Tänane päev on möödunud kui pikk ja väsitav halb unenägu.
Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."
Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.
Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.
Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.
Mul olid väga ilusad hetked temaga.
Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.
Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.
Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.
Sain hommikul kõne, mille puhul ei saanud alguses arugi, ons tegu nüüd hüsteerilise nutu või naeruga. Ja siis läbi kõõksatuste tuli lause: "Iiris, Aleks on surnud."
Vaikus. Istusin tööl kontoris ja lihtsalt vaikisin telefoni otsa või korrutasin, et see ei ole võimalik. Autoavarii. Alguses ei olnudki midagi. Ei tundnud midagi. Mõtlesin suisa, et isver, kas ma siis ei hoolinudki, et midagi ei tunne? Kõne lõppedes jõudis kohale šokk. Pastakat igatahes käes hoida ei suutnud. Ja siis läksin tagasi korruse peale. See oli hommikul. Ja terve päeva olen käinud ringi, vapper nägu peas, hambad ristis, nii palju kui suudan. Mitte tööl, mitte siin, mitte praegu.
Noh, jah, nii palju, kui see õnnestus, poole ajast ei õnnestunud.
Peale tööd sõitsin Evely juurde. Ainuke asi, mis ma tahtsin, oli omaette vaikselt istuda ja et enam ei peaks vapper olema ja tagasi hoidma. Päris nii ei läinud ja tuligi Jamaika mulle järele. Aga kui ma tavaliselt talle iga jamaga kaela vajun, siis seekord ma tundsin, et ei. Ma olen omapead ja... Kuidas sa seletad sellist valu? Nii ma siis jutlesin ja pisardasin vaikselt, oodates, mil koju oma tuppa saan. Eks ta teab, miks ma koju tahtsin, ja eks ta ilmselt tunneb, et täna ei ole tema päev. Ja nüüd ma olen oma toas, suurema kriiskamise tegin ära siis, kui Jamaika Burger Kingis käis. Ja nüüd olen tegelikult täitsa vaikselt omaette, voodis, teki all. Külm on veidi toas. Ja tahaks Aleksile kolakat panna, täiega litaka vastu pead tõmmata ja idioodiks sõimata.
Tema nimi jääbki nüüd msni rippuma, ilma, et see enam kunagi online oleks.
Mul olid väga ilusad hetked temaga.
Ja naljakas, nüüd kui on võimalus ennast isaseks töinata, on nagu teistmoodi rahu. Süda on raske ja meel on kurb. Ja ma tegelikult üldse ei tea, miks ma sellest siin kirjutan, sest tavaliselt ma ei lahka selliseid asju siin.
Mis sest, et vahemaa, aga ma tunnen, et seal kaugel, vahemaa taga on auk. See auk, kus tema olema peaks.
Sa ei oota, et 24 aastane ära sureks.
Ja sa ei oota, et mõni s i n u sõpradest ära sureks.
Ära sureks, nagu päriseks. Igaveseks. Jääb ta ainult sinu südamesse ja sinu elusse oma õpetuste või kunagi antud soovituste ja mõtete näol, ei iial enam kallistuse ja murekurtmisega.
Ma ei tea. Elu on kummaline. Elu siin ja elu sealpool. Anastasia ühes oma raamatutes räägib, et kui inimene sureb, siis tema hing jääb maa peale nii kauaks, kui on inimesi, kes temast kui surnust mõtlevad. Ma ei taha Sinust kui surnust mõelda, kallis Aleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar