On absoluutne ebaõnn ärgata laupäeval, oma vabal päeval, halva tujuga. Ja olla nii karjuvalt mossis, et selle peale mõeldes läheb tuju veel halvemaks. Siis kogu oma halvaendelisuses koperdada kööki, et teha väike kosutav hommikueine ja loota kõht-täis-meel-hea meetodile ning avastada järjekordselt, et toidunäppamine on taas alanud. Peale haldaja meeldetuletavat sõnumit, minu tigedat kirja köögis ja majareeglite ukse alla poetamist, oli vahe vahel, ei märganud millegi ära kadumist. Ja üleeile oli minu smuutisse vett kallatud ja täna hommikul minu piimast enamus ära hävitatud. Ja selle peale läks mul üldse söögiisutuju ära. Mõtlesin, et oh pole hullu, tellin omale siis üks kena väike pitsa, ja siis avastan veel rõemsamalt, et pitsaputka ei ava oma uksi veel enne tundi aega. Oi pagana ikaldus. Mine või kaubamajja kohvikusse, poodidesse oleks nagunii vaja minna...
Täna õhtul peaksin ma kella 6st Ligia juurde õhtusöögile minema, küpsetab mulle Kolumbia stiilis roa. :)
Täna õhtul peaksin ma kella 6st Ligia juurde õhtusöögile minema, küpsetab mulle Kolumbia stiilis roa. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar