Täna tahan teile kirjutada sellest, kuidas mul viimased kolm ööpäeva on elu olnud. Enne seda aga mainin ära asjaolu, et headest asjadest ei ole tolku, kui need antakse sulle valel hetkel; kui tuleb väga hea, tuleb otsa ka kohe väga halb; ja üleüldse, selle suure muutuse algus, millest ma kunagi rääkisin, sai täna alguse.
Alustagem neljapäevast, mil Liina Pariisist naasis. Hommikul 7.45 kohtusime hotelli juures tänavanurgal, et pidulikkusega ulatada talle meie korterivõtmed ning teha üks mõnus hommikukalli ja seejärel suunduda tööle/koju. Peale tööd ootas Liina mind staff entrance'i juures - nii äge oli töölt tulla, kui keegi sulle vastu tuleb. Loksusime läbi Piccadilly Circuse Tottenham Court Roadile, kohtusime Tsehhi noormehe Janiga, kelle juurde me õhtusöögile läksime. Janil on hiinlannast naine ja kahekuune tütar. Tittetel on selline häirivalt vastik omadus panna sind kõige haiglasemaid ninnutavaid häälitsusi tegema nii, et sa seda ise üldse ei märka. Ja siis kui märkad, hakkab kõrvalseisjate nägusid vaadates piinlik ja sa lähed istud hästi kiiresti laua taha oma kohale tagasi, üritades pingsalt ilmastikuoludel teemat arendada. Aga õhtusöögiks oli meil Hiina pelmeenid (dumplings, noh) mingi ilgelt hea kastmega. Mina kirjutasin pudelite nimed omale märkmikku kindla plaaniga minna Hiinalinna neid omale ostma. Mingi hetk üsna hilja hakkasime sealt kaugelt Lõunast (Herne Hill, kellele see midagi ütleb) kodu poole liikuma, loksusime läbi linna koju kahekordse bussi teisel korrusel kõige ees istudes... Rääkides elust ja asjadest...
Reedel peale tööd juhtus selline lugu, et Liina töllas linnas ringi sel ajal, kui mina kodus siiderdasin ja dushasin, eksole. Aga kui ta ükskord jõudis, läks mõnus ettevalmistamine lahti. Näiteks triikisime juukseid - nägime hoopis lahedamad välja =D Meikisime, valisime riideid, jõime RedBulli (mina vähemalt) ja vanakat, istusime köögilaual ja laulsime tund aega jutti igasuguseid Eesti laulukesi kahe- ja ühehäälselt, naersime südamest, haukasime viinerit sakummiks Liivimaa palsami kõrvale ning lõpuks asutasime end minekule. Koos suure täistuubitud spordikoti, täistuubitud õlakoti ja pooltühja pisikese õlakotiga. Pluss veel minu pisike ridikül. (Ma võin küll ridikül öelda, sest see on kuldne ja väärib nime Ridikül) Mõtlesime küll, et huvitav, kas meid sisse ka lastakse sellise hirmpiraka pambuga, aga kui olime läbi rahvamassidest ummistatud tänavate lõpuks Hiinalinna külje all asuva O'Neill's'i ukse ette jõudnud, ei kottinud turvamehi meie mammona hulk ja suurus mitte karvavõrdki. Lohistasime oma varanduse läbi puupüsti täis oleva saali ning andsime riietehoidu. Pubil oli kolm korrust, kõva muusika, ropult palju inimesi ning kolmandal korrusel esines mingi rokkbänd. Ausõna, esimene laul oli äge. Teine laul enam ei olnud. Kolmanda laulu ajaks olin hingepõhjani veendunud, et rokkmuusika ei ole absoluutselt minu jaoks ning ma ei oska ennast selle muusika saatel isegi mitte liigutada. Või siis 'võngutada', nagu Liina ütles. =P
Meiega tulid tutvust tegema mingi Hispaania vennike, kes nägi minu meelest nii vampiiritapja Angeli moodi välja (jaa, ma olen kindel, et see ei olnud tema), et mina hoidsin paarimeetrist distantsi. Ning sel ajal kui mina püüdlikult ebailusast noormehest distantsi hoidsin tuli mind sebima mingi Iiri vennike. Pikk oli ja lõhnas hästi, aga see oli ka kõik. Hugh Granti moodi, ainult et kenam versioon. Nendega siis tantsisime, kui mingite täis troppidega võnkumist saab tantsimiseks nimetada ning kella poole kolme paiku seadsime end minekule. Kusjuures, mul oli tegelikult ilgelt lahe olla seal pubis! Bussi peale jooksmist ja kesköist palee aia taga jalutamist jääme vaid meie Liinaga mäletama, irw. Panin siis neiu bussi peale ja loksusin koju. Viiest magama.
Eile oli mul vaba päev. Nii et kl 12 ärkasin äratuskella peale üles. Et noh, dushata ja dance halli trenni minna. Juuksed olid reedeõhtusest triikimisest (sirgendamine oleks vist asjakohasem sõna tegelikult...) kenad ja sirged ning nii ma siis läksin trenni laineid lööma, irw. Trennis oli seekord lahedam... Muidugi kahetsesin ma hetkeks seda, et ma eelmisel nädalal olin Paradigmazele vingunud, et miks ta üldse midagi naiselikku ei õpeta meile ja eile võttis noormees siis asja käsile. Oi bljatt. Mina ei tea, kust need jamaikalased oma jalalihased võtavad. Peale trenni arvas Paradigmaz, et ta viitsib mind bussi peale saata, mis aga lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Finsbury pargis ja edasi mingeid kõrvaltänavaid pidi Turnpike Lane'ini välja. (Turnpike Lane on ikka v ä g a kaugel stuudiost). Seejärel käisime meil korraks, ma võtsin oma märkmiku ja suundusime Hiinalinna kastme järele. Kastmed ma ka sain ning tegime kerge õhtusöögi ka sealsamas Hiinalinnas. (There are two types of places here 1) the really expensive tourist spots and 2) i just want some food spots) Meie läksime I Just Want Some Food kohta. =D Sõin pardiliha riisi ja aedviljadega. Kuna minul oli suurenenud tahtmine mitte otse koju minna, sest väga hea tunde tekitas Elamine, ja noormees leidis, et kaks nädalat järjest tema pühapäeval magamata olekus päev otsa trenni teha ei suuda, otsustasin mina üksi välja minna. Mina. Ü k s i. Ja läksingi. Jalutasime veidi ringi, et mulle 'half-descent' koht leida ning kui jõudsime kollase pubinurgani, mille nimi oli 'Salsa', oli minu südames otsus langetatud. Hüvastijätt noormehega ja suundusin oma äädikapudelitega piletit ostma.
8 naela sissepääs. Poogen, läksin ikkagi. Pudelid jätsin riietehoidu ja jalutasin trepist alla. Koht oli suur, avar, salsabänd röökis laval. Kaif. Esimese kahe minuti jooksul rabati tantsima. See tüüp oli üks ebaõnnestunud juhtum ning püüdes meelehetilikult aru saada, mida ja kuidas ta tantsib, avastasin ma, et lohvakad varbavaheplätud ei ole puupüsti täis olevas salsaklubis parim variant. Ujusin selle kuti juurest vaikselt ja kiiresti minema, sebisin omale Smirnoff Ice'i ja otsustasin rohkem mitte tantsida ja vaid inimesi vaadata. Mis aga ebaõnnestus. Irw. Külje alla libises mingi pikk kutt ala Salsa La Dracula. Pikk, jube kõhna ja selliste Draculalike näojoontega (Dracula, vampiiritapja Angel.. Kena valik... ) Veeretab aga jutukest ja moosib tantsima. Küsib veel, et kus sa salsat õppisid. Ma siis vastasin, et seal ja seal stuudios ja et mis siis. Ta kostab, et enamus inimesi siin pubis seda salsat ei oska, mida tema. Mina tunnen huvi, et kuidas nii. Ja tüüp avaldas oma saladuse siis - tema oskab Kuuba salsat ja teised tantsivad siisn Hispaania salsat. No vott siis. Minul läksid silmad särama - esiteks ma mõistsin, miks esimene jorsiga tantsitud ei saanud ja teiseks tekkis kaval plaan ikkagi temaga üritada. Kuuba salsa on palju kiirem - sammud käivad üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm. Hispaania salsas aga üks-kaks-üks-kaks, nagu merengue vms.
Ja siis läkski lahti. Meeletu! Natuke läheb aega, et juhtimisele ja liigutustele pihta saada, aga peale poolt tundi keerutasime nii kiiresti, et täiesti fenomenaalne! Viskas mind maha silda pidevalt ja puha - kusjuures hoidis kindlalt kinni, nii et päris maha ma ikkagi ei kukkunud. =P Väga kaiff. Mingi hetk (nagu ikka) pidin ma talle valetama, et ma olen abielus (mõjub muideks üllatavalt kiresti ja tõhusalt)ja sellepärast ei taha temaga ameleda. Siis hakkas tal muidugi kiire, aga mina olin selleks ajaks ennast nagunii pooloimetuks keerutanud (ausalt, alguses oli aeglasem, aga lõpus oli ikka nii kiire, nagu täiel kiirusel keerad ennast ühel jalal libisedes ümber) ja läksin varsti koju ära. =D
Aga supermõnus oli. Sain oma salsat praktiseerida, merenguet ka, teen vahet Hispaania (või misiganes koha) ja Kuuba salsal ja tean kindlat, et lähen sinna teinekordki. Pluss veel fakt, et ma julgesin üksi välja minna. Tase! ma olen endaga rahul ja oma kolmepäevase Elamisega ka. =P Nii et... London, hoia alt! Ühel päeval saab minust veel hullemat sorti pidutseja! =D
Aga seda head uudist ei saa veel ikka öelda, sest Ave ei luba. Ma siis ootan veel veidi.Tahan olla tääääiesti kindel, enne kui selle siin avaldan. =)
Kallidega.
Alustagem neljapäevast, mil Liina Pariisist naasis. Hommikul 7.45 kohtusime hotelli juures tänavanurgal, et pidulikkusega ulatada talle meie korterivõtmed ning teha üks mõnus hommikukalli ja seejärel suunduda tööle/koju. Peale tööd ootas Liina mind staff entrance'i juures - nii äge oli töölt tulla, kui keegi sulle vastu tuleb. Loksusime läbi Piccadilly Circuse Tottenham Court Roadile, kohtusime Tsehhi noormehe Janiga, kelle juurde me õhtusöögile läksime. Janil on hiinlannast naine ja kahekuune tütar. Tittetel on selline häirivalt vastik omadus panna sind kõige haiglasemaid ninnutavaid häälitsusi tegema nii, et sa seda ise üldse ei märka. Ja siis kui märkad, hakkab kõrvalseisjate nägusid vaadates piinlik ja sa lähed istud hästi kiiresti laua taha oma kohale tagasi, üritades pingsalt ilmastikuoludel teemat arendada. Aga õhtusöögiks oli meil Hiina pelmeenid (dumplings, noh) mingi ilgelt hea kastmega. Mina kirjutasin pudelite nimed omale märkmikku kindla plaaniga minna Hiinalinna neid omale ostma. Mingi hetk üsna hilja hakkasime sealt kaugelt Lõunast (Herne Hill, kellele see midagi ütleb) kodu poole liikuma, loksusime läbi linna koju kahekordse bussi teisel korrusel kõige ees istudes... Rääkides elust ja asjadest...
Reedel peale tööd juhtus selline lugu, et Liina töllas linnas ringi sel ajal, kui mina kodus siiderdasin ja dushasin, eksole. Aga kui ta ükskord jõudis, läks mõnus ettevalmistamine lahti. Näiteks triikisime juukseid - nägime hoopis lahedamad välja =D Meikisime, valisime riideid, jõime RedBulli (mina vähemalt) ja vanakat, istusime köögilaual ja laulsime tund aega jutti igasuguseid Eesti laulukesi kahe- ja ühehäälselt, naersime südamest, haukasime viinerit sakummiks Liivimaa palsami kõrvale ning lõpuks asutasime end minekule. Koos suure täistuubitud spordikoti, täistuubitud õlakoti ja pooltühja pisikese õlakotiga. Pluss veel minu pisike ridikül. (Ma võin küll ridikül öelda, sest see on kuldne ja väärib nime Ridikül) Mõtlesime küll, et huvitav, kas meid sisse ka lastakse sellise hirmpiraka pambuga, aga kui olime läbi rahvamassidest ummistatud tänavate lõpuks Hiinalinna külje all asuva O'Neill's'i ukse ette jõudnud, ei kottinud turvamehi meie mammona hulk ja suurus mitte karvavõrdki. Lohistasime oma varanduse läbi puupüsti täis oleva saali ning andsime riietehoidu. Pubil oli kolm korrust, kõva muusika, ropult palju inimesi ning kolmandal korrusel esines mingi rokkbänd. Ausõna, esimene laul oli äge. Teine laul enam ei olnud. Kolmanda laulu ajaks olin hingepõhjani veendunud, et rokkmuusika ei ole absoluutselt minu jaoks ning ma ei oska ennast selle muusika saatel isegi mitte liigutada. Või siis 'võngutada', nagu Liina ütles. =P
Meiega tulid tutvust tegema mingi Hispaania vennike, kes nägi minu meelest nii vampiiritapja Angeli moodi välja (jaa, ma olen kindel, et see ei olnud tema), et mina hoidsin paarimeetrist distantsi. Ning sel ajal kui mina püüdlikult ebailusast noormehest distantsi hoidsin tuli mind sebima mingi Iiri vennike. Pikk oli ja lõhnas hästi, aga see oli ka kõik. Hugh Granti moodi, ainult et kenam versioon. Nendega siis tantsisime, kui mingite täis troppidega võnkumist saab tantsimiseks nimetada ning kella poole kolme paiku seadsime end minekule. Kusjuures, mul oli tegelikult ilgelt lahe olla seal pubis! Bussi peale jooksmist ja kesköist palee aia taga jalutamist jääme vaid meie Liinaga mäletama, irw. Panin siis neiu bussi peale ja loksusin koju. Viiest magama.
Eile oli mul vaba päev. Nii et kl 12 ärkasin äratuskella peale üles. Et noh, dushata ja dance halli trenni minna. Juuksed olid reedeõhtusest triikimisest (sirgendamine oleks vist asjakohasem sõna tegelikult...) kenad ja sirged ning nii ma siis läksin trenni laineid lööma, irw. Trennis oli seekord lahedam... Muidugi kahetsesin ma hetkeks seda, et ma eelmisel nädalal olin Paradigmazele vingunud, et miks ta üldse midagi naiselikku ei õpeta meile ja eile võttis noormees siis asja käsile. Oi bljatt. Mina ei tea, kust need jamaikalased oma jalalihased võtavad. Peale trenni arvas Paradigmaz, et ta viitsib mind bussi peale saata, mis aga lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Finsbury pargis ja edasi mingeid kõrvaltänavaid pidi Turnpike Lane'ini välja. (Turnpike Lane on ikka v ä g a kaugel stuudiost). Seejärel käisime meil korraks, ma võtsin oma märkmiku ja suundusime Hiinalinna kastme järele. Kastmed ma ka sain ning tegime kerge õhtusöögi ka sealsamas Hiinalinnas. (There are two types of places here 1) the really expensive tourist spots and 2) i just want some food spots) Meie läksime I Just Want Some Food kohta. =D Sõin pardiliha riisi ja aedviljadega. Kuna minul oli suurenenud tahtmine mitte otse koju minna, sest väga hea tunde tekitas Elamine, ja noormees leidis, et kaks nädalat järjest tema pühapäeval magamata olekus päev otsa trenni teha ei suuda, otsustasin mina üksi välja minna. Mina. Ü k s i. Ja läksingi. Jalutasime veidi ringi, et mulle 'half-descent' koht leida ning kui jõudsime kollase pubinurgani, mille nimi oli 'Salsa', oli minu südames otsus langetatud. Hüvastijätt noormehega ja suundusin oma äädikapudelitega piletit ostma.
8 naela sissepääs. Poogen, läksin ikkagi. Pudelid jätsin riietehoidu ja jalutasin trepist alla. Koht oli suur, avar, salsabänd röökis laval. Kaif. Esimese kahe minuti jooksul rabati tantsima. See tüüp oli üks ebaõnnestunud juhtum ning püüdes meelehetilikult aru saada, mida ja kuidas ta tantsib, avastasin ma, et lohvakad varbavaheplätud ei ole puupüsti täis olevas salsaklubis parim variant. Ujusin selle kuti juurest vaikselt ja kiiresti minema, sebisin omale Smirnoff Ice'i ja otsustasin rohkem mitte tantsida ja vaid inimesi vaadata. Mis aga ebaõnnestus. Irw. Külje alla libises mingi pikk kutt ala Salsa La Dracula. Pikk, jube kõhna ja selliste Draculalike näojoontega (Dracula, vampiiritapja Angel.. Kena valik... ) Veeretab aga jutukest ja moosib tantsima. Küsib veel, et kus sa salsat õppisid. Ma siis vastasin, et seal ja seal stuudios ja et mis siis. Ta kostab, et enamus inimesi siin pubis seda salsat ei oska, mida tema. Mina tunnen huvi, et kuidas nii. Ja tüüp avaldas oma saladuse siis - tema oskab Kuuba salsat ja teised tantsivad siisn Hispaania salsat. No vott siis. Minul läksid silmad särama - esiteks ma mõistsin, miks esimene jorsiga tantsitud ei saanud ja teiseks tekkis kaval plaan ikkagi temaga üritada. Kuuba salsa on palju kiirem - sammud käivad üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm. Hispaania salsas aga üks-kaks-üks-kaks, nagu merengue vms.
Ja siis läkski lahti. Meeletu! Natuke läheb aega, et juhtimisele ja liigutustele pihta saada, aga peale poolt tundi keerutasime nii kiiresti, et täiesti fenomenaalne! Viskas mind maha silda pidevalt ja puha - kusjuures hoidis kindlalt kinni, nii et päris maha ma ikkagi ei kukkunud. =P Väga kaiff. Mingi hetk (nagu ikka) pidin ma talle valetama, et ma olen abielus (mõjub muideks üllatavalt kiresti ja tõhusalt)ja sellepärast ei taha temaga ameleda. Siis hakkas tal muidugi kiire, aga mina olin selleks ajaks ennast nagunii pooloimetuks keerutanud (ausalt, alguses oli aeglasem, aga lõpus oli ikka nii kiire, nagu täiel kiirusel keerad ennast ühel jalal libisedes ümber) ja läksin varsti koju ära. =D
Aga supermõnus oli. Sain oma salsat praktiseerida, merenguet ka, teen vahet Hispaania (või misiganes koha) ja Kuuba salsal ja tean kindlat, et lähen sinna teinekordki. Pluss veel fakt, et ma julgesin üksi välja minna. Tase! ma olen endaga rahul ja oma kolmepäevase Elamisega ka. =P Nii et... London, hoia alt! Ühel päeval saab minust veel hullemat sorti pidutseja! =D
Aga seda head uudist ei saa veel ikka öelda, sest Ave ei luba. Ma siis ootan veel veidi.Tahan olla tääääiesti kindel, enne kui selle siin avaldan. =)
Kallidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar