Häbiväärne

Hmm. Ma kerisin veidi oma blogilehte allapoole ja nägin, et ma olen siimasel ajal ainult vingunud. Otsatult ja lõpmatult vingunud. Tegelikult ei ole maailm üldse ju nii must, aga nagu Tikker alati ütleb - blogis on hea ennast välja elada ja paha tuju korral on hea blogis näägutada, samas kui hea tuju korral lihtsalt tshillid kuskil ja noh, naudid head tuju.
Streik on selleks korraks möödas ja elu läheb edasi. Mul on kaks vaba päeva olnud (noh, täna on teine) ja ilmad on suhtokeid olnud, eile lõpetasin oma osa grupitööst ära ja saatsin edasi kellelegi, kes need jupid kokku paneb. Ja kuigi üks neiu grupist minu kannatuse tõsiselt proovile paneb ja ma pean tõsiselt alla suruma soovi talle pasunasse anda (sest ta on lihtsalt ülemõistuse ebaviisakas ja bitchy), on edasine grupitöö saatus hetkel teistes kätes. Nii et mina ei pea taga rohkem rääkima.

Ja see eksam, milleks ma õppisin nii hoolega - pingutus oli vaeva väärt. Õppejõud ütles tööd tagasi andes 'Marvellous work' ja esilehele oli kirjutatud 'Fantastic answers'. Noh, kas saab olla paremat preemiat? Rind kohe paisus uhkusest, kui üks läbi kukkus, paar tükki ei ilmunud eksamile ja mõnede tulemus oli nii kehva, et peavad eksami uuesti tegema... Et näed, mina nägin vaeva ja sain oma tulemuse. Tee tööd, siis tuleb ka armastus :D

Üleüldse olen ma viimasel ajal ses suhtes ennast täis, irw. Mul on uhke tunne, et ma olen pool aastat saanud hakkama täiskohaga töö, trenniandmisega, poole kohaga koolis käimise ja maksimum tulemustega tööde tegemisega, autokooli esialgu teooria õppimisega ja nüüd sõidutundidega. Inimvõimetel ei ole piire. :D Ehkki enamuse ajast on mul küll tunne olnud, et ma olen need piirid mitmekordselt ületanud... See on raske aeg olnud, väga raske. Selle kõige juures on mul veel ju suhe ka, mis on tegelikult enamuse ajast suureks toeks ja rõõmuallikaks olnud.
Sellist kokkuvõtlikku juttu teen sellepärast, et kahe nädala pärast lähme suvevaheajale... Ma ei suuda seda uskuda, ausõna.

Kui ma jaksaks...

... siis ma räägiks teile, mida tähendab suurlinna metroostreik. Räägiks, kuidas ma eile ärkasin 5.15, lahkusin kodust 5.50 ja jõudsin koju 21.45. Kuidas ma olen nii väsinud, et ma enam väsimust ei tunne ja magama ei jää. Kuidas ma neljatunnise unega 4.40 tõusin, 4.55 kodust lahkusin ja ööbussidega rändama hakkasin, sest metroo ju ometigi streigib. Ja kuidas ma jõuan koju 20.45, peale tööd, trenni ja ilget matkamist pealinna segases ülerahvastatud transpordis.
Ma ei tunnegi väsimust, lihtsalt nutta tahaks.
Ja homme nad ka streigivad.

Viimne tunnike

Täna hommikul arvasin mina kõige täiega, et nüüd paneme pillid kokku ja paneme ajama. Nimelt tabas mind täna, tavalise tööpäeva hommikul, 10 minutit enne uksest välja astumist selline kõhuvaluhoog, et ma ei suutnud ennast liigutada. Mul oli tunne, nagu oleks mu alakõht krampides. Lebasin kägaras voodis, pisarad muudkui padjapüüri nirisemas ja lõpp silme ees. Tööle jõudsin 45 minutit hiljem, valuvaigisteid täis ja liimist lahti. Käia ei saanud, kõhtu katsudes oli valus, kükitada oli valus, olla oli valus, üleüldse oli s*tt. :P Nüüdseks õhkõrnalt veel tuikab, aga tundub, et draama on selleks korraks läbi. Ja asja ebatavalisus on see, et ei olnud tegemist päevadevalu või toidumürgitusega - kumbagi ei ole.
Nagu ilgelt imelik.

Peale tööd läksime Kasiaga (poolatarist uus supervisor, rääkisin ju küll...?) Victoria stationisse poodidesse jalutama (aeglaselt, egas ma kiiresti ju käia ei saanud) ja prantsuse kohvikusse nimega Cafe Rouge. Ja OIRAISK, kui HEA Caesari salat ja magustoit seal olid! Teenindus oli ka super, muudkui Bon Appetit ja Would you like some black/white pepper? -jutt. Lihtsalt täielik hellitamine pärast nigelast enesetundest tingitud koormavat tööpäeva.

Riidepoodide uue hooaja appdeit on selline, et võrratud lillemustrilised kangad ja õudkolejubedad lõiked kõikidel toppidel ja kleitidel.

Kolmapäevaseid uitmõtteid

Hmm. Teretulemast juunisse. Kui me eile olime siin Londonis palavusse sulamas, siis täna tuleb jakid jälle välja otsida. Aga see ongi hea, saab veidi hinge tõmmata enne, kui suvi täie hooga peale hakkab.

Külvasin just lillepotti murulauku. Õues lusikaga mulda kaevates ja kõhtu korisedes mõtlesin, et ma igatsen hirmsasti seda, et keegi mulle süüa teeb. Ja et keegi hindab ja tahab, et mina süüa teeks. Ses suhtes, et mulle väga meeldib teistele süüa teha, Tikker ja Liblikas ja Liina on parimad näited tänulikkuse ja hindamise osas. Aga vahetevahel tahaks, et oleks nii, et toimetad omi asju (näiteks kaevad mulda õues lusikaga) ja sa tunned söögilõhna ning keegi kutsub sind sööma.

Ma ennist olin kindel, et Rochelle teeb mu tantsutunnid mu eest ära, kui ma Eestis olen, aga tuli välja, et tema lihtsalt keeldub tunde andmast. Nagu niisama. Nii ma siis otsisingi netist mingeid pipisid, kes natuke naba keerutaks juuli algul... Täna tuleb üks neidis tundi vaatama. Uh, internet on kahtlane, aga mis ma teha saan? Eks ma üritan tast paar liigutust välja pigistada (noh, juhataja ei luba ju kedagi tasuta tundi), et näha, kas ta tegelikult ka midagi teha oskab.

Tuju on hetkel... Näljane. :P Poest on vaja pakkepaela kardina ülespanemiseks ja superliimi puust ehtekarbi kaunistusriba tagasi liimimiseks.

Sõidutund läks hommikul väsitavalt, ilgem rallimine oli.
Eksam oli eile... Noh, pea sama, mis proovieksam. :P Käsi oli kirjutamisest vässu. :)

Jamaika oli külas ja üle pika aja valmistasin talle hommikusööki.

Mõte ei jookse üldse.

Ahjaa, vaatasin Benjamin Buttoni filmi ka ja minu arvates on see õnnetu ja kurb film. Et huvitav süzee jääb nagu selle ahistava tunde varju. Noh, mis seal ikka.

Ma panen parem pillid kotti, sest blogipidamine ei ole täna minu ala.

Appdeit (surnu)aiast

Nii-nii, ilmakesed on meil vahepeal supersoojad ja võrratult päikselised olnud.
Jah, ma peaksingi olema tegelikult hirmus rõemus, et kõikide puude ja põõsaste kadudes on aed päikest täis. Õnnetud kännud meenutavad mulle paraku surnuaeda ja paari päevaga on rohi kollaseks tõmmanud... Ma ei julge viimaseid saagimisest saati aias vedelevaid lehti ära riisuda - siis kuivab rohi sootuks ära. Kastekannu mul ei ole, aga võibolla peaks soetama. Hmm. Ahjaa, ma ju muidu mainisin, lisaks puudele lõigati maha ka roosid?

Ei-ei, ma ei ole sellest üle saanud. Ma olen seal aias tshillinud aasta otsa kui peaaegu omas. Tilli külvanud ja rooside pealt täisid nokkinud, kirsse maitsnud ja hekikääridega muru püganud. Ja mul on paratamatult tunne, nagu oleks keegi mu kallal vägivalda tarvitanud.

Muidu on kõik okei. Teisipäeval on eksam, milleks ma eriti veel õppinud ei ole... Oeh.

Saaga jätk

Eelmises postituses kirjeldatud 'meeldiva' ärkamise peale pakkisin oma koti ja tõmbasin jeehat. Lidusin plätude välkudes kõigepealt toidupoodi, siis pagariärisse, siis kaubamajja kempsu ja siis kodu lähedal asuvasse parki. Rullisin pleedi laiali ja hakkasin oma smoothie'd ja pesto-kana võileiba haukama ning vaikselt jälle Petrone roheraamatutu lugema. Mul on ju vaja viissada sõna oma seminaritöösse kirjutada ja kuna see on nii lõpmatult väike number, kui infot on nii palju (toidus leiduvad kemikaalid ja nende põhjustatud haigused), siis lugesin Epu toiduridu ja kirjutasin mingi ümmarguse mulli kokku. Tuju oli tühjapoolne. Paha oli selle kirsipuu pääle mõelda.

Siis läksin aga koju, et enne sõidutundi jällegi kemmergus käia ja jalanõud vahetada, kui aknast välja kiigates selgus, et mitte ainult kirsipuu ei olnud tänane ohver. Terve aed on lagedaks tehtud. K õ i k puud võeti maha. Ka väiksed ja teises aia servas olevad, mis ilmselgelt majale mingit ohtu ei valmistanud. Jälle pisarad. Krdi jonnipunn, ma ütlen. Tahtejõuga surusin hambad risti ja läksin oma naljaka sõiduõpetajaga ringi rallima.
Nüüd on tuju veidi parem. Aeda vaadata ei taha. Käisin brigadir-omanikule närvidele oma küsimustega, aga mul oli pohhui. Pidi täna ju valmis saama, aga ikka ei ole akende ümber valge? Mis tähendab ju seda, et kardinaid ikka ei ole ja no sorrivaan, ma ei ole seda tüüpi naisterahvas, kes aknast välja liputada tahab. Et ta tuleb mingi järgmine nädal värvima. Pohhui, löön naelad seina ja tõmban mingi oma kardina akna ette, minu poolest võib ta sinna kobida, kus päike ei paista, eks. Sa ei saa eeldada, et inimesed elavad ilma kardinateta mingi nädal otsa. Siis nõudsin,e t ta pesunööri tagasi oma kohale paneks, millele ta hakkas heitunult vastu seletama, et miks ma seda siis ei öelnud, kui 'professionaalid' siin olid. Nagu DOOOHHH, mimd polnud terve hommik koduski!! Ohissandmaivõi. Ma ei ole rõõmus. Igatahes pesunöör sai uuesti üles pandud ja ma panin kähku ühe masinatäie hakkama kah.

Kell 5 on mul silmaarst, nii et peab varsti Oxford Streetile kobima.

Aa, ja see natuke aega pargis ja siis autos paistis kah paremale käele päike peale - ja parem õlg on täiesti punane. Oh mind hellakest küll.

Oh õudu, OH ÕUDU!

Ma teen silmad lahti hommikul selle pagana murimurimurimuri ja uste paugutamise peale ja järgmise asjana aknast välja vaadates näen - hinduss seisab saega kirsipuu otsas ja saeb oksi maha. Tõttasin kiirel sammul brigadiri manu ja nõudsin, et mis toimub ja tema väitis, et puu on liiga suureks kasvanud, et juured hakkavad tema valdust kahjustama. Ja enam ei olegi midagi alles. Tühjus ja otsevaade naabriakendesse.

Ei mingeid linnukesi enam okste peal hüppamas ja lehti ning marju nokkimas. Ei mingit vihmakrabinat lehtedel. Miks see mind hommikul vara nutma ajab? See pole minu aedki ju.

Nii see elu käib

See on see maal, mis nii kaua aega võttis. Pisikese Elleni katsikukink.
Majauudistest nii palju, et hiinlased on kaks ööd kodust ära olnud, albaanlane kolis välja ja selle asemel on maja täis hindusse, teetegemist, tolmu, prahti ja akende vahetamist. Jah, elus esimest korda näen ma indialastest ehitajaid/remondimehi. Ei tundu üldse loogiline. Igatahes, esimesel päeval panid akna ette, teisel päeval ehk siis täna pahteldasis akna ümbert ära ja homme värvivad pahtli valgeks. Kas nagu tegelt ka võtab akende vahetamine 3 päeva aega või? Ma saan aru jah, et pahtel kuivab ilmselt mingi aja ja makrofleks ka, aga egas ometigi asi selles ei ole, et nad kella 9 asemel 9.20 ilmuvad ja siis 10.15 saadetakse üks juba teed keetma...?

Teetegemiseõpetus on muideks järgmine (ma silmanurgast jälgisin). Kõigepealt tuhni kappides ja otsi omale pott. Loputa pott, sest päritolu on tundmatu. Kõnni nõutult köögis edasi-tagasi, kuniks mõni majaelanik sind juhendab ja näitab, et pliit hakkab tööle siis, kui sa selle stepslisse pistad. Seejärel kühvelda potti suuremas koguses valget pulbrit purgist, mille sa oma kotipõhjast leiad. Viska sealtsamast kotist leitud üsna mitu teepakki valge pulbri otsa. Lase vesi peale. Karju 'murimurimurimuri' üle maja ning ava seejärel külmik, et sealt piim välja võtta. Otseloomulikult lisa piim potti. Seisa süngelt pliidi ees ja hakka gaasileegiga mängima nii, et keebkeebKEEB ja siis jälle vaikselt mullmullmull. Tee niimoodi palju kordi, lase natuke üle kah keeda, värskelt pestud pliidi peale. Valmis!

Kui mul siis nendest jorssidest siiber sai, jalutasin kaubamajja, ostsin emmele noodivõtmetega kõrvarõngad, sõitsin kesklinna ja sain kokku Kasiaga - meie uus supervisorineiu. Oh üllatust, keegi minuvanune, poolatar, siiamaani tundub okei. Ma lihtsalt ei suutnud kodus enam olla, eks. Istusime printsess Diana pargis, sõime jäätist ja rääkisime mitu tundi juttu. Peamiselt lugusid Londonisse kolimise algusaegadest. Naljakas oli.

Aga kui kõik see jama möödas on, on meil vinged aknad ja veel vingem välisuks. :)

EDIT: SIIT saab lugeda Tikri arvamust ja näha pilti suuremalt

Egas meil siin siis mingid ahnepäitsid ei ole

Sain Tikri lahke loaga kah omale kõige nunnuma lapse. :P



Igate äge jõmm on, üldse ei ole enam tunnet, et 'katki läheb'. :P Jah, ja niimoodi tulidki siis Tikker ja Erkin oma eriti viksi kätetööga ja keerasid mind padu-titeusku. :D Mitte, et mul kunagi oleks midagi laste v a s t u olnud, oh ei, ma ei ole neist kunagi lihtsalt mitte midagi arvanud. Mul on olnud võrdlemisi savi, kas kuskil hängivad mingid tited või mitte. Aga nüüd oli nii kahju, kui Tikker käru tagasi oma kätte võttis ja pisikese nunnu titukesega Northern Line'i peale läks ja igavesti mu silmist kadus. Või siis vähemasti kuuks ajaks. Näed - kuus tundi ja juba hakkas kahju. :D

Igatahes, jah, pühapäeval oli nagu fantastilm, päike siras, soe, noh, rahvast oli veidi palju, aga me olime kekslinnas, nii et võisime vaid iseendid süüdistada. :P Pidasime kuskil Embankment'i lähistel piknikku pikkade saiade, maasikate, viinamarjade, apelsinimahla, mittesöödava hallitusjuustu ja täiesti söödava näksijuustuga, ja muidugi teki peal roomava tituga, kes rõemsalt käest kätte käis, sest ega noh, mitte kellelegi ei meeldi ju lapsed. :D
Mingi hetk jätsime pargi selja taha ja läksime üle jalakäijate silla, kuulasime hullunud trummimängijaid, kaesime, kuis mingi pipi asfaldile (?) vanaaegses stiilis pilte maalis, viskasime pilgu peale absoluutselt vaimustavale välinäitusele 'Wild Poland', kiskusime end suure tahtejõuga raamatulaadast mööda ning siis jätsime Elleni kolme mehe seltsi magama ja ise Tikriga läksime mööda jõekallast edasi ning lõpetasime kuskil kiviäärel istudes ja liiga magusat jäätist süües. Jah, ja kui kolm meest ei suutnud enam ühte pisikest ilmakodanikku vaigistada, lendasime meie tisside vehkides tagasi (noheaküll, Tikker lendas tisside vehkides, mina olin moraalne tugi :P) ja apsaluutselt oli maailm pärast lustakam paik. Nii me siis võtsimegi lustaka Elleni ja käru ja metroo ja kihutasime hoopis Angelisse, jättes mehed omapead tshillima. Sõime hiinakat ja tegime raamatupoele tiiru pääle. Ja siis see reetur Tikker läkski tituga ära, nuuks. Aga kuu aja pärast juba näeme, hehee. Ja kohutavalt mõnus päev oli, mul oli koju jõudes turi punane, hmm.

Aa, ja muideks, jubenaljakas, kui vähe on inspiratsiooniks vaja. Maal, mille tegemine on mul hirmus kaua aega võtnud (noh, kavandi tegin eelmisel suvel ja iga natukese aja tagant olen paar tundi maalinud) ja mis mul eilse hommikuse seisuga oli poole peal, sai eile õhtul valmis. :)

Kuskilt ajaloohämarustest paistab ka see pühapäev, mil ma Evelyl külas käisin. Jooh, see oli ka tore pühapäev. Tal oli nimelt ka kaks teist sõbratari külas ja üks neist on nii tegija tshikk küll, et oskab ise päris leiba küpsetada! Ja nii ta siis oligi külakostiks küpsetanud leiba sihvkade ja maapähklitega ning teise laari datlidega. Issandmaivõi, see datlileib oli lihtsalt niiiiiiii hea! Ja sedamoodi tuligi minu selle aasta esimene grill. Meeletud hunnikud sealihašaslõkki jätsin ma vahele ja sõin hoopis 'võsa' (niimoodi kutsub Jamaika kõike värsket, mida ma söön - bushes :P), ja õues oli veidi kargevõitu küll, aga meie tublid põhjamaalased ei lasknud väikesel külmal ometigi ligi hiilida ja peletasime jahedust Bailey'se ja veiniga. :)

Ja eile avastasin ma, et see puu aias, mis on selline jässaka tüvega kahekorruselise maja kõrgune jurakas - on kirsipuu! Minu akna taga on kirsipuu! Vaatsin eile, et mis pagana punased junnid selle puu külge hakkavad tekkima ja nii kirsside moodi oli, et riskisin oma eluga, irw, ja proovisin üht. Kirss mis kirss! Ega ta täis ei ole marju, aga eelmisel aastal ei olnud seal üldse mitte midagi. Mul saab ju kuu aja pärast aasta siin majas elatud. Mkmm, ise ka ei usu. Aga et jah, et need kaunid roosakad õied olid siis asja eest, mitte niisama kaunistuseks... Nagu supersuhkrune.

Hiinlased on jätkuvalt lollid. Eile öösel kell 12 käisin ma ütlemas, et daamid, kell on 12 ja panin sõrme suu peale. No kuulge, keset koridori südaööl ei karjuta telefoni, eks. Mõikas küll. Ja mul on ausõna küsimus, kui sul on pere, mees ja laps - kuidas sa saad olla nii otsatult räpane?!? Et pead piknikku ja jätad salvkad aeda vedelema? Sa ju käid ise ka seal aias! Et kasutad vannitoa prügikasti 'naiselike produktide' jaoks ja kui prügikast täis saab, siis jätad need 'produktid' kaane vahelt piiluma. No jumal, jumal ma ei saa aru mõningatest inimestest. Meie ainuke mees majas kolib kah minema - võileivavaras albaanlane võtab oma seitse asja ja kolib mingi sõpsi juurde. Arusaadav. Ma koliks kah, kui võimalus oleks. Ärge saage valesti aru, üldises plaanis on siin majas elada täiesti okei, lihtsalt vahetevahel ajab närvi, kui ülejäänud neli üürilist ei ela oma elu nii, nagu mina tahan. :D

Haldaja smsi kohaselt peaks meil täna tuldama aknaid vahetama. Väga inglaslik suhtumine muidugi - kell on 11.15am ja mitte kellesti pole kippu ega kõppu. Nojah, hommikune tea break, ma kujutan ette.
Ja nii ma siis lähengi tööle. Kuu aja pärast on lend koju! :)

Igav elu

Nonäedsa. Teen siin praegu aega parajaks, kuna sõiduõpetaja jääb hiljaks pool tundi.
Hmm. Ega mul tegelikult ei ole eriti millestki blogida, ses suhtes, et peale töö ja kooli ei ole ma mitte midagi teinud. Nagu ausalt, mitte midagi. Täna õhtul lähen ilmselt Evely juurde, tahtsin juba varem minna, aga kuna sõidutund pidi olema 1-3 ja nüüd siis venib 1.30-3.30, siis sinna jõuan ma ilmselt alles 5-6 ringis. Noh, vahet ei ole, paar tunnikest juttu ajada ja teed juua võib olla vägagi värskendav, kui kaks nädalat ei ole mingit muud marsruuti olnud kui töö-kodu-kool. :D

Teisipäeval on koolis proovieksam, siis on nädal aega vaheaega ja pärast seda päriseksam. Ja lõpuks ometi on mul võimalus korraga rohkem kui ühele inimesele orgaanilist toitu pähe määrida. :D Meie seminaritöö-esitluse teemaks on 'Chemicals in processed foods', neljakesi teeme, minu osaks on kemikaalide nimetused ja nende poolt põhjustatavad haigused välja otsida, teised vaatavad orgaanilise toidu tagamaid ja nõudeid, ning miks üldse kemikaale toidus kasutatakse. Igate tore ju, irw. Mina olen grupis ainuke, kellel antud teema vastu kirg on. :P

Nojah, igatahes, lähen kaen siis vetsuaknast, egas mu järgmise kahe tunni meelelahutaja veel maja ette veerenud pole...

Vestlus meeskonnasööklas

Ameeriklannast tellimuskeskuseneiu räägib ettekandjast indialannaga ameeriklanna lahkumispeo orgunnimisest.

I: So what time should we meet up?
A: I finish at 4, but whatever.
I: So where do you you want to go?
A: Oh I don't know, it doesn't matter
I: And what do you want to do?
A: Whatever...

Pagana Tikker! :P

Näh, ausõna. Tulen mina töölt, peavalu, väsimus, uni, ettevalmistamata trenn, sassis köök ja jooksvad kraanid vannitoas ja mõtlesin, et tuleks halaks niimoodi südamest kohe. Vinguks, r*isk, mõnuga. Ja siis loen Tikri blogi ja igasugune vingumise isu kaab ära. :) Sest kui ta räägib sussidega õue kakerdamisest ja aias möllamisest, siis ma mõtlen ise ka, kuidas ma ikka vahel ärkan nelja ringis öösel ja kuulan ööbikulaulu, ja kuidas ma igal hommikul hommikumantliväel õues tiiru ära käin ning oma tillikesi kaen ja roose nuusutan ja kuidas linnukesed muudkui siristavad nendes puudes, mis aias kasvavad, ja need kassid, kes pidevalt üle naabri kuurikatuse kõnnivad nagu multifilmis... Ja siis mul läheb tuju helgeks ja ei tahagi enam vinguda. :D

T*rahiinlased

Õhh! Minu kannatus nende hiinlastest sisserändajate suhtes on katkemas. Sellest hetkest alates, kui see uus ilus naine sisse kolis, on maja mingit lärmi täis. Jooksevad üles-alla üksteise tubadesse ja uksed on valla ja noh, nad ei räägi just madalal basshäälel, eks, mis kuhugi vaipa ja seintesse ära kaoks. Just praegu ka näiteks, Jini toa uks on pärani lahti, Skype valjuhääldi peal, ja ise räägib/röögib vastu. Kui ta kaua edasi lärmab, lähen tõmban ma ta toa ukse lihtsalt kinni. Kuigi mulle see võileivavargast albaanlane ei meeldi, tean ma, et ta oli öö otsa tööl ja mingit meeletut lärmi lüüa kl 9.30 pühapäeva hommikul....
Ja terve vann on musti juuksekarvu täis! ÕHHHH!!!! Iga kord, kui keegi uus sisse kolib, tekib esimese asjana see probleem, et keegi ei keera vannitoakraane kinni, sest nad käivad natuke raskelt. Point on selles, et kui vesi isegi tilgub, teeb see hullult valju solinat... Mina näiteks magada ei saa, kui kraan tilgub. Ja nüüd see uus plika käib dušši all ja kõik vanniseinad on musti karvu täis. Nagu väki, pühamüristus, inimesed, mis teil ometi viga on?!?
Raisk.

Ilusat pühapäeva teilegi!

Erakordselt hea päev

Väikene silma-peavalu välja arvatud. :P

Peale pikke töönädalat sai täna enamvähem välja magatud, ehkki kella kümnest oli sõidutund. Aga kuna see hakkas ukse eest, siis voodist kobisin välja alles poole ringis, sõin rahulikult hommikust, tõmbasin dressi selga ja kl 10 astusin ukse ette. Sain neljandat käiku proovida. :D
Hiljem tegin oma testi ära, mille puhul sain kahest osast ühe puhul maksimumpunktid. Oli bljääd, ma olen enda üle uhke.
Töllasime Jamaikaga niisama ringi.
Koolis anti meile täna uus kodune töö - seminaritöö esitlusega 9 ainepunkti väärtuses. Pühaissandamüristus, ausõna! Et see on kolm ühes nagu. Ja õpetaja jagas meid siis gruppidesse ja ma sain parimasse gruppi! Ajee! Nagu ilgem vedu. Tähtaeg 11 juuni.
Jamaikal õnnestus kah paar asja korda ajada, mis tal ilgelt veninud olid, nii et päeva lõpuks on üle hulga aja selline tunne, et jah, täna olen ma midagi teinud. :) Noh, teen ma jah, tõepoolest iga päev midagi, aga noh, selline hea tunne on kuidagi - ma olen normaalses grupis, järelikult tuleb ka kodutöö kvaliteet parem jne. :)

Ja homme olen ma ka vaba, oh kui tore. Muideks, koolis tuleb varsti üks eksam ka. Ja me tegime proovikontrolltöid ja oi, kuidas mulle ei meeldinud see klassiruumi tunne, irw. Aga noh, mis seals ikka... :)

Kanavarvastest ja seagripist

Tundub, et minu elu on mingil väga naljakal varbarikkal käänakul. Nimelt kolis eile mulle Austria musajorsi asemele alumise korruse hiinlanna sõbratar Jin, kelle kohta oli mu esimene reaktsioon, et väga ilus naine. Pisikene, nagu hiinlannad ikka, aga ilus. :P Igatahes, nüüd töölt koju jõudes läksin kööki omale seemnesaia pähklivõiga tegema ja Jin kokkas. Ja hakkas juttu rääkima ja kogu lugu lõppes sellega, et ta andis mulle mingit imelikku musta käkki proovida. Must käkk on mingi puu peal kasvav õhuke voldiline seeneline - fungus. Ma muidu seeni ei söö, aga see maitses paremini, kui väljanägemine tõotas. Ja muidu oli kah väga sõbralik teine. Ja siis küsib, et kas mulle maitsevad kanakäed (chicken hands). Halba aimates keerutasin veidi, mille peale võttis ta suure plastkonteineri, mis oli pea silmini kanajalgu täis. :P Erinevalt jamaikapärasele kanajalale, mis on vist riivsaias või taignas rullitud ja seetõttu näeb selline kollakas ja paistes välja; olid need kanavarbad ikka sihukesed korralikud pruunid, läikivad... ja terve karbitäis. Õhh. :D Aga ta naeris minu 'iuuuuutamise' peale.

Seagripist ei saa ka mina üle ega ümber. Eestis elades naersin ma SARSi, linnugripi ja muude tõvede üle. Nüüd, elades Londonis, kus iga päev seagrippi nakatanute arv kahekordistub ja kus isegi üks kool on juba nädalaks suletud (seal on 7 nakatanud hetkeseisuga), siis tekib mõte, et kas peaks muretsema hakkama? Ja kirsi koogi peale pani muidugi see, et üks täna hotellist välja reganud külastaja oli Mehhikost siia lennanud ameeriklanna, kes terve hotellis veedetud aja haige oli. Ja põhiline osa viirusekandjaid tuleb USAst ja Mehhikost... Võibolla ei ole paanikaks põhjust, aga arvestades Londoni inimasustuse tihedust... See leviks siin kulutulekiirul...

Nojah, igatahes.

PS. Ja muideks, Jamaika õnneks ainult väänas oma jalakese pahasti välja, murtud ei olnud midagi.

Eluolust

Noh, alustagem näiteks sellest, et reedel käisin juuksuris. Lihtsalt lõikust värskendamas, sest enne värvi väljakasvamist pole mõtet mingeid 'kevadisi' soengumuutusi läbi teha. Seekord pääsesin 25 naelaga versus eelmise korra sada naela. Sama salong, teine juuksur. Rahul.

Jamaika on hetkel traumapunktis. Eile kuttidega vutti tagudes väänas/murdis/jumalteabmis oma pahkluu. Otse loomulikult keeldus eile arsti juurde minemast ja täna hommikul oli ilmselt seda valusam sinna komberdada (jah, peaks ikkagi oma naispoolt kuulama, eks, kes soovitab k o h e arsti juurde minna :P). Nüüd siis ootan, mil mulle 'kohtuotsusest' teatatakse.

Majanduskriis on sealmaal, kus töö juures nõutakse sama raha eest oluliselt rohkem tööd. Ja midagi öelda ka ei saa.

Ema tuleb septembri alguses mulle külla. :)

Ilmad on muidu ilusad, roosid õitsevad aias, till vohab, sibul on imelik ja väetike, samas isegi porgandid tulid üles. Hetkel tööle muidu.

Erialast nalja

Tõlkeks niipalju, et Fallopian Tubes on munajuhad (egas need väikemehed sul sinna auku hängima jää, eks, ikka liiguvad edasi, et see munarakk üles leida) ja Tonsils - kurgumandlid. Ma nimelt panin selle kogemata oma kodutöösse, kontrollimata, mida Tonsils täpselt tähendab... Õnneks või kahjuks sain viimasel hetkel asjale jälile. Pilt on võetud siit.

Mull-mull-mull

Ajaks natuke mulli kah. Pole nagu vahepeal kirjutanud...
Hmm. Noh, viimasel ajal olen ma mitmegi üllatuse osaliseks saanud. On olnud ääärmiselt nunnusid üllatusi ühelt poolt ja allapoolevööd üllatusi teiselt poolt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lihtsalt mainida, et mul on pidu iseendaga. Kuulan India Arie'd päris parajal volüümil, naudin klaasikest veini iseenda seltsis (tarkade inimestega on alati meeldiv juttu ajada, onju), Jamaika käis külas, ja niisama tshillin.
Pole kuid tilkagi alkoholi tarvitanud. Klaasike punast veini on täitsa mõnus.

Käisin täna Jemmaga Great Ormond Street'i lastehaiglas ühe ülikooli lahtiste uste päeval, mis selle haiglaga tihedat koostööd teeb., sest Jemmal on suur soov sinna õppima minna. Ja kuna ta ei ela Londonis, siis ta ei orienteeru siin eriti. Jemma on veider. :D Kaksiku tähemärgiga naised on kummalised, ausõna. Aga üllatavalt palju mustanahalisi piigasid oli, nagu mingi kolmveerand... Ei tea, mis nad kõik sellele erialale trügivad... Muidu see mulle erilist muljet ei jätnud, ehkki haiglas oli päris huvitav ringi jalutada - polegi siin riigis (õnneks) olnud juhust haiglasse sattuda. Lastehaigla oli igate värviline ja kena muidu.

Suureks saamine ongi täpselt selline, nagu sa väikesena ette kujutad. Kommunaalmaksud ja konnasilmad.

Vahepeal

Vahepeal olen ma:

* Liinaga ühes äärmiselt hubases Prantsuse kohvikus lõunal käinud ja sealhulgas äärmiselt maitsvat toitu näost sisse vohminud
* Evelyt oma kodus võõrustanud ja aias trepil patjade peal tshillides ohtralt piparmünditeed joonud
* Hekikääridega terve aia muru ära püganud (haldaja kättemaks, ilmselgelt, selle peale, kui ma vingusin, et see majatagune dzungel vajab likvideerimist ja, ilmselgelt, muruniiduk on liiga kallis)
* Peale vaheaega esimese raksu koolis ära käinud
* Kuna mu elu on äärmiselt igav, sündmustevaene ja ebaproduktiivne, sai järgmiseks pühapäevahommikuks esimene sõidutund bronnitud. Jah, autosõidutund.
* Läpakaga aias päikse käes vedelenud ja õppinud.
* Emalt täiesti ilgelt naljaka emaili saanud ja üle maja naerda lagistanud - mu ema on andekas, järelikult olen ma emmesse. :D

Tuttu nüüd! :)

Veel ajastufilmi soovitusi, palun!

Olen veetnud õhtu vaadates 'The Duchess'i ja 'Becoming Jane'i. Mõlemad suht raskemeelsed, ja mulle isiklikult lihtsalt ei meeldi Hathaway-piiga, nii et too Jane'i film eriti sügavat muljet ei jätnud. Seevastu 'The Dutchess' on visuaalselt kohutavalt ilus, sisult sünge ja masendav. Oh, olid need alles ajad. Aga sellegipoolest vaataks veel mõnda huviga.

Teab keegi veel midagi?