema. Hkhmm. Jah, ma arvan ka, et see on üks õige viis esmaspäevahommikuid mööda saata.

Siinkohal tänud (helistamisteemaga seoses tuli meelde) Sapphicule, kellele võib ikka absoluutselt iga kell helistada ja kurta talle kurba tuju ja second best’i teemalisi muresid ja olenemata riigist, kellast ja jalanumbrist räägib ta sulle ikka, et sa oled kõige parem. =) Täpselt seda, mida sul see hetk vaja kuulda on. Nii tore. Aitähh! =)

Aga reisigem ajas veidike tagasi .... ermm.... noh, kuskile nädala algusse. =) Teisiba õhtul olid mul käed tegevust täis. Oli kaks kohtingut ja Tikker. Tikriga arutasime pargis niisama aktuaalseid asju ning seejärel suundusin Dalstonisse, et kokku saada Danieliga – selle DJ-ga, kellega Pier One’is tutvust tegime. Noh, on teine maaaaaailma kõige nunnuma näoga vennike, muig. Töllasime ringi ning mina oma kogemuste varal pinnisin juba esimese kümne minutiga välja, et tal on naine ja kaks last. Jajahh, aga nagu mulle esmaspäeva õhtul Plastic People’is selgitati, siis on see ju ainult selles ühiskonnas (Inglismaa ja Euroopa ilmselt üldiselt) niimoodi, et sul võib korraga üks suhe olla. Noh jah, vabandust. Tore oli sellegipoolest. Seejärel sain kokku tantsuõpetajaga, kes oligi see Püha Guru, kes mind mustanahaliste maailmaga veidi lähemalt tutvustas, hkhmm (Kay ei lähe arvesse, tema on selle koha pealt normaalne). Temaga oli ka tore, ehkki mulle kui keskmisele valgele inimesele ei mahu pähe, et mida tra sa mind siin nillid, kui sul kodus naine olemas on... no ma ei tea. Ja kui see nädalavahetus oli kergelt samalaadne teema, muig, siis tekkis mul umbes kaheks tunniks tunne, et ma olengi nagu mingi second best ja meelelahutus, muig. Asja võib samas aga ka teistpidi pöörata ja väita, et ma olen nagu muusa, kelle pärast naised ja lapsed kodus ära unustatakse, irw. Noh, säilitagem postiivsus ja lootkem helgemale tulevikule ja pöörduvale õnnele. =D

Lend ise oli õudusunenägu nagu alati, sest ma lendasin ju EasyJetiga. Kodus lennujaamas olid Liina ja Kaidi vastas. Isver kui soe tunne oli. Suundusime kohvri ja suure kotiga läbi paduvihma ja üle munakivide Texasesse lõunale. Jajahh, noh see on asi, mille võib oma listist südamerahuga maha tõmmata – Liisu tabav märkus seletab ilmselt kõik – nad on vahetanud kas kokka või ülemust.

Juuksurisse (nagu ikkagi päris naine, eksole, kõigepealt teeme end ilusaks ja alles siis hakkame ülejäänud asjadega tegelema), seejärel Anja juurde. Oli siider, oli Anja, oli kaks röstsaia. Õite kiiresti oli ka linnapiiris ootav ema, kes oma esinemiselt poole pealt ära joostes ei hakanud vaeva nägema riiete vahetamisega ning säras seal oma Pärnumaa rahvariietes, nii et pooled autod pidi kraavi sõitma, muig. Kodus ootasid Värske Keedukartul, Emme Tehtud Jahukaste, Värske Kurk, Oma Peenralt Korjatud Till, Kodutehtud Kotletid ja Tass Piima. Absoluutselt kõige parem.

Neljapäevast ei mäleta ma midagi, kui aus olla. Mängiv kassipoeg hommikul voodis, ehk.

Reedel uhasime siis emaga koos Tallinna – tema ülikooli pabereid viima ja mina tsillima. Päev möödus suhteliselt rahulikult, aga õhtu, oohohohohohoooo, õhtu läks VÄGA käest ära. =D Nagu ma juba mainisin – mõni mäletab sellest mõndagi ja mõni teine mitte midagi, hkhmm. Alguse sai see Kaidi juures, kus me siis suurema seltskonnaga kogusesime – ma nii enda jaoks teen nimekirja, et see mulle alatiseks meelde jääks (Pille, Kaidi, Ave, Mari, Liisu, Liina, Iiris =D, Daisy, Helena), ütleme siis nii, et tegime endal olemise hästi mõnusaks ning suundumise siis puhvetisse. Puhvetiralli lõppes ülejäänud seltskonnale kodus magades, minul oli aga vaja kuskile metsaäärde edasi jooma ja grillima minna. Mitte, et ma kurdaks, ilgelt vahva oli. =D Kella 11 paiku laupäeva hommikul võttis lahke Pille mul kratist kinni ning lohistas ära koju. Või noh, vähemalt kuskile sinnapoole. Läksin mina aga hoopis pohmakaga Kaidi poole (ses mõttes, et temal oli pohmell ja minul siis veel ei olnud), tukkusin seal poolkogemata pool tunnikest, suundusin siis Anja juurde (arusaadavalt kergete kordinatsiooniraskuste, kuivava kurgu ning ringikäiva peaga), vahetasin riided ning suundusin Raekojaplatsi ema esinemist vaatama. Oh jah. Olen ikka nii tubli tütar, onju? Valgustasin ema oma hetkeliselt seisundist ja andsin talle viisaka, tsenseeritud ja pealiskaudse ülevaate viimase 24 tunni jooksul toimunust, mille peale ema ostis mulle tsebureki ja saatis koju välja magama.

Õhtul olid vaprad peale minu veel ainult Liisu ja Liina, teised andsid alla ning jäid koju magama. Meie, kolm vaprat, läksime aga Riffi, kus sai parajalt jalga keerutatud. =) Söögiplatsi hamburgerist sai juba juteldud.

Pühapäeva hommik oli ka hästi armas. Hea toit, hea seltskond - mida sa hing veel ihaldad? Pühapäeva päeval hakkas aga graafik tihenema – Liina, Raul, Liisu, Anja. Anja juures muidugi jälle mõned siiderid, palju ‚Umbrella’ ja ‚Beautiful Liar’i’ lugu, pähkleid, juustu ja toredat Tädi Marist. =D

Läbi öise Eestimaa koduse Pärnu poole veeredes kuulasin ma sunniviisiliselt röökivate sommide meeldivat ajaveetmist, kuniks nad mingi hetk ära kustusid ja minugi silm sai siis paariks hetkeks kinni vajuda. Kuna minu söögi- ja unerütm nagunii täiesti sassis oli, ei lasknud ma ka seekord ennast südametunnistusehäältest segada ning asusin kell 1.30 öösel frikadellisuppi näost sisse ajama. Tegija. =D

Ma ilgelt loodan, et mul saan õhtuks omale need plaanid, mida ma üritasin tekitada ja kui ka mitte, siis hommikul panen nagunii Tallinna poole ajama jälle, et veeta üks meeletult hektiline, aga sigatore päev. =)

Tänan tähelepanu eest!

.

Nii hea on. Nii nii nii hea on. Erilised tänud tädi Marisele keeduviinerite, hapukapsa ja keefiri eest; tervele reedeõhtusele seltskonnale vinge eelpeo eest Nabras ja ägeda peo eest puhvetis (kellest mõni mäletab ja mõni ei mäleta midagi...) ning eriliselt kenade hetkede eest puhveti kõrval ja linnaääres metsa sees ühe väga konkreetsele (ja kenale, olgem ausad) tegelasele. Riffis annab täiesti rokkida (või siis hiphoppida) ning Söögiplatsi hamburgerist ei ole naljalt ikka midagi üle. =)


Ülejäänust hiljem, sest Anja tuli dushi alt ning me jätkame minu väga meeldivat nädalavahetust siidriga (noh, hea küll, sellega alustasime juba ammu enne dushi) ja õhtusöögiga vanalinnas.

Ajee!

Welcome to Estonia!

Täna kummitas laul : tean millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult....

White girls kick ass

Selle sita tuju peale eile õhtul otsustasin mina Pier One'i minna. Kutsusin Kay sõbra Kolepoisi (andke andeks, aga too tüüp on kole nagu öö ja juhm nagu lauajalg) endaga välja. Meeleheide, ma ütleks, aga kõigele muule vaatamata on ta vähemalt sõbralik ja mitte liiga pealetükkiv, mis ühe musta mehe juures on suhteliselt hinnatav väärtus. Noh, sõnastaksin asja niimoodi, et jõin looma moodi Bacardi Breezerit ja tequilat, tantsisin tundide kaupa hiphopi ja dance halli järgi (aitähh, Paradigmz, sinu tunnid tasusid ennast lõpuks ära), tulin koju siis, kui klubi suleti (kell 5) ja läksin magama kella kuuest. Mina kui siis üks kahest valgest näost klubis olin ainuke, kes dance hallist midagi teadis ja päris pull oli, kui mingi viis jorssi su ümber tantsima hakkavad. Ehkki natuke hirmus oli ka ja siis ma kadusin ruttu kuskile ära veidike, ringist eemale, irw. =D Igatahes tantsisin ma ennast sõna otseses mõttes oimetuks, mu põlved valutavad siiani (!) (seda ei ole mitte kunagi varem juhtunud, nagu mingi vanamutt oleks, juudas, ja ainuke asi, millest see tulla sai, oli dance hall, sest see oli asi, mida ma varem tantsinud ei ole, kuna ma ei ole lihtsalt liigutusi teadnud. =)), sain tuttavaks DJ-ga, maailma kõige nunnuma näoga kutt, kes võttis mu numbri (EI, ta ei nillinud mind, muidu ma ei oleks talle oma numbrit andnudki), et mind järgmine kord quest listi lisada. Iseasi, kas ta seda ka teeb, aga armas oleks ju. =)

Nii et täielik kvaliteetaeg.

Hommik seevast möödus suure sõjaga ja nüüd lähen ma ühte tuba vaatama Tottenhami. Kuulutus tundus päris naljakas olevat. Mingit peoloomad, noh.

Aga aaaaiiight siis, tuju parem, ehk helistan tantsuõpetajale ja uurin elu, mille pagana pärast mul põlved valutavad ja kas see on normaalne, aga võibolla ei helista ka. =D

Ahhoi. =D

Urrr

Ja nii ongi. Lihtsalt nii ongi... Ma olen tige. Ma olen hämmingus ja nördinud ja solvunud. Et kuidas nii saab...

Ja ma olen veel nördinum... Ma lihtsalt ei või.

Hoirassaaa ja pudel rummi!

Või siis ka paar kasti Head Eesti Siidrit. =D Ma tulen koju! Ühe nädala pärast, kakarattad, ma olen peaaegu kohal! =D Kes tahab muga tervitust sööma tulla Texasesse? Umbes kella 12 ajal. =)

Täna käisime Evelyga jälle Türgi pubis, seekord piirdusime Mai Tai'ga minule ja maasika-margariitaga Evelyle. Või noh, tegelikult sõime väga poshi magustoitu ka. =D Jäätist ja kooki jne. Ma olen liiga unine, et täpsemalt kirjeldada. Iga lauset nagunii neli korda parandan.

Nädalavahetus oli väga vinge. Käisin tantsuõpetajaga sügaval Lääne-Londonis alternatiivpeol, pärast jalutasime käsikäes mööda öist Londoni kesklinna. Nagu mingi romantika või midagi, muig. Järgmisel päeval läksime peale trenni ta õelapsele titeriideid ostma. Naljakas oli.

Trenn oli väga hea esmaspäeval - kõhutants tõsteti suurde saali - klass oli 'fully booked'. Vot nii tegija olengi. =D

Ma nüüd magama. Andestage, sõbrad, aga ma olen nii väsinud. =)

varstikojuvarstikojuvarstikoju....

Ähähh.

Justtäpseltniiongi. Just nii ongi, et kui sa mõtled, et niimoodi tahad midagi teha, ei tule asjast viimasel minutil midagi välja. Ei läinud selle inimesega koos Evely juurde. Kuivõrd seal oleks olnud ainult mina, Evely ja tema. Ja noh...
Jalutasime Camdenis veidi ringi, tegime pikniku (mina sõin ja tema vaatas pealt, tervislik nagu ta on) ja põhimõtteliselt läksime laiali. Aga ausõna, mina temast aru ei saa. Kord käitub ühtemoodi ja siis täiesti vastupidiselt. I am a Saturday Afternoon Girl vist. Ma ei tea. Võibolla on tal kodus naine ja seitse last, irw. Ma ei tea. Aga ise läksin ikkagi lauba õhtal Evely juurde. Üksinda. Ja lahe oli. Evely musi oli ka kodust ära ja nii me siis grillisime pimedas uduvihmases aias õunapuu all ühekordse grilliga sealiha ja tomateid, mille Evely ettevalmistanud oli. Ja rääkisime. Ja kuulasime muusikat. Ja vaatasime kasse rõduaknal, kelle siluetid toas põleva tule taustal kergelt mänglesid. Pärast magasin allkorrusel elutoas, kassipoeg seltsiks. (Peale poolteist pudelit veini, järjekordselt) Hommikul oli nii kaif ärgata, kui pisike must karvakera mööda voodit ringi ukerdab ja nurrub nii, et kõrvad jäävad lukku. Evely juurde saab rongiga ning jällegi oli nii mõnus rongi oodata seal Gordon Hillis, hommikul kell 7.45. Loodus oli ümberringi, platvorm kahe rohelise künka vahel. Linnud ja puha. Ja rongiga oli mõnus sõita, aknast välja vaadata ja Edelaraudteed meenutada. Oh jah.

Aga maailm on üks imelik paik.

Minu seebiooperilikuks muutuv elu rahuneb vahepeal maha, et samas röögatu leegiga jälle süttida. Eile oli näiteks üleujutus. Kayga kahekesi nutsime nii, et pidime vahepeal põrandal vett ära pumpama. Jajahh, naiselikud liialdused. Kurb ja raske ja paha on. Aga ma tunnen, et minu aeg on. Minu aeg olla vaba. Minu aeg olla noor. Te ehk ei mõista... Ma ei ole eriti laps saanud olla ja noor ei ole ka eriti olnud. Alati olen olnud nagu täiskasvanud ja nii. Iseseisev. Suhted, kooselamised (praeguse seisuga siis kolmas aia taha ning pidage meeles, et ma olen 22! Ja ma ei räägi mingitest 2-nädalastest kooselamistest, eksole), olek, sõbrad... Mitte, et ma midagi pahaks paneks. Ju mul oli seda sel hetkel vaja, see oli see, mis mind elus edasi viis.
Nüüd ma tunnen, et ma tahan olla nagu vaba lind. Ma tahan mõttetult ringi hulkuda, eksperimenteerida, erinevate inimestega suhelda, E l a d a. Suhe on ka elamine, aga siis, kui sa selleks tegelikult ka valmis oled. Mitte ainult ei arva, et oled. Ma olen alati arvanud, et ma olen valmis ja ma tahangi kindlat partnerit, seitset last ja ägedaid rasedariideid. Ma ei taha. Nüüd ma tunnen, et ei taha. Laske, ma olen noor. Laske mul tänaval totakalt kepselda ja naerda, pargis purjus peaga huilata, Evelyga ennast Türgi baaris lakku täis kaanida, klubides käia, inimestega tutvuda. Ma tahan oma sõpru, ma ei taha kellestki sõltuda. Selle koha pealt. Oh jah.

Ärakolimisega seoses minu inventuur olemasolevatest asjadest:
tass
käärid
nuga


Tassi tõin omale Hispaaniast. Käärid ja noa virutasin teise pere juurest. Tõenäoliselt jäid minu tuppa siis, kui pereisa vastu barrikaade ehitasin ning noa madratsi vahele peitsin.
Ei ole mul kahvleid-lusikaid-taldrikuid-potte-panne- voodipesu-tekki-patju jne. Ja rahaliselt olen ma omadega pu****. Täiesti. Absoluutselt. Ma ei tea isegi, kuidas ärakolimine välja nägema hakkab, kui mul ei ole absull pappi. Iseseiva elu rõõmud. *Pööritab silmi ja ohib dramaatiliselt*

Elu tegi oma otsuse ka ära - ei saa teist tantsutundi juurde. Neiud ikka otsustasid, et neile kellaaeg ei sobi. Mul savi. Veidi kahju on, et oleks nagu hirmsasti raha juurde tahtnud ja nii, aga whatta fuck. Elame üle.

Oh jahh. Muideks, Hiinalinnast osteud soya kaste kicks ass. Igale poole topin seda nüüd sisse. =)

Noh,

rangelt võttes ei ole mul siia midagi väga kirjutada. =D Aga ma ei lase ennast sellest heidutada ning leelotan sellegipoolest.

Miks on nii, et lahku minnes kaob ära elementaarne viisakus? Stiilis muusika kuulamine ja muidu lällamine sel ajal kui teised magavad?

Minu eilsed plaanid muidueks lendasid vastu taevast sellega, et õpetaja lend jäi nii palju hiljaks, et kui nad 11.30 maandusid Gatwickis, siis lisaks liialt hilisele kellaajale oli neil ka pagas kadunud. Nii et... Aga selle eest suutsin ma omale tänaseks uued plaanid sebida. Või noh, üldistes joontes on ikka plaan minna Evely juurde, aga tõenäoliselt võtan ma sinna kaasa ühe inimese. Ma ei taha midagi ära sõnuda, nii et ma parem vaikin. =)

Muidu tunnen ma ennast halvasti. Mul on süümekad ja äärmiselt silmakirjalik tunne. Tahaks asju paremaks muuta ja ära siluda, aga see ei ole võimalik. Ja tean omast käest, mis on kultuurierinevus. Ühel päeval kirjutan teile siia sissekande teemal, mismoodi on inimestel erineda justnimelt tänu piirkonnale, kus nad üles kasvanud on.

Ahjaa, muideks, käisin eile ühte tuba vaatamas - meil töölt üks leedukas kolib kodumaale tagasi kuu aja pärast. Kenningtonis üürib tuba. Aknast avaned vaade Big Benile ja London Eyele, 65 naela nädalas. Ainuke asi on see, et see tuba on tikutoosi suurune. See on miniatuurne, nagu suur riidekapp. Leedukal ei ole seal hullu, ta on ise hästi väikest kasvu naine. Aga mina oma 183 cm-ga tunnen ennast seal kergelt klaustrofoobselt. Tuba ei ole madal, aga peale laua ja öökapi ei ole sealt suurt midagi, riidekappigi ei ole tuppa mahtunud. Nii et ma nüüd ei tea. Ja vannitoa lagi hallitas... Nii et jääb vist ära. Ja ega ma vist päriselt kesklinnas ikka elada ei tahaks...

Mul on rämedamat moodi pankrot, nii et ma oleks omadega ikka väga plindris, kui mul ei oleks Tikrit, kes mulle raha laenaks. =D Ma vihkan seda miinusesse elamist, aga... Et sellest välja tulla, peaks ma vähem pidutsema ja vähem mõttetutele asjadele (alkohol nt) raha kulutama. Kingad on mul vaja ikkagi osta, aga loodan need Eestist leida.

Vott nii. Tegin Eluga lepingu - kui mulle antakse teine kõhutantsutrenn juurde - level 2 (sest praegu tahavad mitmed neiud teist taset jätkata), siis ma (kui ma seda kuidagi endale võimaldada suudan) teen sügisel stuudios õpetajakoolituse ära. Et oskan siis koreografeerida ja tean õpetamismetoodikat jne. 820 naela on 10 nädalane kursus. Sest teise tunni juurde saades saaksin veidi rohkem raha ja ehk saaks seda kuidagi lubada. Ehkki minu tantsuline taust ei ole nii tugev. Peaksin hästi palju enne veel trenni tegema. Aga elu saaks siis ju suisa mõtte ja puha.

No vott siis. Ma katsun üle saada oma vastandlikest meeleoludest ja asja rahulikult võtta.

=) Dance halli trenni nüüd siis.

Jusht

Liina siiajõudmise päeva õhtu. Meie köögis. Ettevalmistuste ettevalmistus. =)

Ja siin juba ettevalmistuste lõpus. =) Ready to hit the clubs!

Ja maailma parim video. Eesti kohta.

Ohh jah

Olen päevade kaupa mõelnud, et akuraatsuse huvides tuleks siia kirjutada ka minu elu suur muutus... Kuidagi ei ole tahtnud... Ikkagi eraelu ja ikkagi internet jne. Ma siis nüüd katsun öelda, jah?

I'm on the market on again.

?

Ei, see ei kõla hästi.
Ütleme siis lihtsalt, et edasi kõnnin üksinda. Ei kõnni enam koos Kayga. Ja... Ma arvan, et ma ei taha sellest rohkem rääkida.


Positiivsema poole pealt - käisime eile Evelyga Angelis Türgi pubis, kus tegime kaks tundi vesipiipu ja jõime ära kolm pudelit veini. Hkhmm. Tore oli olla, pingelangus ja hea tuju paariks tunniks. Ajee!

Ja mul on nädalavahetuseks plaanid. Saate aru või? M i n u l on siin Londonis terveks nädalavahetuseks plaanid. Väu. Reedel tuleb kunstiõpetaja, kellega ma kavatsen pool ööd ringi töllata. Ja laubal teeme Evely juures jaanipäeva BBQ. =) Jeiii! Ja täna on salsa. Nii et... Pole halba ilma heata, eksole... Lihtsalt... Ah ***** küll...

Tead küll, et niimoodi on parem ja muudmoodi ei saa. Miks see siis ikka haiget teeb?

Ja siit ta tulebki

Ma tulen koju!!! 11-21 juuli! Nii et pange endale märkmikusse kirja kohvid-lõunad-siiderid-Pärnu rand-ja muu taoline träni.

Jooksen Evelyga kokku saama.

PS. Eile peale tööd käisin üksinda Hiinalinnas söömas - ei olnud üldse nii maitsev.

Hetkel...

... avastasin uuesti tööle hakanud Windows MediaPlayerist mingi maheda häälekesega tädi laulud, kes laulab kitarri saatel 'Gone with the madness' jne. Keegi teab, kes see on? Mul on see ainult 'track'i nime all, nii et mul pole õrna aimugi, kust see mu arvutisse saanud on...

Istun ja mõtlen veidi melanhoolseid mõtteid.

EDIT: Uiiiii bljaaaaaaaaad!!! Leidsin Windows MediaPlayerist täiesti fantastilist kõhutantsumuusikat! Täitsa pekkis! Niiiiii megahea, et olen viimased pool tundi naabreid terroriseerinud ja ennast unustavalt mööda tuba ringi tantsinud. Järjekordselt muideks ei tea, kust põrgu päralt need lood mu arvutisse saanud on...
Dance halli harjutasin ka veidi, jalalihased surid õite ruttu ära, nii et selle bisnessi jätsin katki. Nüüd vee vaja homne tund ette valmistada. =D

Kord läksid kaks sõpra....

Täna tahan teile kirjutada sellest, kuidas mul viimased kolm ööpäeva on elu olnud. Enne seda aga mainin ära asjaolu, et headest asjadest ei ole tolku, kui need antakse sulle valel hetkel; kui tuleb väga hea, tuleb otsa ka kohe väga halb; ja üleüldse, selle suure muutuse algus, millest ma kunagi rääkisin, sai täna alguse.

Alustagem neljapäevast, mil Liina Pariisist naasis. Hommikul 7.45 kohtusime hotelli juures tänavanurgal, et pidulikkusega ulatada talle meie korterivõtmed ning teha üks mõnus hommikukalli ja seejärel suunduda tööle/koju. Peale tööd ootas Liina mind staff entrance'i juures - nii äge oli töölt tulla, kui keegi sulle vastu tuleb. Loksusime läbi Piccadilly Circuse Tottenham Court Roadile, kohtusime Tsehhi noormehe Janiga, kelle juurde me õhtusöögile läksime. Janil on hiinlannast naine ja kahekuune tütar. Tittetel on selline häirivalt vastik omadus panna sind kõige haiglasemaid ninnutavaid häälitsusi tegema nii, et sa seda ise üldse ei märka. Ja siis kui märkad, hakkab kõrvalseisjate nägusid vaadates piinlik ja sa lähed istud hästi kiiresti laua taha oma kohale tagasi, üritades pingsalt ilmastikuoludel teemat arendada. Aga õhtusöögiks oli meil Hiina pelmeenid (dumplings, noh) mingi ilgelt hea kastmega. Mina kirjutasin pudelite nimed omale märkmikku kindla plaaniga minna Hiinalinna neid omale ostma. Mingi hetk üsna hilja hakkasime sealt kaugelt Lõunast (Herne Hill, kellele see midagi ütleb) kodu poole liikuma, loksusime läbi linna koju kahekordse bussi teisel korrusel kõige ees istudes... Rääkides elust ja asjadest...

Reedel peale tööd juhtus selline lugu, et Liina töllas linnas ringi sel ajal, kui mina kodus siiderdasin ja dushasin, eksole. Aga kui ta ükskord jõudis, läks mõnus ettevalmistamine lahti. Näiteks triikisime juukseid - nägime hoopis lahedamad välja =D Meikisime, valisime riideid, jõime RedBulli (mina vähemalt) ja vanakat, istusime köögilaual ja laulsime tund aega jutti igasuguseid Eesti laulukesi kahe- ja ühehäälselt, naersime südamest, haukasime viinerit sakummiks Liivimaa palsami kõrvale ning lõpuks asutasime end minekule. Koos suure täistuubitud spordikoti, täistuubitud õlakoti ja pooltühja pisikese õlakotiga. Pluss veel minu pisike ridikül. (Ma võin küll ridikül öelda, sest see on kuldne ja väärib nime Ridikül) Mõtlesime küll, et huvitav, kas meid sisse ka lastakse sellise hirmpiraka pambuga, aga kui olime läbi rahvamassidest ummistatud tänavate lõpuks Hiinalinna külje all asuva O'Neill's'i ukse ette jõudnud, ei kottinud turvamehi meie mammona hulk ja suurus mitte karvavõrdki. Lohistasime oma varanduse läbi puupüsti täis oleva saali ning andsime riietehoidu. Pubil oli kolm korrust, kõva muusika, ropult palju inimesi ning kolmandal korrusel esines mingi rokkbänd. Ausõna, esimene laul oli äge. Teine laul enam ei olnud. Kolmanda laulu ajaks olin hingepõhjani veendunud, et rokkmuusika ei ole absoluutselt minu jaoks ning ma ei oska ennast selle muusika saatel isegi mitte liigutada. Või siis 'võngutada', nagu Liina ütles. =P
Meiega tulid tutvust tegema mingi Hispaania vennike, kes nägi minu meelest nii vampiiritapja Angeli moodi välja (jaa, ma olen kindel, et see ei olnud tema), et mina hoidsin paarimeetrist distantsi. Ning sel ajal kui mina püüdlikult ebailusast noormehest distantsi hoidsin tuli mind sebima mingi Iiri vennike. Pikk oli ja lõhnas hästi, aga see oli ka kõik. Hugh Granti moodi, ainult et kenam versioon. Nendega siis tantsisime, kui mingite täis troppidega võnkumist saab tantsimiseks nimetada ning kella poole kolme paiku seadsime end minekule. Kusjuures, mul oli tegelikult ilgelt lahe olla seal pubis! Bussi peale jooksmist ja kesköist palee aia taga jalutamist jääme vaid meie Liinaga mäletama, irw. Panin siis neiu bussi peale ja loksusin koju. Viiest magama.

Eile oli mul vaba päev. Nii et kl 12 ärkasin äratuskella peale üles. Et noh, dushata ja dance halli trenni minna. Juuksed olid reedeõhtusest triikimisest (sirgendamine oleks vist asjakohasem sõna tegelikult...) kenad ja sirged ning nii ma siis läksin trenni laineid lööma, irw. Trennis oli seekord lahedam... Muidugi kahetsesin ma hetkeks seda, et ma eelmisel nädalal olin Paradigmazele vingunud, et miks ta üldse midagi naiselikku ei õpeta meile ja eile võttis noormees siis asja käsile. Oi bljatt. Mina ei tea, kust need jamaikalased oma jalalihased võtavad. Peale trenni arvas Paradigmaz, et ta viitsib mind bussi peale saata, mis aga lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Finsbury pargis ja edasi mingeid kõrvaltänavaid pidi Turnpike Lane'ini välja. (Turnpike Lane on ikka v ä g a kaugel stuudiost). Seejärel käisime meil korraks, ma võtsin oma märkmiku ja suundusime Hiinalinna kastme järele. Kastmed ma ka sain ning tegime kerge õhtusöögi ka sealsamas Hiinalinnas. (There are two types of places here 1) the really expensive tourist spots and 2) i just want some food spots) Meie läksime I Just Want Some Food kohta. =D Sõin pardiliha riisi ja aedviljadega. Kuna minul oli suurenenud tahtmine mitte otse koju minna, sest väga hea tunde tekitas Elamine, ja noormees leidis, et kaks nädalat järjest tema pühapäeval magamata olekus päev otsa trenni teha ei suuda, otsustasin mina üksi välja minna. Mina. Ü k s i. Ja läksingi. Jalutasime veidi ringi, et mulle 'half-descent' koht leida ning kui jõudsime kollase pubinurgani, mille nimi oli 'Salsa', oli minu südames otsus langetatud. Hüvastijätt noormehega ja suundusin oma äädikapudelitega piletit ostma.
8 naela sissepääs. Poogen, läksin ikkagi. Pudelid jätsin riietehoidu ja jalutasin trepist alla. Koht oli suur, avar, salsabänd röökis laval. Kaif. Esimese kahe minuti jooksul rabati tantsima. See tüüp oli üks ebaõnnestunud juhtum ning püüdes meelehetilikult aru saada, mida ja kuidas ta tantsib, avastasin ma, et lohvakad varbavaheplätud ei ole puupüsti täis olevas salsaklubis parim variant. Ujusin selle kuti juurest vaikselt ja kiiresti minema, sebisin omale Smirnoff Ice'i ja otsustasin rohkem mitte tantsida ja vaid inimesi vaadata. Mis aga ebaõnnestus. Irw. Külje alla libises mingi pikk kutt ala Salsa La Dracula. Pikk, jube kõhna ja selliste Draculalike näojoontega (Dracula, vampiiritapja Angel.. Kena valik... ) Veeretab aga jutukest ja moosib tantsima. Küsib veel, et kus sa salsat õppisid. Ma siis vastasin, et seal ja seal stuudios ja et mis siis. Ta kostab, et enamus inimesi siin pubis seda salsat ei oska, mida tema. Mina tunnen huvi, et kuidas nii. Ja tüüp avaldas oma saladuse siis - tema oskab Kuuba salsat ja teised tantsivad siisn Hispaania salsat. No vott siis. Minul läksid silmad särama - esiteks ma mõistsin, miks esimene jorsiga tantsitud ei saanud ja teiseks tekkis kaval plaan ikkagi temaga üritada. Kuuba salsa on palju kiirem - sammud käivad üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm. Hispaania salsas aga üks-kaks-üks-kaks, nagu merengue vms.
Ja siis läkski lahti. Meeletu! Natuke läheb aega, et juhtimisele ja liigutustele pihta saada, aga peale poolt tundi keerutasime nii kiiresti, et täiesti fenomenaalne! Viskas mind maha silda pidevalt ja puha - kusjuures hoidis kindlalt kinni, nii et päris maha ma ikkagi ei kukkunud. =P Väga kaiff. Mingi hetk (nagu ikka) pidin ma talle valetama, et ma olen abielus (mõjub muideks üllatavalt kiresti ja tõhusalt)ja sellepärast ei taha temaga ameleda. Siis hakkas tal muidugi kiire, aga mina olin selleks ajaks ennast nagunii pooloimetuks keerutanud (ausalt, alguses oli aeglasem, aga lõpus oli ikka nii kiire, nagu täiel kiirusel keerad ennast ühel jalal libisedes ümber) ja läksin varsti koju ära. =D
Aga supermõnus oli. Sain oma salsat praktiseerida, merenguet ka, teen vahet Hispaania (või misiganes koha) ja Kuuba salsal ja tean kindlat, et lähen sinna teinekordki. Pluss veel fakt, et ma julgesin üksi välja minna. Tase! ma olen endaga rahul ja oma kolmepäevase Elamisega ka. =P Nii et... London, hoia alt! Ühel päeval saab minust veel hullemat sorti pidutseja! =D

Aga seda head uudist ei saa veel ikka öelda, sest Ave ei luba. Ma siis ootan veel veidi.Tahan olla tääääiesti kindel, enne kui selle siin avaldan. =)

Kallidega.

Hare hare bling bling

Ma võin suure ja tähnilise saladuskatte all öelda, et ma ütlen teile homme midagi eriti ägedat!!! =D Aga kuna Ave ei lubanud mul veel hõisata, siis ma täna veel ei hõiska. =P

Igatahes lähme Liinaga täna välja pubitama nii kauaks, kuni ta Stanstedi bussile ronib... Ostsin ettenägelikult pudeli RedBulli juba valmis ning Poola poest maasika ning mustika Fizzi ka. Tikker eile ütles, et sealt saab. Saigi. Iiiilgelt äge. =D

Eelmise nädalavahetuse kohta nii palju, et laupäevaõhtu sai veedetud kalli Liina ja vähem kalli, aga ägeda dance halli õpetaja Paradigmazega. Trennis üle hulga aja olla oli ikka niiiii hea, aga bljaaaaaad, ma olin surnud pärast seda. =D Dude ronis meiega õhta välja ka, nagu väga shikilt oli riides ja stiilne ja puha. Trennis näed inimesi ju ikka dressides. ;) Alustasime Angelis mingis pubis, mis sakkis ning seejärel siirdusime kuskile Liverpool Streeti kanti, millest ei mina ega Liina midagi ei teadnud. (Kõigele oli eelnenud muidugi Vana Tallinn, Coca Cola, ohter (on sihuke kääne olemas v?) meikimine, veel rohkem riietumine, kõva muusika ning niisama tshill meie juures) Pidu oli 'broken beat party'. Einohh, meesterahvaga, kes tantsida oskab, on ikka mõnus tantsuplatsil olla, aga broken beat mulle ei jätnud muud muljet kui see, et rohkem ma oma jalga sellele peole ei tõsta. =D Pärast võttis noormees veel kätte ja saatis meid kodu ukse ette. Vaadake, Londonis ei ole kellegi koju saatmine 20 mintsane ettevõtmine. Hetkest, mil oled otsustanud kedagi saatma hakata, võib sinu enda kojujõudmiseni minna aega 2-3 tundi. Nii et dzentelman, noh. Meie Liinaga olime rahul. =D

Esmabal trenni hiljaks ei jäänud, tegime hoopis minu töö ja trenni vahele jääva aja parajaks piknikuga Soho pargis. Kolmapäevast salsat asendas Ariel Kuubast, sest Judy (juhataja, eksole) oli ise hetkel Kuubal mingil salsafestil ning ootamatul kombel ei olnud see üldse nii äge, kui ma arvasin. Judy annab meile ikka sihukest vatti, et anna olla, see tegi asju nii lihtsalt, et me igavlesime. Kui kiiremat mussi küsisin, hakkas targutama teemal, et harjutama peab aeglase järgi jne. Blaaahh, mida iganes!!

Aga hetkel joon siis siiderit ja kohe suundun dushi alla. Ma ei ole 5 päeva pead pesnud (noh, naisterahvale ju pikk aeg) ja juuksed ei ole üldse eriti mustad. Värvimine tuleb kasuks. =D


IIIIIK, ma ootan homset päeva ja tänaõhtust tshilli! =D

Check on it

Üldises plaanis olen ma veel natuke elus. Liina on siin (hetkel küll Prantsusmaal, aga homme jälle tagasi) ja see kuradima töö on ka. Kuna ma tänu sellele ja salsatunnile nii surmväss olen, ei kirjuta hetkel pikemalt, aga nädalavahetusel sai päris palju pulli. =) Aga ma kirjutan sellest mingi hetk kiiiindlasti!

Muideks, Vassilissa, kas sa mind moijiiiitole ja margariitale viid, kui ma tulen?

Hehehee

Oi ma tegin sulle, Saatus ja Elu Iroonia, ära! Tulin eile koju ning kokkasin omale riisi aedviljadega! =D

Ja peale seda sain sõna otseses mõttes joosta maratoni stuudio poole, sest Londoni teedeehitus otsustas aset võtta just siis, kui mul oli vaja kiirelt kohale jõuda. Nii siis alternatiivseid kohalejõudmismeetodeid kasutades jooksin ennast hingetuks, nii et 8 minutit hiljaks jäädes, jooksu pealt ja õpilaste ees vabandades riideid vahetades ning lõpuks klassi ette jõudes olin ma soojenduse alguseks higist tilkuv. =D Aga tund ise oli väga vahva. =) Pärast trenni sõitsin bussiga koju ja mõtlesin terve tee, et kuivõrd on ikka hing rahul pärast trenne... Et miks ma viimasel ajal laisaks olen muutunud... Või ei ole laiskus ka, nagu ikka, elu ja see ja teine ja üheteistkümnes tuleb alati vahele... Ma üritan ennast parandada. =)

Ja varsti tuleb Liina! =)

Pagana London

Ma mõtlesin terve tee bussiga töölt koju sõites, et ma lähen koju ja söön riisi aedviljadega. Stoke Newingtonis väljudes keerasin aga silmagi pilgutamata sisse esimesse Chicken Curry Expressi ja ostsin kanatiivakesi ja mingi meal'i. Take away kilekoti sisu paarikümne meetri pärast uurima hakates sain ma aga kergelt vihastada - kanatiivakesi ei olnud need tsurkad suvatsenud mulle anda. Jalutasin tagasi ja nõudsin oma kana. Sain ka. =D Seejärel lonkisin mõnusas suveilmas koju, tegin korteri aiapoolse ukse lahti ning istusin maja taha trepile oma rämpstoitu õgima. Väga chill oli seal õitsevate pelargooniapottide vahel friikartuleid Felixi hapukurgigaviiludega nosida. =)

Eile oli üle pika aja selline rilääääääksimise värk. =) Murakas lohistas oma pisike ahtri linna peale ning peale minu tööd saime Tottenham Court Road Stationi ees oleva MacDonaldsi ees kokku. Minul oli millegipärast jube kindel soov just Candysse siiderit jooma minna. Murakas tahtis ka. Tikker ei tahtnud, aga kahe vastu ometi ju ei saanud. Kole Inglismaa siider mustsõstrasiirupiga moodustab vägagi maitsva joogi, ehkki siider on kallimaks läinud ja teine sort ka. Aga suurem pudel oli ka =D Nelja naelaga lunastasime oma dringid, istusime akna alla, vaatasime suhteliselt igavaid inimesi, rääkisime juttu, naersime kui Murakas oma uue kollase pluusi-seeliku punast siiderit täis kallas, ja lõpuks Candyst lahkudes oli meil kindel plaan naasta ning Tesco ja Soho park olid vaid meeldiv ajatäide. Saate aru, inimesed, väljas on suvi! Tuled pubist, kergelt siidri auru all, väljas on s o e, väljas on m õ n u s, väljas on s u v e l õ h n. =D Ilgelt ilgelt mõnus. Tescost krõpsu ja veel mingit siiderimoodi jooki ja parki. Park oli hullumoodi ülerahvastatud - stiilis Pärnu rand juulikuu kuumalaine ajal kell 12 päeval. Aga ikkagi oli nii mõnus. Tikker ujus mingi aeg oma hetkeks meile nägu näitama tulnud kaaslasega minema ning meie Murakaga suundusime roosalt plinkiva sildiga Candy poole tagasi. Olek oli meeldivalt vindine, seega tundus tequila kõige asjakohasem jook jätkamiseks. =P Vaatamata suurenevale joobeastmele ei suutnud ei mina ega Murakas mitte ühtegi tantsusammu endast välja meelitada, sest muusika oli lihtsalt niiiiiiiiiii kole. Sihuke tümakas, eks, aga mitte tuntud lood, vaid sellised hästi neutraalsed ja mõttetud. Blaaahh. Kommenteerisime niisama inimesi ja nentisime, et mingi 80% väljasolijatest olid ülekaalulised. Ma ei tee nalja ega ei liialda. Ma ei tea, kuidas me sellisel õhtul välja sattusime, aga nagu mingi Paksude Õhtu oleks olnud. Kuivõrd muusika nullis ära igasuguse peotuju, asutasime ennast suhteliselt mõistlikul ajal kodu poole. Bussis kuulasime minu mp3-ga Jan Uuspõllu 'Viiendat Uut Isamaalist Laulu' ja seda Politsei Kroonika Rahapoisi tümakat. Naljakas oli.
Koju jõudes viskasin asjad nurka, tõotasin pühalikult endale ja Murakale, et dushi alla lähen hommikul ja viskusin voodisse, uinudes enne, kui pea patja puutus. Paari tunni pärast ühines minuga Kay, kes oli oma sõbrannadega väljas käinud ja oli niipurjusniipurjusniipurjus, irw, et kella 5.45 tööle minnes oli ta ikka veel purjus ja kell 9 hommikul mulle helistades ikka veel auru all chillis. Nomaeiteanüüd. =D

Hetkel olen üksi kodus, niisama olesklen ja tegelen hirmus-väsinud-olemisega. Aga hea on olla väsinud, kui sa oled hea asja pärast väsinud. Eile oli hea õhtu. Mul kusjuures ei olnud täna isegi pohmakat, kuigi ma ikka jõin. Järelikult oli ette nähtud. =D Aaooohh, mul ju veel Kopparbergi siider külmikus, oodake, kohe toon ja joon. Mmmmm, küll tehakse ikka häid asju. =P

Muideks, Liina tuleb järgmisel laupäeval. Pakk, mis mu ema mulle saadab, on nii suur, et ma arvan, et Liina peab mingi riksha omale koti vedamiseks palkama... Anna andeks, sõber, aga ma ei saa ju sinna parata, kui ma enam Eestis ei ela. =D

Hea küll

Hea küll. Kui sa niimoodi tahad. Kui teistmoodi ei saa. Mina ei taha niimoodi. Aga tundub, et ühest korrast ei piisa.
Su blogis on lugematul kombel väga halvamaigulisi kommentaare. Halvamaigulisi kommentaare inimese kohta, kes on sind aidanud nii, kuidas mitte ükski inimene Londonis sind ei aitaks ja millele vastad sellega, et ei anna talle võimalust ennast isegi kaitsta. Selle asja nimi on puhtakujuline tänamatus ja alatus.
Ja sinu käitumine võib mulle väga reaalselt maksma minna minu kojuminemise. Sa kirjutad vaid, et Kay on nii pissed off, et välja kolid. Aga minul on ju pohhui, eksole. Minul on pohhui, et minu plaanitud lennukipiletiraha pluss reisiraha läheb üüri alla. Et 700st läheb 500 üüri alla. Mul on pohhui, et sa minu teist poolt minu kuuldes lolliks nimetad.

Ma tean, et blogi kirjutamine on lapsik. Aga ma olen sulle öelnud, et see ei meeldi mulle. Mis ma veel tegema pean? Sa vist ei mõista, kui palju võib maksma minna sinu kiire väljakolimine ja ei tule selle peale, et enne, kui öelda, tasub mõelda ja siis õiges keeles öelda.

Üllatustega päev

Heheheee. Kay ja Edith lohistasid mind täna IKEA keskusesse. Ma teadsin ju küll, et Eestis on ka IKEA olemas, aga eriti rohkem ma sellele tähelepanu ei pööranud, sest ikkagi mööblipood ja nii. Ja suur oli minu üllatus, kui IKEA kaubamaja alumisel korrusel oli pisike Rootsi toiduasjade osakond. =D Ostsin moosi ja Kopparbergi siiderit ja kolm pakki Daimi soksi ja Felixi hapukurki. Hapukurgist on alles vaid paar viilu, aga mis sellest - n o r m a a l s e maitsega hapukurk! =D Jube mõnus. Lisaks toidule ostsin helesinise pleedi, kuna mulle meeldib oma läpiga põrandal aeleda ja siis hakkab enamasti jahe ning siis on niiiii mõnus ennast selle sisse rulli keerata. =) Kulbi ostsin ka ja lõikelaua. =) Jeii!
Kay läks teatrisse ja Edith tegi mulle süüa. Banaane ubadega. Kay pole nii ammu süüa teinud, et ma tegin talle täna kohe veidi etteheited, irw. Aga Edith kokkas ja väga nämmi oli. =)

Olin tubli ja tegin meie kursuse aastaraamatu jaoks (jah, inimesed, ka mina olen kunagi ülikoolis käinud, kuigi vaid aastakese. Eesti filoloogiat õppisin) mälestused-heietused ära. Homme tööle. =S Juuuuuudas, kuidas ei taha minna... Aga muideks eile peale salsat ... Ehh, alustagem algusest. Lähen mina rõõmsalt salsasse ja kesse istub sääl ooteruumis pingi peal! Paradigmaz ehk jamaican dance halli õpetaja. Tegime kalli-musi ja asusime hoolega juttu puhuma. Ja mis tuleb välja - dance hall'i tunnid käivad jälle! Ja mis te arvate, mida teeb minu süda, kui kuuleb, et tunnid on sel ajal, kui mina tööl olen? Tõmbub valukrampides kokku. Jätsin täna tööle voicemaili, et mina tahan jörgmist nädalavahetust vabaks. Liina tuleb ka ja trenni saab siis minna ja... Või tähendab, et mitte Liinaga trenni, vaid et trenni ja Liina tuleb. =D
Aga salsa oli jälle tore. Hakkan päriselt asjast aru saama, et kuidas käib salsa ja kuidas rueda. Liigutuste ja sammude nimed hakkavad meelde jääma. Jess!
See siin on tavaline salsa
Ja see siin on salsa rueda
Harige ennast! =P