Eelmises postituses kirjeldatud 'meeldiva' ärkamise peale pakkisin oma koti ja tõmbasin jeehat. Lidusin plätude välkudes kõigepealt toidupoodi, siis pagariärisse, siis kaubamajja kempsu ja siis kodu lähedal asuvasse parki. Rullisin pleedi laiali ja hakkasin oma smoothie'd ja pesto-kana võileiba haukama ning vaikselt jälle Petrone roheraamatutu lugema. Mul on ju vaja viissada sõna oma seminaritöösse kirjutada ja kuna see on nii lõpmatult väike number, kui infot on nii palju (toidus leiduvad kemikaalid ja nende põhjustatud haigused), siis lugesin Epu toiduridu ja kirjutasin mingi ümmarguse mulli kokku. Tuju oli tühjapoolne. Paha oli selle kirsipuu pääle mõelda.
Siis läksin aga koju, et enne sõidutundi jällegi kemmergus käia ja jalanõud vahetada, kui aknast välja kiigates selgus, et mitte ainult kirsipuu ei olnud tänane ohver. Terve aed on lagedaks tehtud. K õ i k puud võeti maha. Ka väiksed ja teises aia servas olevad, mis ilmselgelt majale mingit ohtu ei valmistanud. Jälle pisarad. Krdi jonnipunn, ma ütlen. Tahtejõuga surusin hambad risti ja läksin oma naljaka sõiduõpetajaga ringi rallima.
Nüüd on tuju veidi parem. Aeda vaadata ei taha. Käisin brigadir-omanikule närvidele oma küsimustega, aga mul oli pohhui. Pidi täna ju valmis saama, aga ikka ei ole akende ümber valge? Mis tähendab ju seda, et kardinaid ikka ei ole ja no sorrivaan, ma ei ole seda tüüpi naisterahvas, kes aknast välja liputada tahab. Et ta tuleb mingi järgmine nädal värvima. Pohhui, löön naelad seina ja tõmban mingi oma kardina akna ette, minu poolest võib ta sinna kobida, kus päike ei paista, eks. Sa ei saa eeldada, et inimesed elavad ilma kardinateta mingi nädal otsa. Siis nõudsin,e t ta pesunööri tagasi oma kohale paneks, millele ta hakkas heitunult vastu seletama, et miks ma seda siis ei öelnud, kui 'professionaalid' siin olid. Nagu DOOOHHH, mimd polnud terve hommik koduski!! Ohissandmaivõi. Ma ei ole rõõmus. Igatahes pesunöör sai uuesti üles pandud ja ma panin kähku ühe masinatäie hakkama kah.
Kell 5 on mul silmaarst, nii et peab varsti Oxford Streetile kobima.
Aa, ja see natuke aega pargis ja siis autos paistis kah paremale käele päike peale - ja parem õlg on täiesti punane. Oh mind hellakest küll.
Siis läksin aga koju, et enne sõidutundi jällegi kemmergus käia ja jalanõud vahetada, kui aknast välja kiigates selgus, et mitte ainult kirsipuu ei olnud tänane ohver. Terve aed on lagedaks tehtud. K õ i k puud võeti maha. Ka väiksed ja teises aia servas olevad, mis ilmselgelt majale mingit ohtu ei valmistanud. Jälle pisarad. Krdi jonnipunn, ma ütlen. Tahtejõuga surusin hambad risti ja läksin oma naljaka sõiduõpetajaga ringi rallima.
Nüüd on tuju veidi parem. Aeda vaadata ei taha. Käisin brigadir-omanikule närvidele oma küsimustega, aga mul oli pohhui. Pidi täna ju valmis saama, aga ikka ei ole akende ümber valge? Mis tähendab ju seda, et kardinaid ikka ei ole ja no sorrivaan, ma ei ole seda tüüpi naisterahvas, kes aknast välja liputada tahab. Et ta tuleb mingi järgmine nädal värvima. Pohhui, löön naelad seina ja tõmban mingi oma kardina akna ette, minu poolest võib ta sinna kobida, kus päike ei paista, eks. Sa ei saa eeldada, et inimesed elavad ilma kardinateta mingi nädal otsa. Siis nõudsin,e t ta pesunööri tagasi oma kohale paneks, millele ta hakkas heitunult vastu seletama, et miks ma seda siis ei öelnud, kui 'professionaalid' siin olid. Nagu DOOOHHH, mimd polnud terve hommik koduski!! Ohissandmaivõi. Ma ei ole rõõmus. Igatahes pesunöör sai uuesti üles pandud ja ma panin kähku ühe masinatäie hakkama kah.
Kell 5 on mul silmaarst, nii et peab varsti Oxford Streetile kobima.
Aa, ja see natuke aega pargis ja siis autos paistis kah paremale käele päike peale - ja parem õlg on täiesti punane. Oh mind hellakest küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar