.. on sõudnud järgmisesse vabasse päeva.
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.
Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.
Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D
Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.
Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.
Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P
Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)
Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D
Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.
Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.
Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.
Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D
Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.
Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.
Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P
Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)
Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D
Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.
Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar