Hmm

Ma nüüd päriselt ei plaaninud seda, et kui ma end voodisse teki alla mõnusasti kerra kerin, et siis helistab Jamaika ja kutsub kinno. No muidugi oli vaja ju minna - Yes Man on päris vahva film, väga kerge, samas filosoofiline. :) I
gatahes, eks, peab Jamaikal üks sõps Stratfordis kuskil mingit rämedalt suurt raadios reklaamitud (sünnipäeva-)pidu ja millegipärast tekkis meil plaan sinna minna. Eks sai seda mõtet ennegi veeretatud, aga kaalukauss oli kogu aeg pigem mitteminemise poolel, aga mul on tunne, et see film mõjutas otsustamist... Oeh. Nüüd ma siis olen siin, pestud-kustud-kammitud, silmad sama väsinud kui enne, Jamaika mind poole tunni pärast peale korjamas (ehk siis 1.00) ja mingile suurele ülikallile (20 naela pilet, saate aru, vapsjee, noh, õnneks on meil tasuta) getopeole minemas...
Einoh, mitte et ma kurdaks, ma lihtsalt kukun ilmselt homme õhtul jalapealt ära. Sellega seoses meenub mulle, et mul on kuskil kaelapadi, mille võiks üles otsida...

Kui lendamisest saab 'rutiin', siis see on oma võlu täielikult kaotanud ja selline väga raske tunne on. See on ju lihtsalt mingi elutu rauakolakas, mis väga kergesti ei allu kontrollile, eks... Et millegipärast on sihuke hirm veidi, raske tunne. Oh well, uni on...