Höhöö

Tulen mina koju kaheksa ringis töölt, avan ukse, ja koridoris valitsevas pimedusest kostavad hääled nagu 'rööööööö' jms ehmatamishääled. Ehmatasin küll. Ühesõnaga - majarahvas oli rõõmsalt elektrimõõdiku ümber kogunenud ja üritasid pingsalt välja mõelda, et kes elektrit laadima läheb, sest haldajale helistamise peale vastas tema neiu Kong ja väitis, et tüüp on kuskil põõsas vms. Pakkusin ennast vabatahtlikult Chrisile seltsi ja käisime nurga peal poes ära. Päästearmee varmas reamees Chris ronis pärast ka trepikäsipuu otsa ja hakkas seda plastjullat elektrimõõdiku auku toppima, saates oma tegevust sõnadega: And God said... Where the fuck is that hole? Pilves preili Aicha jooksis oma toast küünlaga valgust näitama ja pärast siiski 'valgus sai'. :)

Mitte, et ma vinguda tahaks, aga muidu on küll jumala siiber sellest, et ma pean oma graafiku pärast pidevalt tööl mingit võitlust pidama, sest graafikut tegev juhataja või tema asetäitja ei suvatse meeles pidada, et kolmapäeviti ma õhtuseid vahetusi ei tee. Urr!

Aaa, ja siis veel nii palju, et rüüpan siis Old Jamaica ingveriõlut, ma sinu auks ostsin, Liisu :D