Stressitaluvusest

Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.

Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :) 

Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.

Tasa tehtud

Lahkusin täna hommikul kodust 9.30. Päike siras uhkes üksinduses keset lõputuid sinavaid välju. Vigla oli kaenlas, kummikud jalas ja UK garage kõrvus üürgamas. Suund oli aiamaale. Üksinda kaevasin peaaegu pool kaevamata alast ära, ehk siis platsi suhtes 1/3. Nokkisin välja kive, klaasikilde ja muidugi muid elusolendeid (umbrohtu, mädand kartuleid jms siis silmas pidades). Siis saabus mulle abivägi, kes ülejäänud ala läbi kaevas. Seda tuleb mul veel omapead viglama minna, sest selleks ajaks mul selg nii valutas, et enam ei jaksanud seal mullas tuhnida. Koju jõudsin 15.30. Päike oli pilvedest seltsidaamide taha peitu pugenud ning sellevõrra õues kohe krõnksam ka. 

Järjekordselt veeretasid kõik möödaminejad jutukest. Noh, ma ikkagi uus nägu ju. Tänase päeva saak on 4 ämbrit ja 10 maasikataime. :) Kolme viigipuuga itaallane andis. :P Ämber on ju üks tore asi, tooli eest ja kastekannu eest ja tassimisasjanduse eest jne.  Ma muidugi kohe ruttu korjasin 2 ämbritäit kiva 2/3 maatüki mullast välja ja IKKA on neid seal veel jaburalt palju. Kuidas selle maatüki eelmine kasutaja seal üldse midagi kasvatada suutis?

Aga sihuke visa eestlaslik omadus üritas täna pinnale tungida küll. No see, et iga möödaminejaga peab juttu puhuma... Vahel on tore küll, aga poole ajast tahaks lihtsalt, et minu maalapi ümber oleks kõrge hekk, nii et keegi ei näekski, kas ma olen seal või mitte.Tahaks omi mõtteid mõelda jne. Ehkki nad kõik on sõbralikud ja julgustavad. :) Oeh, ikka omaette tahab see eestlane olla... 

Muidu oli eriti vahva veel see, et pidasime kursakaalsasest brasiillannaga poolteist tundi telefonikonverentsi eksamiteemadel. :P Mina muudkui kaevan ja samal ajal seletan, kuidas need südameklapid ikka töötavad. Ja mina muudkui ikka kaevan ja tema seletab mingeid hormoonitootmisi. Kaks kärbest ühe hoobiga! :)

PS. Oskab keegi head lihtsat kapuutsi kudumismeetodit/lõiget/tegumoodi soovitada? Noh, tähendab see kapuuts peaks nagu selle kampsuni külge minema, mida ma praegu koon. 

Muig

Kõik asjad olid valmis. Labidas, vigla, vesi, kindad, vaim, jne. Isegi läätsed olid juba silmas ja riided seljas. Ja siis hakkas sadama. No kohe täitsa sadama. Nii ma siis istun nõutu näoga voodiäärel, eks tuleb aiamaakaevamine veidi hilisemaks lükata....


EDIT: Ei saa miskit parata, aga ilge pettumus hakkab hinge hiilima. Ma nii ootasin tänast aiamaale minekut, olin eile terve päeva elevil, aga vihm ei jää ega jää järele... Vähemaks ka ei jää... :( 

Põnev-põnev

Eile saabusid minu maheseemned! :) 9 pakki lubadusi helgemaks tulevikuks. :P Pidasin emaga pika telefonikonverentsi, sest mul puudub igasugune kogemus, kuidas ja mida ja millal ja mismoodi mingeid taimi külvata. Jah, aiamaal on jätkuvalt 2/3 kaevamata, aga vähemalt viigipuu kärpisime eile Kaidiga ära. See oli küll sihuke nalja- ja naerunumber, meelelahutust oli küllaga. 

Aga hetkel kooli, viimane loeng enne kolmapäevast eksamit! 

Elust siis

Johhaidii, täna on olnud just selline õiget sorti päev. Puhata, mängida ja hästi palju tehtud ka. :) Käisin teist korda aiamaal, 1/3 maatükist on nüüd peenrakujuline ja ootab kompostikihti ning seemneid. :) Selg valutab, aga meel on hea. Kohtasin mitmeid aiamaalisi ka - kõik, kes mu maalapist mööda käisid, jäid seisma ning hakkasid juttu puhuma. Ning minu üllatuseks ei olnud nende seas ühtegi inglast, hihii... Nõuandeid jagati ning üldises plaanis hästi sõbralikud. Jutt umbes selline, et mina olen SeejaSee ja minu aiamaatükk on see, kus kolm viigipuud kasvab. :D

Siis sain isiklike rõõmudega tegelda, siin pikemalt ei peatuks. ;)

Ning siis olen veel õppinud (eksamid ukse ees), netist mahe-kataloogist seemneid valinud-tellinud, kudunud, pesu pesnud ja süüa teinud. Kuidas on küll nii, et mõni päev lihtsalt mahutab umbes tuhat ja üks tegemist ning samas mõni teine ei mahuta peale hambad laiali magamise mitte essugi... :P

Muidu läks Dr Pepperi sõltuvus üle sellesama blogisissekandega, kus ma sellest rääkisin, muig... Siis asendus see meeletu shokolaadisöömisega ning hetkel üritan sellest taastuda. Ning eile kuulasime tööl tshikkidega päev otsa UK garage muusikat ning mul on täna ikka veel see meeleolu, juutuub aitab alati...

Sõnatu

Ühel ilusal hetkel kirjutan ma aiamaal käigust ja muust elust, aga täna oli selline moment, et ma kohe pean selle kärmelt üles tähendama enne, kui see mälestustehõlma vajub.

Täna, neljandal märtsil, anti mulle toidupoe kassas JÕULU-säästukaart, kuhu saad aasta otsa templeid koguda ning siis saad detsembris 100 naela pealt 3 naela soodustust.

MÄRTSIS??? 

Jõulude eest ei ole tõepoolest enam mitte mingit pääsu...

Leivasupi- ja trummibassipäev

Liisu ajas siin ükspäev oma leivasupijutuga hirmsa isu peale. Kuna mul täiesti juhuslikult oligi kapis pool leivapätsi viimasest tegemisest kuivama jäänud, läks see kenaste asja ette. Kokku sai seda suur potitäis, ära süüa ei jaksanud pea midagi. Mis ajast see nii rammus on?!? Ma ikka mäletan, et lapsepõlves sai seda ikka taldrikute kaupa näost sisse aetud, nüüd sai maitsmise ja saumikseri puhtaks limpsimisega kõht pilgeni täis. Majakaaslased punnitasid pisikest kausikest kolme peale, nii et seda nägu. Maitse olevat hea, aga liiga rammus. Piff arvas veel, et see võiks nacho'dega hea olla. (???) Ühesõnaga, ma olen nagu Jeesus - väikse kausiga toidan mitu meest.

Kausike teilegi? Ma lahkelt jagan. :D

Ja muidu on täna trummi ja bassi meeleolu. Ning selle meeleoluga kaasneb alati Aleks, oli tema ju see, kes seda muusikat mulle tutvustas. Jaa, mäletan kuskil laohoones peol käimist ning tol ajal ma ei saanud üldse aru, misasja nad kõik kargavad. :D Aga noh, selline see tantsustiil kord juba on. Igatahes, vahva on. Ühel päeval kohtan ma tema hinge uuesti, ilmselt küll kellegi teise kehas, loodan, et ikka ära tunnen. :)

Ning haiglas on pühapäeval viimane päev. Noh, selles osakonnas siis. Täielik müstika - kuhu see kuus nädalat kadunud on? Muidu olen vahepeal õppinud tilguteid kanüüliga ühendama ning lahti ühendama (jubeimelik on eesti keeles kirjutada asjadest, mida oled teises keeles õppinud) ning eile osalesin ametlikult ravimite jagamisel - drug round ? Kirjutasin aga oma allkirjakesi, mida siis registreeritud õde omakorda allkirjastas. Nahaaluseid süste olen teinud piisavalt palju - arvepidamine ei tundu enam oluline. Järgmiseks tuleb siis lihasesse käiv süst ära õppida. Haavasidumisi on veel mitmeid olnud, mulle kohe meeldib see osa. :P 

Igatahes, pühapäeva hommikul lähen oma aiamaalappi kaema ning hetkel kooks veidi... :)

Haiglakroonika - peaaegu pikali

Ehk lugu sellest, kuidas ma peaaegu ära minestasin.

Nimelt rabas mind üks medõde endaga kaasa, kui ühte värsket haava siduma läks. Ja millegipärast hakkas mul kohutavalt palav, pea hakkas ringi käima ja silme ette hakkasid imelikud mustrid tekkima. Ma siis panin käbe voodi juurest minema, jõin vett ja ei saanud üldse aru, mis toimub. Polnud üldse mingi eriline haav, veri mul südant pahaks ei aja ning ennegi juba haavu näinud ju. Nii ma siis tiksusingi voodi äärde ja äärest ära mitu korda, sest tahtsin ikka saagist matti saada, aga iga kord hakkas imelik. Pärast tuli aga selsamal patsiendil veel paar väiksemat haava siduda. Sellega juhtus nii, et tegin täitsa ise otsast peale kuni lõpuni- medõel oli vaja vahepeal ära käia ning usaldas mind omapead haava puhastama-siduma. Kusjuures siis ei hakanud paha. Müstika. 

Jaa, ning kanüüli väljavõtmisega ka probleeme ei ole. :) Väiksed asjad, aga kuskilt peab ju alustama. ;) 

Juhhei!

Mul oli tükk aega sisetunne, et selleks suveks saan ma oma aiamaalapi kätte. Ning just praegu saingi kõne, et ma olen nimekirjas esimene ning järgmisel laupäeval lähen oma maatükki kaema! :) Rõõm, rõõm, puhas rõõm. :)

Ja jälle üks nädal möödas

Ja teate, mis! Järgmine nädal on veebruari viimane nädal! :) See tähendab seda, et see on mu viimane kuuepäevane töönädal, juhhei! 

Kahju on aga sellest, et kirurgiaosakonna praktika läbi saab. See on sihuke mõnus koht, töötaks seal heameelega. Ehkki jah, vahel tahaks natuke rohkem äkšionit, hehee. Igatahes õppinud olen palju, see on peamine. 

Ja siis käis Liina vahepeal külas. Pilte mul praegu pole, kõik istuvad Liina fotokas, aga natuke ikka töllasime ringi ka, nii palju kui minu väsimusaste lubas. Näiteks käisime viimase nädala jooksul kolm korda kinos (Bollywoodi film Patiala House, kerge komöödia Just Go With It ning Disney 3D multikas Tangled. Igate vahvad kõik. :)). Käsime hiinakat söömas, Alexandra palee juures jalutamas ning kohalikus kaubamajas shoppamas. Väga tore oli. 

Ning täna hommikul olen koristanud ja pesu pesnud ning nüüd lebotan voodis, kudumistöö näpu vahel. Kõht on tühi, aga süüa teha ei viitsi....

Haiglakroonika - uus patsient

Tähendab, täna ei teinud ma midagi märkimisväärselt põnevat. Samas tabas mind esimest korda selline... hõre tunne. :D Nimelt tuli meil osakonda patsient selgroolüli mõraga kaela piirkonnas. Et tal oli see suur plastikjublakas ümber kaela, pea kahe neljakandilise karbilaadse asja vahel ning kogu kupatus oli omakorda voodi külge teibitud, et pea ei liiguks. Ei tasu karta, et me patsiente ahistame ja voodi külge teibime, varsti võeti need ära. :) Aga kõhe tunne oli küll. Üks vale liigutus ja see inimene võib eluks ajaks halvatuks jääda. Oma ortopeedia patsientidega olen ma harjunud, tean, kus valu on, kui palju nad liigutada saavad, jne, aga jah, see oli sihuke.... Kõhedust tekitav, ikkagi esimest korda sellist vigastust ihusilmaga näha. Loo moraal - ärge kukkuge trepist alla. :) 

Ja on täiesti hämmastav, kui ebaviisakad ja ebameeldivad võivad mõned inimesed olla... Umbes nagu oleks haiglapersonal süüdi selles, et nendega midagi juhtus. Aga ikka hakkab ju parem, kui nende peale karjuda, neid kõiges süüdistada ja tagatipuks lubada neid kohtusse kaevata... 

Väsimuse aste - I CAN'T DO THIS. Muig, ausõna. Mul on pidevalt ja kogu aeg tunne, et ma olen seekord liiga suure tüki omale ahnitsenud... Ma olen nii väsinud kogu aeg, keskendumisvõime on minimaalne, olen kaalus mõnusalt juurde võtnud, sest söön kogu aeg shokolaadi ja trennitegemiseks olen liiga väsinud. Ja mul ei ole häbi tunnistada, et väga tihti tahaks lihtsalt maha istuda ja umbes kolm tundi järjest nutta löristada. Pingemaandamise mõttes või nii. :D Aga ei, ma saan hakkama ning tegelikult olen ma väga õnnelik, et õpin asja, kus ma ennast omal kohal tunnen olevat. 

Haiglakroonika - jälle sammuke edasi

Einoh, asi hakkab juba täitsa ilmet võtma. Täna eemaldasin (Esimest Korda) patsiendil põlveopi haavast klambreid. Igavene posu oli neid, täiesti tavalised klambrid noh, nagu klambripüssiga lastud. Käed värisesid lõpu poole veits, aga hakkama sain ja jube uhke olin enda üle. :P Üldse olin kohe ülejäänud päeva rõõmust sogane, muig. Noh, et mulle kui nii värskele tudengile ikkagi selline võimalus anti ja et ikkagi usaldati kellegi haava sisse sorkima. Emale mainisin, too pidi telefoni otsas ära minestama ning kinnitas mulle eriti pingsalt, et ta ei taha sellest mitte midagi kuulda. :D 

Väsimuse aste on TIGE MÕRD. Toidupoes käies rääkisin omaette kogu aeg, sest kõik käisid mulle eeskooberdamisega närvidele. Saatsin neid igasugustesse soojadesse kohtadesse, žestikuleerisin kätega, et nad end kiiremini liigutaks jne. Koju jõudes mõtlesin aint, kuidas ma majakaaslastel näo täis sõiman. :D Mida ma muidugi ei teinud, saatsin hoopis haldajale igate kena smsi, et ta inimestele meelde tuletaks, et enda järelt oleks kena ära koristada.

Noh jah, homne veel ning siis on Vaba Laupäev. Liina on hetkel teel Londoni poole, homme õhtul saab temaga ehk kuskil siin lähistel veel kakaodki juua. :)

Haiglakroonika - esimene teine ja uus esimene

Tegin eile teise süsti. Oli palju hirmsam kui esimene. :D Kõrvad läksid punaseks ja puha. 

Ning siis aitasin eile veel haavasidumisega. :) Tähendab, otseselt siduda polnud seal midagi, aga ma ei suutnud midagi asjalikumat wound dressing vasteks välja mõelda. Väga põnev oli. Ei läinud kõrvad punaseks. 

Äärmiselt häbiväärse asjaoluna nendin, et mul hakkab Dr Pepper'i sõltuvus tekkima. Noh, teate küll, see cocalaadne jook. Ainult et palju magusam ja nagu kaneeliga. :P Ja pealekauba meenutab see mulle alati Murakat, sest kui me veel koos samas kaubanduskeskuses töötasime, siis talle see ilgelt meeldis ning tema käest ma seda esimest korda ka proovisin. :P Suisa patt, ma ütlen, täielikult vastuolus minu maailmavaatega. Aga ma panen selle pideva pinge ja väsimuse arvele. :P

Ning jälle ära haiglasse...

Esimene vaba päev

Esimene vaba päev selle kuu neljast hakkab õhtusse jõudma. Nagu arvata võis, polegi midagi eriti teinud. Hommikul käisin veits poodides ning ostsin omale sussid ja muud sodi ning söögitegemise asemel sõin hoopis türklaste shish-kana salatiga. Siis olen veel kudunud ning üle hulga aja suuremas koguses Simpsoneid ära vaadanud. Homme siis hooldekodusse 12h vahetusse ning esmaspäevast reedeni jälle haiglas. 

Haiglas on muidu vahva. No nii vahva, kui selline asi olla saab. Ainuke asi, mida on tõeliselt raske taluda, on abitus. See, kui keegi valudes oigab ja täitsa sogane on ning valuvaigistid ei aita. Nägin üht pea seitsmekümnest meesterahvast valju häälega n u t m a s ning mitte ükski valuvaigisti ei aidanud, isegi morfiin mitte. Sellisel juhul ei oska endaga mitte midagi peale hakata. 

Aga kolm nädalat on juba möödas, täitsa lõpp. Alles ma läksin esimesele päevale ning nüüd algab juba neljas nädal... 

Tänasesse õhtusse tuleb veel kitlite triikimine mahutada, aga üldse ei viitsi.... Täiskasvanud tudengi igav elu. :D 

Bakterite levik versus öko - tervishoiutöötajad aidake!

Nüüd, kui ma aktiivselt viis päeva nädalas haiglas olen ning ühe päeva hooldekodus, tekib mul paratamatult küsimus, mis minu jaoks suhteliselt oluline on. 

Mul on kolm vormikitlit (hooldekodus on tuunika), mida tuleb ideaalis pesta peale igat kandmist. Reaalsuses tuleb mul aga kanda sama kitlit 2 päeva järjest, kuna see ei kuiva ühe ööga ära ning lisaks tuleb neid veel triikida ka. Vormiriideid tuleks pesta muust pesust eraldi, aga 3 kitlit ei täida masinat ning minu masinal ei ole mingit lühendatud programmi. Viimane kord proovisin eco-programmi poolele masinatäiele ning see võttis 2,5h. Tavapesu võtab umbes tunni. Mida kõrgem temperatuur, seda kauem pesu aega võtab. Ideaalis tahaks kitleid pesta 60 kraadiga, aga praktiliselt tühja masinat 60 kraadise pesuga 2 tundi jooksutada on minu meelest lubamatu vee- ning elektrikulu. Ons kellelgi mingeid häid mõtteid?

PS. Minu Esimeste Kroonika on sassis, ei jõua järge pidada enam :P

PPS. Tegin hommikul seemnesegu-datli-rukkileiba - niiiiiiiii hea. :) 

Aga nüüd haiglasse.

Esimeste Kroonika jätkub

Jaa, eile tegin patsiendile süsti. :) Paanikat ei olnudki kusjuures, aint käed läksid higiseks. :P 

Muidu jõudsin juba vahepeal arvama hakata, et köha hakkab taanduma, aga ei, eile öösel ei saanud jälle magada, täna hommikul on juhe koos ja pea valutab. Aga õhtuks on mul perearsti aeg, vaatame, kas sealt peale paratsetamooli või antibiootikumide veel midagi tuleb...

Kuigi üks maal on pooleli, sügelevad näpud hoopis kudumise järele. Veebruaris oleks kudumine hea meelelahutus - nagunii liiga väsinud, et kuskile minna, samas produktiivne ja rahustav. Üks mõte juba mõlgub peas, tunni aja pärast peangi emaga telefonikonverentsi, et kuidas ideed teostada. Tundub, et nii nagu söögitegemisega, on sama lugu kudumisega - ei saa mina retseptide ja mustrite järgimisega hakkama. Mitte, et see mind midagi tegemast takistaks. :D

Julge hundi rind on rasvane ehk sinepiplaastrid kõrges eas

Istun jalgupidi roosas plastmasskausis, kus varvastele seltsiks kuum vesi ja kaks sinepiplaastrit. Kolmas sinepiplaaster ilutseb rinna peal (või siis pigem kahe vahel, khmm). Siiamaani ei ole väga kibe hakanud. Mul on nimelt üks äärmiselt andekas ja tahtejõuline köha. Oskab end ilmutada kõige ebasobivamatel hetkedel (näiteks siis, kui ma magada üritan või mõne patsiendiga tegelen) ning vaatamata gripirohule ja köhasiirupile ei taha üldse alla anda. Klass omaette! Isegi mu nohu on juba enamvähem käega löönud, aga preili Köhal on veel asjaajamisi... 

Muidu on mu veebruar täpselt nii kaootiline nagu ma arvasin. Tegelikult on kaootiline vale sõna, tegelikult oleks üliplaneeritud palju täpsem. Terve veebruari peale on mul 4 vaba päeva. Nendest 20 päeva veedan haiglas, 4 hooldekodus ja 4 ilmselt hambad laiali norsates. Jaa, mul on preili Köhalt vastupidavuse suhtes nii mõndagi õppida.

Muidu käisin täna MRI skänni vaatamas. Põnev oli. Suisa fenomenaalne, kui täpselt on võimalik inimese SISSE näha... Pärast rääkisin patsiendiga, et oi, näed, ma nägin su neere ja pankreast ja muud sodi. 3D ja puha. :D

Pilt siit

Plaaster on vägagi kibedaks hetkel muutunud. Ai. 

Oskustepagasisse on lisandunud veresuhkrumõõtmine ning pissiproovi tegemine nii kateetrist kui kätteulatatud moel. :) Ahjaa, oma esimese veritseva haava nägin ka ära. Kellelgi oli puusaoperatsioon tehtud, nii et terve külg oli sinine, haav justkui kirjaklambritega kokku tõmmatud ning kõige vahelt immitses veel verd. Äge. :D Umbes midagi sellist, kui mõnele hullule peaks huvi pakkuma. ;)  Tähendab, Tikker tegelikult manitses siin mind, et ma ei peaks kõike seda siia kirjutama, et kindlasti on mõni nõrganärviline, aga armsad minestajad, ärge kartke, varsti ma nagunii enam sellest ei kirjuta. ;) Varsti on veritsevad haavad igapäevane nähtus ning vaevalt, et ma seda siia iga päev kirjutada viitsin. Aga noh, kuna mul on ju praegu Esimeste Periood, siis nagu selle puhul. Palun väga vabandust. :)

Aga kuna meil preili Köhaga pikk öö ees ootab, siis hakkan vaikselt homseid asju kokku pakkima. 

Haiglakroonika ehk siit ta tuleb

Nonii, see lugu on nüüd lahti läinud. Kõik need paljud esimesed korrad, mida meile sisseastumisel lubati, on nüüd alanud. Esimene vahetus haiglas, esimest korda valge kitliga ringi käimine, esimene patsiendiga tegelemine, esimene juhendaja, esimene praktika... 

Sel nädalal tegin 3 x 13,5h vahetust. Tagajärg - tõbine. Nüüd homsest algaval nädalal teen poolikuid päevi, 'ainult' 8h vahetusi... Aga esimese päeva lõpus koju jõudes ei olnud mul netti ja kirjutasin tekstidokumenti sellise jutu valmis: 

Esimene päev pärishaiglas pärispatsientidega on selja taga. Ma olen ropult väsinud, mul on peavalu ja kõik kohad on pinges. Suures osas mölutasime niisama, vahtisime pealt ja otsisime tegevust. Meid oli ju suisa neli... Homme aga olen õpilastest üksinda.

Tegin täna peaaegu-lõpetanud viimase aasta  med-tudengi valvsa pilgu all oma elu esimesed mõõtmised – vererõhk, hingamissagedus, pulss ja temperatuur. Pärispatsient oli ja puha. Põhimõtteliselt vedas, et käed ei värisenud, aga kõrvad läksid küll punaseks. :D Esimeseks patsiendiks oli mul endine medõde, kes muidu iga asja peale hädaldas, aga kui ma talle ennast murust madalamaks tegin ja ütlesin, et ta on mu päris esimene patsient, siis ta lahkelt lubas endaga eksperimenteerida ja seletas agaralt juurde ka. 

Kuivõrd ma olen kirurgiaosakonnas, siis homme saan ma neid mõõtmisi ilmselt juba rohkem harjutada. Seal on muide kolm ruumitäit meditsiinilisi vahendeid – kanüülidest siibrini, pappkaussidest metallraamideni, morfiinist plaastriteni. Äge on. 

Teise ja kolmanda päeva muljeteks kirjutaks vist seda, et paanilist hirmu patsientide ees enam ei olnud. Vaata, sellega hooldekodus nii ära harjunud, et samad näod kogu aeg on ning enamus ikka vaimsete probleemidega ka ja nüüd korraga võõrad joped ning täie mõistuse juures! Pealekauba ei tea ma asjast ju mitte muhvigi. Nüüd ma ütlen iga asja peale - ma olen õpilane, ma ei tea, aga ma uurin järele. :D 

Kokkuvõttes on lahe, ehkki mul on rollidilemma - enam ei ole ju lihtsalt hooldaja, vastutused on teistsugused, pean neid meeles pidama. 

Veebruaris pean aga viiepäevasesse praktikagraafikusse (täistöötunnid) veel hooldekodus kah paar vahetust mahutama, muidu ei mässi rahaliselt välja. Aga millal ja kuidas ma jaksan? Oeh, hirm on selle veebruari ees. Õnneks on ainult üks veebruar aastas. :D ;) 

Täna sai üle pika aja talunike turul ka käidud. Külm oli, aga nänni sai mehiselt, äärmiselt tore. :)

Valmis!

Hullud tööl ja hullud kodus

Vähe sellest, et ma tööl tegelen inimestega, kel on igasugu vaimseid muresid, nüüd on see teeema koju kah veel kolinud. Okei, kõrvaltoa 'noormehega' ei ole me enam sellest teatud intsidendist alates rääkinud ning seda minu algatusel, ma lihtsalt ei vasta talle (mis ei takista teda üritamast). Minu jaoks on tal mingi vaimne probleem ja kodus tahan ma normaalsete inimestega suhelda. 

Täna tundub aga meie armas prantsuse noormees eriti pöördes olevat. Kunstiinimeste värk, ma ütlen. Lammutab hetkel kööki laiali. Teisisõnu laamendab. Kõla järgi tundub nagu paugutaks ahjuuksega, köögiuksega, peksaks rätiku või matiga vastu maad (?) ning ülejäänud helid on arusaamatud (praegu paugutas oma toa ust, vannitoa ust ning on kuulda vihast prantsuskeelset kõnet), tõenöoliselt loobib midagi kuskile. Söögitegemise ajal suhtlesin taga ning tal on maailmavalu - kõik on mõttetu, kõik on paha, kõik on *"@%/E*. Kuigi tal on ka enne neid perioode olnud, kus 'kõik on ...', siis laamendamas ei ole ma teda enne näinud ega kuulnud. Ei, ma ei karda, et ta mulle kallale tuleb, aga ebameeldiv on sellegipoolest - maja negatiivset energiat täis.

EDIT: Käisin kahjusid hindamas. Vannituba oli normis, köögis on kraanikausialuse kapi raskelt käidav uks koos hingedega eest ära tõmmatud ning lamab nüüd teine näoli keset põrandat. Isegi link oli jõuliselt eemaldatud ning vedeleb teises kööginurgas. Huvitav, mismoodi ta selle supi nüüd ära helbib - meie haldaja ei oska naelagi seina lüüa...  

EDIT 2: Inglise piffi koju jõudes oli veel väike apdeit (no prantslane ja piff on mingid suured sõpsid). Need köögist kostunud tuvastamatud helid olid hoopis rusikad. Rusikatega peksmine siis tähendab. Et olla teised puhta katki ja paistes olnud. Khmm. Kusjuures tegelikult on mul kuidagi halb tunne seda juttu siia kirjutada, justkui reedaks kellegi saladust... :(