Mul on selline kõhuvalu, et oigama paneb. Kusjuures ma ei saa aru, millest, sest päevad peaks veel kaugel olema, aga justseal, alakõhus... Selline terav valu. Sihuke tunne, et valu ajab oksele.
Eile hommik oli väga raske. Ja tööl olin nagu peata kana. Aga mingi hetk viis töö mõtted eemale. Ja nii oli kuni päeva lõpuni. Ja pärast seda oli lihtsalt hull pinge ja viha. Viha mitte millegi konkreetse suhtes, aga lihtsalt viha enda sees. Ja eile oli just vastupidi - ma ei suutnud enam kodus istuda mitte üks gramm. Peale tööd tulin koju, olin veidi ja siis läksin Stoke Newingtoni Ittosse, sinna vanasse söögikohta, kus ma seal elades ikka käisin. Jubanämmi oli, nagu vanasti. :D
Ja kuna ma siis ikka ei suutnud olla, tegi Rochelle mulle üllatuse ja vastas välja kutsumisele jaatavalt. Ja läksimegi Bar Rumba pühapäevasele õhtule Bubble Over. Hoi hoi. Ikka väga hea oli nedast seda paska välja uhada. Esimest korda mõistsin ma vist dance halli tõelist olemust, muig. Selline vihane ja mul on jumalast pohhui, mis te must arvate suhtumine. Ja nii oligi. Vihtusin vihaga, täiesti jõust.
Nagu nad räägivad, siis erakorralised olukorrad pidid inimese tõelise pale välja tooma. Et kui tahad kedagi tõeliselt tundma õppida, mine taga reisile vms. Mina olen sunnitud nentima, et see pale, mis mulle seekord valguse kätte on keeratud, on üks kole ja armiline ja kohutav pale. See on selline pale, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Sest ma ei tahaks mõelda, et keegi üleüldse on selline.
Nii, nüüd vaikselt istudes on kõhuvalu veidi järele andnud. Aga kööki sööma minemine tundub ikka üle Himaalaja ronimisena. Aga varsti on ju vaja tööle minna... Niuks. Kui kõhuvalu välja arvata, siis täna olen ma töölemineku eest suhteliselt tänulik, juhib mõtted surmast mujale.
Eile hommik oli väga raske. Ja tööl olin nagu peata kana. Aga mingi hetk viis töö mõtted eemale. Ja nii oli kuni päeva lõpuni. Ja pärast seda oli lihtsalt hull pinge ja viha. Viha mitte millegi konkreetse suhtes, aga lihtsalt viha enda sees. Ja eile oli just vastupidi - ma ei suutnud enam kodus istuda mitte üks gramm. Peale tööd tulin koju, olin veidi ja siis läksin Stoke Newingtoni Ittosse, sinna vanasse söögikohta, kus ma seal elades ikka käisin. Jubanämmi oli, nagu vanasti. :D
Ja kuna ma siis ikka ei suutnud olla, tegi Rochelle mulle üllatuse ja vastas välja kutsumisele jaatavalt. Ja läksimegi Bar Rumba pühapäevasele õhtule Bubble Over. Hoi hoi. Ikka väga hea oli nedast seda paska välja uhada. Esimest korda mõistsin ma vist dance halli tõelist olemust, muig. Selline vihane ja mul on jumalast pohhui, mis te must arvate suhtumine. Ja nii oligi. Vihtusin vihaga, täiesti jõust.
Nagu nad räägivad, siis erakorralised olukorrad pidid inimese tõelise pale välja tooma. Et kui tahad kedagi tõeliselt tundma õppida, mine taga reisile vms. Mina olen sunnitud nentima, et see pale, mis mulle seekord valguse kätte on keeratud, on üks kole ja armiline ja kohutav pale. See on selline pale, mida ma tegelikult tunda ei tahaks. Sest ma ei tahaks mõelda, et keegi üleüldse on selline.
Nii, nüüd vaikselt istudes on kõhuvalu veidi järele andnud. Aga kööki sööma minemine tundub ikka üle Himaalaja ronimisena. Aga varsti on ju vaja tööle minna... Niuks. Kui kõhuvalu välja arvata, siis täna olen ma töölemineku eest suhteliselt tänulik, juhib mõtted surmast mujale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar