Justtäpseltniiongi. Just nii ongi, et kui sa mõtled, et niimoodi tahad midagi teha, ei tule asjast viimasel minutil midagi välja. Ei läinud selle inimesega koos Evely juurde. Kuivõrd seal oleks olnud ainult mina, Evely ja tema. Ja noh...
Jalutasime Camdenis veidi ringi, tegime pikniku (mina sõin ja tema vaatas pealt, tervislik nagu ta on) ja põhimõtteliselt läksime laiali. Aga ausõna, mina temast aru ei saa. Kord käitub ühtemoodi ja siis täiesti vastupidiselt. I am a Saturday Afternoon Girl vist. Ma ei tea. Võibolla on tal kodus naine ja seitse last, irw. Ma ei tea. Aga ise läksin ikkagi lauba õhtal Evely juurde. Üksinda. Ja lahe oli. Evely musi oli ka kodust ära ja nii me siis grillisime pimedas uduvihmases aias õunapuu all ühekordse grilliga sealiha ja tomateid, mille Evely ettevalmistanud oli. Ja rääkisime. Ja kuulasime muusikat. Ja vaatasime kasse rõduaknal, kelle siluetid toas põleva tule taustal kergelt mänglesid. Pärast magasin allkorrusel elutoas, kassipoeg seltsiks. (Peale poolteist pudelit veini, järjekordselt) Hommikul oli nii kaif ärgata, kui pisike must karvakera mööda voodit ringi ukerdab ja nurrub nii, et kõrvad jäävad lukku. Evely juurde saab rongiga ning jällegi oli nii mõnus rongi oodata seal Gordon Hillis, hommikul kell 7.45. Loodus oli ümberringi, platvorm kahe rohelise künka vahel. Linnud ja puha. Ja rongiga oli mõnus sõita, aknast välja vaadata ja Edelaraudteed meenutada. Oh jah.
Aga maailm on üks imelik paik.
Minu seebiooperilikuks muutuv elu rahuneb vahepeal maha, et samas röögatu leegiga jälle süttida. Eile oli näiteks üleujutus. Kayga kahekesi nutsime nii, et pidime vahepeal põrandal vett ära pumpama. Jajahh, naiselikud liialdused. Kurb ja raske ja paha on. Aga ma tunnen, et minu aeg on. Minu aeg olla vaba. Minu aeg olla noor. Te ehk ei mõista... Ma ei ole eriti laps saanud olla ja noor ei ole ka eriti olnud. Alati olen olnud nagu täiskasvanud ja nii. Iseseisev. Suhted, kooselamised (praeguse seisuga siis kolmas aia taha ning pidage meeles, et ma olen 22! Ja ma ei räägi mingitest 2-nädalastest kooselamistest, eksole), olek, sõbrad... Mitte, et ma midagi pahaks paneks. Ju mul oli seda sel hetkel vaja, see oli see, mis mind elus edasi viis.
Nüüd ma tunnen, et ma tahan olla nagu vaba lind. Ma tahan mõttetult ringi hulkuda, eksperimenteerida, erinevate inimestega suhelda, E l a d a. Suhe on ka elamine, aga siis, kui sa selleks tegelikult ka valmis oled. Mitte ainult ei arva, et oled. Ma olen alati arvanud, et ma olen valmis ja ma tahangi kindlat partnerit, seitset last ja ägedaid rasedariideid. Ma ei taha. Nüüd ma tunnen, et ei taha. Laske, ma olen noor. Laske mul tänaval totakalt kepselda ja naerda, pargis purjus peaga huilata, Evelyga ennast Türgi baaris lakku täis kaanida, klubides käia, inimestega tutvuda. Ma tahan oma sõpru, ma ei taha kellestki sõltuda. Selle koha pealt. Oh jah.
Ärakolimisega seoses minu inventuur olemasolevatest asjadest:
tass
käärid
nuga
Tassi tõin omale Hispaaniast. Käärid ja noa virutasin teise pere juurest. Tõenäoliselt jäid minu tuppa siis, kui pereisa vastu barrikaade ehitasin ning noa madratsi vahele peitsin.
Ei ole mul kahvleid-lusikaid-taldrikuid-potte-panne- voodipesu-tekki-patju jne. Ja rahaliselt olen ma omadega pu****. Täiesti. Absoluutselt. Ma ei tea isegi, kuidas ärakolimine välja nägema hakkab, kui mul ei ole absull pappi. Iseseiva elu rõõmud. *Pööritab silmi ja ohib dramaatiliselt*
Elu tegi oma otsuse ka ära - ei saa teist tantsutundi juurde. Neiud ikka otsustasid, et neile kellaaeg ei sobi. Mul savi. Veidi kahju on, et oleks nagu hirmsasti raha juurde tahtnud ja nii, aga whatta fuck. Elame üle.
Oh jahh. Muideks, Hiinalinnast osteud soya kaste kicks ass. Igale poole topin seda nüüd sisse. =)
Jalutasime Camdenis veidi ringi, tegime pikniku (mina sõin ja tema vaatas pealt, tervislik nagu ta on) ja põhimõtteliselt läksime laiali. Aga ausõna, mina temast aru ei saa. Kord käitub ühtemoodi ja siis täiesti vastupidiselt. I am a Saturday Afternoon Girl vist. Ma ei tea. Võibolla on tal kodus naine ja seitse last, irw. Ma ei tea. Aga ise läksin ikkagi lauba õhtal Evely juurde. Üksinda. Ja lahe oli. Evely musi oli ka kodust ära ja nii me siis grillisime pimedas uduvihmases aias õunapuu all ühekordse grilliga sealiha ja tomateid, mille Evely ettevalmistanud oli. Ja rääkisime. Ja kuulasime muusikat. Ja vaatasime kasse rõduaknal, kelle siluetid toas põleva tule taustal kergelt mänglesid. Pärast magasin allkorrusel elutoas, kassipoeg seltsiks. (Peale poolteist pudelit veini, järjekordselt) Hommikul oli nii kaif ärgata, kui pisike must karvakera mööda voodit ringi ukerdab ja nurrub nii, et kõrvad jäävad lukku. Evely juurde saab rongiga ning jällegi oli nii mõnus rongi oodata seal Gordon Hillis, hommikul kell 7.45. Loodus oli ümberringi, platvorm kahe rohelise künka vahel. Linnud ja puha. Ja rongiga oli mõnus sõita, aknast välja vaadata ja Edelaraudteed meenutada. Oh jah.
Aga maailm on üks imelik paik.
Minu seebiooperilikuks muutuv elu rahuneb vahepeal maha, et samas röögatu leegiga jälle süttida. Eile oli näiteks üleujutus. Kayga kahekesi nutsime nii, et pidime vahepeal põrandal vett ära pumpama. Jajahh, naiselikud liialdused. Kurb ja raske ja paha on. Aga ma tunnen, et minu aeg on. Minu aeg olla vaba. Minu aeg olla noor. Te ehk ei mõista... Ma ei ole eriti laps saanud olla ja noor ei ole ka eriti olnud. Alati olen olnud nagu täiskasvanud ja nii. Iseseisev. Suhted, kooselamised (praeguse seisuga siis kolmas aia taha ning pidage meeles, et ma olen 22! Ja ma ei räägi mingitest 2-nädalastest kooselamistest, eksole), olek, sõbrad... Mitte, et ma midagi pahaks paneks. Ju mul oli seda sel hetkel vaja, see oli see, mis mind elus edasi viis.
Nüüd ma tunnen, et ma tahan olla nagu vaba lind. Ma tahan mõttetult ringi hulkuda, eksperimenteerida, erinevate inimestega suhelda, E l a d a. Suhe on ka elamine, aga siis, kui sa selleks tegelikult ka valmis oled. Mitte ainult ei arva, et oled. Ma olen alati arvanud, et ma olen valmis ja ma tahangi kindlat partnerit, seitset last ja ägedaid rasedariideid. Ma ei taha. Nüüd ma tunnen, et ei taha. Laske, ma olen noor. Laske mul tänaval totakalt kepselda ja naerda, pargis purjus peaga huilata, Evelyga ennast Türgi baaris lakku täis kaanida, klubides käia, inimestega tutvuda. Ma tahan oma sõpru, ma ei taha kellestki sõltuda. Selle koha pealt. Oh jah.
Ärakolimisega seoses minu inventuur olemasolevatest asjadest:
tass
käärid
nuga
Tassi tõin omale Hispaaniast. Käärid ja noa virutasin teise pere juurest. Tõenäoliselt jäid minu tuppa siis, kui pereisa vastu barrikaade ehitasin ning noa madratsi vahele peitsin.
Ei ole mul kahvleid-lusikaid-taldrikuid-potte-panne- voodipesu-tekki-patju jne. Ja rahaliselt olen ma omadega pu****. Täiesti. Absoluutselt. Ma ei tea isegi, kuidas ärakolimine välja nägema hakkab, kui mul ei ole absull pappi. Iseseiva elu rõõmud. *Pööritab silmi ja ohib dramaatiliselt*
Elu tegi oma otsuse ka ära - ei saa teist tantsutundi juurde. Neiud ikka otsustasid, et neile kellaaeg ei sobi. Mul savi. Veidi kahju on, et oleks nagu hirmsasti raha juurde tahtnud ja nii, aga whatta fuck. Elame üle.
Oh jahh. Muideks, Hiinalinnast osteud soya kaste kicks ass. Igale poole topin seda nüüd sisse. =)
2 kommentaari:
teadsa, mulle see post õudselt meeldis.
mul on endal kunagi kauges minevikus /irw/ hästi sarnased mõtted olnud.
Ja kui Sul maitsvate pelmeenide kokkamise kõrvalt aega isamaalisuse jaoks üle jääb;), siis vaata seda siit:
http://www.youtube.com/watch?v=YM22UpdRwfY
Kindlasti võtab kaasa ümisema ja juba kiiremini peatseks kodumaa väisamiseks kohvrit kokku loopima!
Kallistades
värske laulupeolt (ja ka laulukaare alt, mis siis, et ühegi kindla kooriga ei käinud:)) tulnud Liina
Postita kommentaar