Ehk miks mul oli eile äikseliselt halb tuju.
Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.
Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.
Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!
Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!
Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.
Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.
Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!
Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.
Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.
Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!
Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!
Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.
Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.
Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!
Järgmiseks paluksin ma labidat!
Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.
Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar