Sain Tikri lahke loaga kah omale kõige nunnuma lapse. :P
Igate äge jõmm on, üldse ei ole enam tunnet, et 'katki läheb'. :P Jah, ja niimoodi tulidki siis Tikker ja Erkin oma eriti viksi kätetööga ja keerasid mind padu-titeusku. :D Mitte, et mul kunagi oleks midagi laste v a s t u olnud, oh ei, ma ei ole neist kunagi lihtsalt mitte midagi arvanud. Mul on olnud võrdlemisi savi, kas kuskil hängivad mingid tited või mitte. Aga nüüd oli nii kahju, kui Tikker käru tagasi oma kätte võttis ja pisikese nunnu titukesega Northern Line'i peale läks ja igavesti mu silmist kadus. Või siis vähemasti kuuks ajaks. Näed - kuus tundi ja juba hakkas kahju. :D
Igatahes, jah, pühapäeval oli nagu fantastilm, päike siras, soe, noh, rahvast oli veidi palju, aga me olime kekslinnas, nii et võisime vaid iseendid süüdistada. :P Pidasime kuskil Embankment'i lähistel piknikku pikkade saiade, maasikate, viinamarjade, apelsinimahla, mittesöödava hallitusjuustu ja täiesti söödava näksijuustuga, ja muidugi teki peal roomava tituga, kes rõemsalt käest kätte käis, sest ega noh, mitte kellelegi ei meeldi ju lapsed. :D
Mingi hetk jätsime pargi selja taha ja läksime üle jalakäijate silla, kuulasime hullunud trummimängijaid, kaesime, kuis mingi pipi asfaldile (?) vanaaegses stiilis pilte maalis, viskasime pilgu peale absoluutselt vaimustavale välinäitusele 'Wild Poland', kiskusime end suure tahtejõuga raamatulaadast mööda ning siis jätsime Elleni kolme mehe seltsi magama ja ise Tikriga läksime mööda jõekallast edasi ning lõpetasime kuskil kiviäärel istudes ja liiga magusat jäätist süües. Jah, ja kui kolm meest ei suutnud enam ühte pisikest ilmakodanikku vaigistada, lendasime meie tisside vehkides tagasi (noheaküll, Tikker lendas tisside vehkides, mina olin moraalne tugi :P) ja apsaluutselt oli maailm pärast lustakam paik. Nii me siis võtsimegi lustaka Elleni ja käru ja metroo ja kihutasime hoopis Angelisse, jättes mehed omapead tshillima. Sõime hiinakat ja tegime raamatupoele tiiru pääle. Ja siis see reetur Tikker läkski tituga ära, nuuks. Aga kuu aja pärast juba näeme, hehee. Ja kohutavalt mõnus päev oli, mul oli koju jõudes turi punane, hmm.
Aa, ja muideks, jubenaljakas, kui vähe on inspiratsiooniks vaja. Maal, mille tegemine on mul hirmus kaua aega võtnud (noh, kavandi tegin eelmisel suvel ja iga natukese aja tagant olen paar tundi maalinud) ja mis mul eilse hommikuse seisuga oli poole peal, sai eile õhtul valmis. :)
Kuskilt ajaloohämarustest paistab ka see pühapäev, mil ma Evelyl külas käisin. Jooh, see oli ka tore pühapäev. Tal oli nimelt ka kaks teist sõbratari külas ja üks neist on nii tegija tshikk küll, et oskab ise päris leiba küpsetada! Ja nii ta siis oligi külakostiks küpsetanud leiba sihvkade ja maapähklitega ning teise laari datlidega. Issandmaivõi, see datlileib oli lihtsalt niiiiiiii hea! Ja sedamoodi tuligi minu selle aasta esimene grill. Meeletud hunnikud sealihašaslõkki jätsin ma vahele ja sõin hoopis 'võsa' (niimoodi kutsub Jamaika kõike värsket, mida ma söön - bushes :P), ja õues oli veidi kargevõitu küll, aga meie tublid põhjamaalased ei lasknud väikesel külmal ometigi ligi hiilida ja peletasime jahedust Bailey'se ja veiniga. :)
Ja eile avastasin ma, et see puu aias, mis on selline jässaka tüvega kahekorruselise maja kõrgune jurakas - on kirsipuu! Minu akna taga on kirsipuu! Vaatsin eile, et mis pagana punased junnid selle puu külge hakkavad tekkima ja nii kirsside moodi oli, et riskisin oma eluga, irw, ja proovisin üht. Kirss mis kirss! Ega ta täis ei ole marju, aga eelmisel aastal ei olnud seal üldse mitte midagi. Mul saab ju kuu aja pärast aasta siin majas elatud. Mkmm, ise ka ei usu. Aga et jah, et need kaunid roosakad õied olid siis asja eest, mitte niisama kaunistuseks... Nagu supersuhkrune.
Hiinlased on jätkuvalt lollid. Eile öösel kell 12 käisin ma ütlemas, et daamid, kell on 12 ja panin sõrme suu peale. No kuulge, keset koridori südaööl ei karjuta telefoni, eks. Mõikas küll. Ja mul on ausõna küsimus, kui sul on pere, mees ja laps - kuidas sa saad olla nii otsatult räpane?!? Et pead piknikku ja jätad salvkad aeda vedelema? Sa ju käid ise ka seal aias! Et kasutad vannitoa prügikasti 'naiselike produktide' jaoks ja kui prügikast täis saab, siis jätad need 'produktid' kaane vahelt piiluma. No jumal, jumal ma ei saa aru mõningatest inimestest. Meie ainuke mees majas kolib kah minema - võileivavaras albaanlane võtab oma seitse asja ja kolib mingi sõpsi juurde. Arusaadav. Ma koliks kah, kui võimalus oleks. Ärge saage valesti aru, üldises plaanis on siin majas elada täiesti okei, lihtsalt vahetevahel ajab närvi, kui ülejäänud neli üürilist ei ela oma elu nii, nagu mina tahan. :D
Haldaja smsi kohaselt peaks meil täna tuldama aknaid vahetama. Väga inglaslik suhtumine muidugi - kell on 11.15am ja mitte kellesti pole kippu ega kõppu. Nojah, hommikune tea break, ma kujutan ette.
Ja nii ma siis lähengi tööle. Kuu aja pärast on lend koju! :)
Igate äge jõmm on, üldse ei ole enam tunnet, et 'katki läheb'. :P Jah, ja niimoodi tulidki siis Tikker ja Erkin oma eriti viksi kätetööga ja keerasid mind padu-titeusku. :D Mitte, et mul kunagi oleks midagi laste v a s t u olnud, oh ei, ma ei ole neist kunagi lihtsalt mitte midagi arvanud. Mul on olnud võrdlemisi savi, kas kuskil hängivad mingid tited või mitte. Aga nüüd oli nii kahju, kui Tikker käru tagasi oma kätte võttis ja pisikese nunnu titukesega Northern Line'i peale läks ja igavesti mu silmist kadus. Või siis vähemasti kuuks ajaks. Näed - kuus tundi ja juba hakkas kahju. :D Igatahes, jah, pühapäeval oli nagu fantastilm, päike siras, soe, noh, rahvast oli veidi palju, aga me olime kekslinnas, nii et võisime vaid iseendid süüdistada. :P Pidasime kuskil Embankment'i lähistel piknikku pikkade saiade, maasikate, viinamarjade, apelsinimahla, mittesöödava hallitusjuustu ja täiesti söödava näksijuustuga, ja muidugi teki peal roomava tituga, kes rõemsalt käest kätte käis, sest ega noh, mitte kellelegi ei meeldi ju lapsed. :D
Mingi hetk jätsime pargi selja taha ja läksime üle jalakäijate silla, kuulasime hullunud trummimängijaid, kaesime, kuis mingi pipi asfaldile (?) vanaaegses stiilis pilte maalis, viskasime pilgu peale absoluutselt vaimustavale välinäitusele 'Wild Poland', kiskusime end suure tahtejõuga raamatulaadast mööda ning siis jätsime Elleni kolme mehe seltsi magama ja ise Tikriga läksime mööda jõekallast edasi ning lõpetasime kuskil kiviäärel istudes ja liiga magusat jäätist süües. Jah, ja kui kolm meest ei suutnud enam ühte pisikest ilmakodanikku vaigistada, lendasime meie tisside vehkides tagasi (noheaküll, Tikker lendas tisside vehkides, mina olin moraalne tugi :P) ja apsaluutselt oli maailm pärast lustakam paik. Nii me siis võtsimegi lustaka Elleni ja käru ja metroo ja kihutasime hoopis Angelisse, jättes mehed omapead tshillima. Sõime hiinakat ja tegime raamatupoele tiiru pääle. Ja siis see reetur Tikker läkski tituga ära, nuuks. Aga kuu aja pärast juba näeme, hehee. Ja kohutavalt mõnus päev oli, mul oli koju jõudes turi punane, hmm.
Aa, ja muideks, jubenaljakas, kui vähe on inspiratsiooniks vaja. Maal, mille tegemine on mul hirmus kaua aega võtnud (noh, kavandi tegin eelmisel suvel ja iga natukese aja tagant olen paar tundi maalinud) ja mis mul eilse hommikuse seisuga oli poole peal, sai eile õhtul valmis. :)
Kuskilt ajaloohämarustest paistab ka see pühapäev, mil ma Evelyl külas käisin. Jooh, see oli ka tore pühapäev. Tal oli nimelt ka kaks teist sõbratari külas ja üks neist on nii tegija tshikk küll, et oskab ise päris leiba küpsetada! Ja nii ta siis oligi külakostiks küpsetanud leiba sihvkade ja maapähklitega ning teise laari datlidega. Issandmaivõi, see datlileib oli lihtsalt niiiiiiii hea! Ja sedamoodi tuligi minu selle aasta esimene grill. Meeletud hunnikud sealihašaslõkki jätsin ma vahele ja sõin hoopis 'võsa' (niimoodi kutsub Jamaika kõike värsket, mida ma söön - bushes :P), ja õues oli veidi kargevõitu küll, aga meie tublid põhjamaalased ei lasknud väikesel külmal ometigi ligi hiilida ja peletasime jahedust Bailey'se ja veiniga. :)
Ja eile avastasin ma, et see puu aias, mis on selline jässaka tüvega kahekorruselise maja kõrgune jurakas - on kirsipuu! Minu akna taga on kirsipuu! Vaatsin eile, et mis pagana punased junnid selle puu külge hakkavad tekkima ja nii kirsside moodi oli, et riskisin oma eluga, irw, ja proovisin üht. Kirss mis kirss! Ega ta täis ei ole marju, aga eelmisel aastal ei olnud seal üldse mitte midagi. Mul saab ju kuu aja pärast aasta siin majas elatud. Mkmm, ise ka ei usu. Aga et jah, et need kaunid roosakad õied olid siis asja eest, mitte niisama kaunistuseks... Nagu supersuhkrune.
Hiinlased on jätkuvalt lollid. Eile öösel kell 12 käisin ma ütlemas, et daamid, kell on 12 ja panin sõrme suu peale. No kuulge, keset koridori südaööl ei karjuta telefoni, eks. Mõikas küll. Ja mul on ausõna küsimus, kui sul on pere, mees ja laps - kuidas sa saad olla nii otsatult räpane?!? Et pead piknikku ja jätad salvkad aeda vedelema? Sa ju käid ise ka seal aias! Et kasutad vannitoa prügikasti 'naiselike produktide' jaoks ja kui prügikast täis saab, siis jätad need 'produktid' kaane vahelt piiluma. No jumal, jumal ma ei saa aru mõningatest inimestest. Meie ainuke mees majas kolib kah minema - võileivavaras albaanlane võtab oma seitse asja ja kolib mingi sõpsi juurde. Arusaadav. Ma koliks kah, kui võimalus oleks. Ärge saage valesti aru, üldises plaanis on siin majas elada täiesti okei, lihtsalt vahetevahel ajab närvi, kui ülejäänud neli üürilist ei ela oma elu nii, nagu mina tahan. :D
Haldaja smsi kohaselt peaks meil täna tuldama aknaid vahetama. Väga inglaslik suhtumine muidugi - kell on 11.15am ja mitte kellesti pole kippu ega kõppu. Nojah, hommikune tea break, ma kujutan ette.
Ja nii ma siis lähengi tööle. Kuu aja pärast on lend koju! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar