Selle sita tuju peale eile õhtul otsustasin mina Pier One'i minna. Kutsusin Kay sõbra Kolepoisi (andke andeks, aga too tüüp on kole nagu öö ja juhm nagu lauajalg) endaga välja. Meeleheide, ma ütleks, aga kõigele muule vaatamata on ta vähemalt sõbralik ja mitte liiga pealetükkiv, mis ühe musta mehe juures on suhteliselt hinnatav väärtus. Noh, sõnastaksin asja niimoodi, et jõin looma moodi Bacardi Breezerit ja tequilat, tantsisin tundide kaupa hiphopi ja dance halli järgi (aitähh, Paradigmz, sinu tunnid tasusid ennast lõpuks ära), tulin koju siis, kui klubi suleti (kell 5) ja läksin magama kella kuuest. Mina kui siis üks kahest valgest näost klubis olin ainuke, kes dance hallist midagi teadis ja päris pull oli, kui mingi viis jorssi su ümber tantsima hakkavad. Ehkki natuke hirmus oli ka ja siis ma kadusin ruttu kuskile ära veidike, ringist eemale, irw. =D Igatahes tantsisin ma ennast sõna otseses mõttes oimetuks, mu põlved valutavad siiani (!) (seda ei ole mitte kunagi varem juhtunud, nagu mingi vanamutt oleks, juudas, ja ainuke asi, millest see tulla sai, oli dance hall, sest see oli asi, mida ma varem tantsinud ei ole, kuna ma ei ole lihtsalt liigutusi teadnud. =)), sain tuttavaks DJ-ga, maailma kõige nunnuma näoga kutt, kes võttis mu numbri (EI, ta ei nillinud mind, muidu ma ei oleks talle oma numbrit andnudki), et mind järgmine kord quest listi lisada. Iseasi, kas ta seda ka teeb, aga armas oleks ju. =)
Nii et täielik kvaliteetaeg.
Hommik seevast möödus suure sõjaga ja nüüd lähen ma ühte tuba vaatama Tottenhami. Kuulutus tundus päris naljakas olevat. Mingit peoloomad, noh.
Aga aaaaiiight siis, tuju parem, ehk helistan tantsuõpetajale ja uurin elu, mille pagana pärast mul põlved valutavad ja kas see on normaalne, aga võibolla ei helista ka. =D
Ahhoi. =D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar