Mõned asjad on muutunud ja mõned asjad ei ole. Kõik muutub ja samas jääb samaks. Teate seda tunnet?
Ma mäletan, et peale Londonisse kolimist hakkasin ma kuulma komplimente. Eestlastelt siis. Et ma olen nii ilusaks läinud. Et ma olen kaalus alla võtnud (ei ole kusjuures, kaal on aastaid sama) ja noh, et kena ja vormis siis taheti sellega öelda. Jah, Aleks, kes nüid teisi galaktikaid väisab, ütles mulle, et ma olen nii ilusaks läinud, et ma olen särama hakanud.
Ja ma olen palju selle peale mõelnud. Et ju see peab siis õige koht olema. Praegusel ajahetkel. Kõikide nende ajutiste inimeste keskel oled ju kogu aeg endaga. Ajutiste selles suhtes, et 95% sisserändajatest on tulnud siia raha tegema = siin ajutiselt. Sõpru ei leia. Alles ma elasin Rochelle'iga kõrvuti ja me hängisime pea iga päev ninapidi koos. Põhja kolimisega on meie suhtlus täielikult katkenud, enda õigustuseks võin öelda, et tema on olnud see, kes kohtumised ära ütleb.
Ma ei otsigi enam. Ma olen rahul omaenda seltskonnaga. Mulle meeldib endaga olla. Mina olen lahe. Ma olen endaga rahul. Ma õpin enda kohta uusi asju. Vahel need meeldivad mulle, vahel on neil kaks külge, vahel tahaks iseennast kukele saata. Ma olen saanud endaks. Ma olen leidnud, vähemalt mõnes mõttes, mis ma otsinud olen. Olen leidnud suuna. Elu jaoks paraku reisibüroo pakette ei pakuta, nii et ise tuleb leida tee sinna, kuhu jõuda tahad. Aga enne ei olnud suunda. Enne olin noorem ja rohkem segaduses. Ja hing mässas. Ühiskonna vastu ja kõige halva ja haige vastu. Mul ei olnud aega Ise olla. Evely näiteks ütleb, et mingist ajast alates (minu arvutuste kohaselt peale Jamaikaga kohtumist) olen ma nii rahulikuks muutunud. Et enne oli mul hästi närviline olek ja selline ... närviline aura või nii. Ja ma tunnen ennast rahulikuna. Ei-ei, muidugi ma ärritun ja eriti tööl olles, eks, aga nagu olemus on mingi tasakaalu leidnud. Ma ise tunnen, et ma vingun vähem näiteks.
Tegelikult hakkasin ma seda sissekannet kirjutama sellepärast, et ma olen täna terve õhtu jälle maalinud. Mulle keska ajal oli kunst hirmus hingelähedane, aga ma ei osanud leida õiget väljendusviisi ja ehk ei olnud aegki küps. Ma mäletan, et oma fotode kohta kuulsin pidevalt küsimust - mis lugu su pilt räägib? Ja ma ei saanud sellest üldse aru. Minu jaoks oli lihtsalt ilus ja/või huvitav figuur. Mulle meeldisid inimesed. Aga ma ei osanud ennast väljendada nii, et keegi 'otsustaja' selles mõtet näeks. Praegu, maalides, heelgeldades, kududes ma tunnen, et mul on 'lugu'. Ma arvan, et Eesti 'otsustajatele' ei oleks ma ikkagi piisavalt hea. Ja ma arvangi, et siin elades-olles on ära kadunud see hirm kellegi teise otsuse ees, kellegi teise hukkamõistu ees. Mul on Jamaika, kelle arvates ma olen geenius :D, ja selline toetus on vabastav. Hirmust vabastav. Ja see on hea. See on väga hea. Mul on inspiratsiooni palju rohkem.
Jumal ise teab, et mul on olnud raske nädal ja nädalavahetus. Keegi meist ei ole täiuslik. Aga iga asi juhtub põhjusega. Ju siis millekski on ka seda kogemust vaja. Ja see aitab jälle ennast leida ja ennast tundma õppida. Mõtled küll, et oled ju terve elu endaga elanud, et tead küll, mis teed, aga ei ole nii, ikka õpid ja üllatud. Mina ei ole otsustaja ega hukkamõistja. Ma elan oma elu nii, nagu oskan. Olen ammu loobunud teisi hukkamõistmast. Või siis teiste otsuseid. Kõhutunnet ja südant tuleb järgida. Siis oled hiljem rahul, siis ei kahetse.
Ma mäletan, et peale Londonisse kolimist hakkasin ma kuulma komplimente. Eestlastelt siis. Et ma olen nii ilusaks läinud. Et ma olen kaalus alla võtnud (ei ole kusjuures, kaal on aastaid sama) ja noh, et kena ja vormis siis taheti sellega öelda. Jah, Aleks, kes nüid teisi galaktikaid väisab, ütles mulle, et ma olen nii ilusaks läinud, et ma olen särama hakanud.
Ja ma olen palju selle peale mõelnud. Et ju see peab siis õige koht olema. Praegusel ajahetkel. Kõikide nende ajutiste inimeste keskel oled ju kogu aeg endaga. Ajutiste selles suhtes, et 95% sisserändajatest on tulnud siia raha tegema = siin ajutiselt. Sõpru ei leia. Alles ma elasin Rochelle'iga kõrvuti ja me hängisime pea iga päev ninapidi koos. Põhja kolimisega on meie suhtlus täielikult katkenud, enda õigustuseks võin öelda, et tema on olnud see, kes kohtumised ära ütleb.
Ma ei otsigi enam. Ma olen rahul omaenda seltskonnaga. Mulle meeldib endaga olla. Mina olen lahe. Ma olen endaga rahul. Ma õpin enda kohta uusi asju. Vahel need meeldivad mulle, vahel on neil kaks külge, vahel tahaks iseennast kukele saata. Ma olen saanud endaks. Ma olen leidnud, vähemalt mõnes mõttes, mis ma otsinud olen. Olen leidnud suuna. Elu jaoks paraku reisibüroo pakette ei pakuta, nii et ise tuleb leida tee sinna, kuhu jõuda tahad. Aga enne ei olnud suunda. Enne olin noorem ja rohkem segaduses. Ja hing mässas. Ühiskonna vastu ja kõige halva ja haige vastu. Mul ei olnud aega Ise olla. Evely näiteks ütleb, et mingist ajast alates (minu arvutuste kohaselt peale Jamaikaga kohtumist) olen ma nii rahulikuks muutunud. Et enne oli mul hästi närviline olek ja selline ... närviline aura või nii. Ja ma tunnen ennast rahulikuna. Ei-ei, muidugi ma ärritun ja eriti tööl olles, eks, aga nagu olemus on mingi tasakaalu leidnud. Ma ise tunnen, et ma vingun vähem näiteks.
Tegelikult hakkasin ma seda sissekannet kirjutama sellepärast, et ma olen täna terve õhtu jälle maalinud. Mulle keska ajal oli kunst hirmus hingelähedane, aga ma ei osanud leida õiget väljendusviisi ja ehk ei olnud aegki küps. Ma mäletan, et oma fotode kohta kuulsin pidevalt küsimust - mis lugu su pilt räägib? Ja ma ei saanud sellest üldse aru. Minu jaoks oli lihtsalt ilus ja/või huvitav figuur. Mulle meeldisid inimesed. Aga ma ei osanud ennast väljendada nii, et keegi 'otsustaja' selles mõtet näeks. Praegu, maalides, heelgeldades, kududes ma tunnen, et mul on 'lugu'. Ma arvan, et Eesti 'otsustajatele' ei oleks ma ikkagi piisavalt hea. Ja ma arvangi, et siin elades-olles on ära kadunud see hirm kellegi teise otsuse ees, kellegi teise hukkamõistu ees. Mul on Jamaika, kelle arvates ma olen geenius :D, ja selline toetus on vabastav. Hirmust vabastav. Ja see on hea. See on väga hea. Mul on inspiratsiooni palju rohkem.
Jumal ise teab, et mul on olnud raske nädal ja nädalavahetus. Keegi meist ei ole täiuslik. Aga iga asi juhtub põhjusega. Ju siis millekski on ka seda kogemust vaja. Ja see aitab jälle ennast leida ja ennast tundma õppida. Mõtled küll, et oled ju terve elu endaga elanud, et tead küll, mis teed, aga ei ole nii, ikka õpid ja üllatud. Mina ei ole otsustaja ega hukkamõistja. Ma elan oma elu nii, nagu oskan. Olen ammu loobunud teisi hukkamõistmast. Või siis teiste otsuseid. Kõhutunnet ja südant tuleb järgida. Siis oled hiljem rahul, siis ei kahetse.
1 kommentaar:
väga mõnus lugu. Kõlas kuidagi mu oma mõtetega sarnaselt. Kusjuures mulle ka öeldakse Eestis peale Londonist tulekut, et ma näen hea välja ja olen alla võtnud(ehkki hoopis paar kilo juures).:P Ma ajan selle kaela, et need inimesed pole mind ammu näind ja natuke solvun, kuidas ma siis igapäevaselt vaadates koledam olin või.
Postita kommentaar