Hetkeseisuga olen oma esimese vaba päeva õhtus. Meeldetuletuseks siis nii palju, et mul on 4 vaba päeva järjest sel nädalal. Kõik ei ole päris nii läinud nagu ma tahtnud oleks.

Eile õhtuks jooksis juhe nii kokku, et toimus üks suur halamine. Paar asja sai ümberkorraldatud, mis minu jaoks palju stressi tekitas (noh, täna õhtuks on juba täitsa okei), paar jutuajamist panid tuleviku suhtes kahtlema, elu õppetunnid ootavad järjekorras ukse taga ja on asju, millega ma ei taha silmitsi seista, aga selleks, et mõningaid olulisi asju saavutada, tuleb hambad ristis ära kannatada... Ja see tunne, et ma teen ja teen ja rügan ja rügan ja edasi ei lähe mitte midagi. See on halb tunne. Jah, ma ju tean. et läheb küll ja nii, aga ma olen ju ka ainult üks inimene, kellel on samapalju tunde ööpäevas kui kõigil teistel. Vahetevahel ma ei jaksa. Ja üle pika aja tundsin end üksi, sest mul oli tunne, et mul ei ole kellelegi helistada ja muret kurta. Ei olnudki. Jamaikaga lõpmatuseni ja kogu aeg ka ei saa - ta on ju meesterahvas ja tema jaoks on vestlusel konkreetne raam. Kui see kord lõpetatud on, siis uuesti selle laiali harutamine ei ole tema rida. Aga halb oli tunda, et ma olen 25 ja mul ei ole mitte ühtegi sõbratari, kellele öösel kell 1 helistada. Ma olen õppinud sellega elama ja te teate ju isegi, et enamasti on mul sellest savi. Aga vahel, siis kui koorem liiga raskeks muutub või rõõm üle ääre ajab, siis ma tunnen sellest õlast puudust. See on vist see suureks saamine? Kõigil on omad pered ja omad mured... Oh well.

Hommik ei alanud oluliselt paremini. Kuna mul on homseks üks töö esitada, siis olin ma selle tegemise tänasesse plaaninud. Mida ei olnud, oli internet. Ui bljääd. Teenusepakkujal olid piirkonnas remonditööd. Tänu mõningatele ümberkorraldustele jäi mul alles see raha, mis pidi kuskile mujale minema ja nii võtsin ma oma tagasihoidliku rahakoti puuga selga ning kablutasin peatänavale. Mul on vaja uut sügisjakki ja sügis-talv king-saapaid. Pärast kõigi viisakate ja vähemviisakate poodide mantlite ja jakkide selga ajamist ning oma vaeste kosside igast kaunadesse väänamist löntisin ma saba jalge vahel tühja kotiga koju tagasi. Vahet pole, olgu mul see rahakott tühi või täis. Osta pole ikka mitte s*ttagi. See on see, et oled pikem kui keskmine ja jalanumber on suurem kui keskmine.
Koju tulles tegin vähemalt süüa. Siis tegin koduööst ära need punktid, mida sai ilma netita teha ning asusin filmi vahtima. Jamaika kargas korraks sisse, sõime pitsat, andis mulle oma mobiilse interneti ning tõmbas jeehat. Nüüdseks olengi veel õppinud ja filmi lõpuni vaadanud ning tuju on juba täitsa... Kohanenud. Küte on see, tuba on soe ka.

Ostsin poest kilo õunu ja tükeldasin need ära. Vaatan, kas saab kuivatatud õunu või mitte. Sellist veidrat kunsttükki ajas mind tegema järjekordselt inimest enimtõukav jõud - viha. Nimelt olin ma suhtärritunud, kui ma maksin poes kuivatatud õuna näksi eest üle naela. Ja see nägi välja umbes selline: õunad on ilmselt ära mikserdatud, laiali rullitud, ära kuivataud ja ribadeks lõigatud. Nii et see kuivatatud õuna snäkk näeb välja umbes kolm cm lai, 10cm pikk ja 2 mm paksune riba. Ja sihukese eest maksa üle naela! Naeruväärne. Mul tuba samas nii jahe, et ma ei tea, kas sellest midagi välja tuleb. Tegin nad praeahjus enne kergelt soojaks vähemalt.

Mida varem ma magama kobin, seda varem ma silmaluugid hommikul avan...