Herilane

Üldises plaanis olen ma tige. Jälle. =D Seekord siis tegu rahadega. Või siis 'nagu ikka' rahadega. Asi nimelt üüris, plagas ja Inglismaa värdjalikes süsteemides. Üüri pidin maksma ära tegelikult 22-l, aga kuna mu palk alles järgmisel nädalal pidi tulema, kirjutasime kuupäevalise tsheki omanikule ja ütlesime, et raha tuleb kuu lõpus. Nüüd ongi nii, et sain küll reedel oma palgatsheki kätte, aga raha sealt pealt ei saa kätte enne vähemalt nädalat. Ja kui ma lähen jälle mõne cash converteri juurde, maksan aga jälle 45 naela selle eest, et tsheki eest kohe raha kätte saan. Ja mul ei ole valikut. Ja ma olen jumalast närvis, sest mul on tunne, et ma orjan lihtsalt niisama õhku. Tramaivõi.

Muidu ei olegi peale töötegemise midagi teinud. Aaa, mul on kahtlane tunne, et eelmise nädala salsatunnist ma ei kirjutanud? (Ajeee, nädala kõrgpunkt... *pööritab silmi*). Noh, igatahes olid sellega lood nii, et level 2 alustas uut kursust ning üllataval kombel on see kursus hästi väike - neli õpilast pluss mina (mind ei arvestata õpilaseks). Mis tähendas aga seda, et juhatajal oli aega ja võimalist ka minuga tegeleda. Kiitis ja puha ja ütles, et mul on tantsides selline flirtiv aura ja et ma selle kindlasti alles hoiaks. =P Ja tunni lõppedes ütles, et ma ikka tihedamini tunnis käiks. Aga jah, päris mõnus on tantsida väikses rühmas, palju paremini saab asjadest aru. =) Ja megalt megalt hea oli olla pärast seda. Mul oli salsasse minnes nii megarämedalt kurb ja halb tuju, aga paari esimese minutiga oli absoluutselt kõik peast pühitud ning alles 15 mintsa pärast tunni lõppu tuli meelde, et oi, mul oli enne ju paha tuju. Muig. Aga salsa on täna jälle, nii et halleluuja!
Esmaspäevane kõhutants möödus ka jälle päris mõnusalt - 12 neiut (15 on maksimum). Olin kaval ja küsisin nende arvamust - kas nad tahavad koreot mõne poploo või Egiptuse loo järgi. Nagu arvata oli, taheti ikka poplugu. Aga ega mul kahju ei ole. =P Peaasi, et inimesed tundi tuleks ja naudiks ja uuesti järgmisele kursusele regaks. =P Niimoodi siis.

Tööl ei ole ka midagi uut, välja arvatud ehk see, et tööle naasis mingi leedukast ülevaataja, kes on närvihaige veidi ja kes mu peale ilme põhjuseta röökima pistis ja muidu igal võimalusel nähvab. Sitapea. Kui ta mu peale juhtub pragama sel hetkel, kui ka mul juhtub halb tuju olema, siis mingu persse kõige täiega, aga mina lähen osakonnajuhatajale kaebama. =D

Peakski nüüd siis välja minema hakkama. Jobcenterisse, cash converteri juurde, panka, et Kay arvele ülekanne teha ja nii. Ei taha üldse, aga kell on juba nii palju. Ma ei taha oma palgast nii suurt summat ära maksta, niu niu... Aga nüüd on mul oma arve ja oma pangakaart ja PIN ja kõik ja järgmine kord tuleb palk juba minu enda arvele.

Tantsimisest veel nii palju, et leidsin suvel aset leidva mingi paaripäevase laagrikese, kus on workshop kõhutantsu ja hiphopi fusion vms. Et tundub nagu minu teema olevat. =D Ja selline tunne on veel ka, et me teeme siin veel oma kohaliku Jaanipäeva. Tulge ka! ;) Meil ju aed ja grillimise... eeee... noh, grill vist öeldakse lihtsalt sellest rauast kolaka kohta? Või siis hopis Muraka juurde maale kuskile tiigi äärde. Äge! Ma ei olegi enam nii õnnetu, et koju jaaniks ei saa.

Sõjamaalingut siis tegema ning linna peale. =)

PS. Minu endine kunstiõpetaja koos oma ema ja pojaga tulevad 22-l juunil üheks ööks Londonisse ja siis me saame kokku! Nii tore! =) Mulle endale tundub kummaline, et ma mõne õpetajaga nagu emaile vahetan ja nii, aga täna oma emaga rääkides väitis tema, et see küll imelik ei ole. No kui palju inimesi te oma tutvusringkonnas teate, kes mõne keska-aegse õpetajaga kirju vahetavad? =P

Ja meie vihmasaju tervituseks Camdeni kummikuvalik =)

Lennelda priilt

Ühel päeval, kui mul ei olnud netti, mõtlesin ma niimoodi:

Lennelda priilt...
Lennelda priilt kuskile jõekääru, kus on päike, limonaadipudelikork, punased huuled ja lumised unistused.

Koju. Tahan kohe koju.

Ma ei suuda üldse Eesti muusikat kuulata. Meeletult kurb hakkab. Aga juulis, juulis ma tulen kindlasti. Ja lähen jõekääru ja mere äärde ja ujun limonaadipudelikorgi kõrval ja naeratan punaste huultega valget pärliketisarnast naeratust ja olen päevitunud ja söön head eesti jäätist.

Tuled vaikselt läbi udu

Läbi udu maja poole

Akna alla seisma jääd ja

Mulle naeratad

Annan ennast päriselt

Päriselt su häässe hoolde

Paned oma puhta käe mu pääle

Ei minu vaev mind nõnda enam piina

Jahtuvad tähed ja kuu

Annad mulle valgest kruusist juua

Põleb palavik uus mu suus

Ja siis ma lähen koju ja ema teeb pai...

Mulle meeldib...

... igasuguseid blogisid lugeda. =) Aga see selleks.

.

Ma olen täiesti läbi. Nagu lätiraha või midagi. Ma teadsin, et see hotell võtab võhmale, aga no see... Ma jäin täna esimest korda bussis magama. Ma ei ole kunagi bussis maganud (seda ilmselt küll puhtpraktilistel kaalutlustel, kuna ma olen pikk, istmevahed väiksed ja pead ei ole kuskile toetada, kuivõrd sa ei saa eesoleva istme tõttu ennast madalale sättida) ja täna toetasin pea vastu akent ja magasin. Missest, et buss sõitis läbi aukude ja värki. Ei huvitanud. Suurt rolli mängib tänase väsimuse puhul ka minu tervislik seisund. Seisund, mille tõttu on kogu päeva söök olnud viis tükki saia (nüüd julgesin kaks banaani ka ära nosida), tops teed ning mille olemusega kaasneb kõhuvalu ning pidev eriolukorraline vajadus wc järele. Mul on tunne, nagu mul oleks palavik või midagi, täielik nõrkus on peal ja mitte mingeid asju, millega ennast turgutada, ka siin ei ole. Aga no vahet ei ole, olen kindel, et hommikuks on korras. Aga siis paar sõna nädalavahetusest ja sellest, kuidas mul see tänane olukord tekkis.

.

Nädalavahetus, jah, hõljub kuskil uduhämuses mälusopis, eriti ei mäleta. Mida ei mäleta, seda pole olnud, öeldakse. Ma ei taha öelda, et mul ei olnud nädalavahetust. Nädalavahetus iseenesest kindlasti oli, aga mina ei mäleta... Noh, saate aru küll. Pühapäeval sai siis peale tööd Tikker, Kadi ja suure pissihädaga Poiss Victoriast üles korjatud, Sainsburys ennast piknikuks vajalikuga varustatud ning teekond Krooniga Muti Maja ette võis alata. Tsillisime. Pargis korjas miski tädi prahti kilekotti, panime oma krõpsupakid ja õllepurgid ka sinna. Osad vähemalt. Nii kaua, kui tädi seal oli. Siis tahtis meiega lisanduda Veel Üks Poiss ja nii me siis jalutasime veidi ning lebotasime päikse käes ja veetsime õhtat. Kadi katkise grammofonina kõlav soov Big Beni näha viis meid sinna poole teele. Teekond läbi pargi Kadi ja Poisiga oli väga äge, kohates teel modelloravaid ning pidevalt ilkudes selle.... eee.... noh see asi, mis sulle teed näitab? Kadil oli, elektrooniline... Üldse ei tule sõna meelde. Peale Big Beni patseerisime uhkusega üle silla (mille remontimisaeg muideks oli viis aastat) London Eye juurde, mida Poisid pideva järjekindlusega Pirogoviks kutsusid. Noh, kaks peaaegu punkarit oli seal küll. Aga teel sinna mõtlesin, et Pratchetti Ankh Morporki jõgi on kindlasti väga Thamesi sarnane. Ma arvan, et kui sa Thamesi sisse kukud, siis sa sealt enam välja ei saa, sest sa jääd sodisse/solki kinni. Jõekaldal asuva muuseumi ees olid suured reklaamid Salvador Dali näituse kohta - ma läksin täiega äksi täis - Dali on nii äge! Sisse minemiseks oli muidugi liiga hilja ning ega ei oleks rahagi olnud. (Eee, minu rõõm banaanide nosimisest oli enneaegne. Peab Kayle helistama, et ta mulle kummeliteed kuskilt tooks). Niiöelda Pirogovile ei tahtnud allakirjutanud neiu pikemaks jääda, kuna

punkt 1) kõht oli tühi

punkt 2) külm oli

punkt 3) kojusaamine sealt lestab umbes tund vähemalt

punkt 4) kell oli juba hilja ning ma pidin tööle minema hommikul vara jälle.

Novott siis. Kadi käevangus, sõitsime läbi linna ja ühe wc koju. Stoke Newingtonis sõime veel ühe kiire ja maistva kebabi eriti rohke küüslaugukastme ning supersõbralike türklaste teenindust nautides.

.

Esmaspäev, ehk siis eile, saigi minu seedeosakonnale saatuslikuks. Mul oli minu Induction Day - ehk siis treeningumoodi asi tööl. Ma jõin ära neli tassi kohvi. Vaadake, mulle väga meeldib kohvi, aga ma ei saa seda palju juua, kuna mu näonahk läheb näiteks nässu jne. Ma mõistan täiesti, et ühele keskmisele kontorirotile on neli tassi kohvi päeva esimese poole jooksul mingisugusegi elutegevuse tagamiseks absoluutne miinimumdoos, aga m i n u jaoks oli see liiga palju. Starbucksi kohvi oli ja niiiiiii nämmi. =D Ning õhtul oli siis trenn. Eelmisel nädalal jäi küll jutt juhataja poolt, et võibolla jätab selle kursuse ära, kui piisavalt aplju inimesi ei rega, aga näed regas. =) K õ i k olid algajad ja kõige suurem grupp, mis siiani olnud on (see on väike stuudio ning 15 õpilast on maksmaalne) ma kahjuks küll üle ei lugenud. Ja kõige parem tund siiamaani. Ise olin organiseeritum, süsteemsem, palju lihtsam on teha, kui kõik on algajad, et ei ole mingi segagrupp. Et esimest korda siis plaksutati korralikult mulle pärast trenni. Ma ei tea, kas see muudes stiilides ka nii käib, aga vähemalt kõhutantsutrennides alati plaksutatakse tunni lõppedes. Nii et minust võib veel asja saada. =) Megalt andis energiat see tund eile. Pärast läksime hiphopi õpetajaga (üks kutt) Finsbury Parki koos ja teel peatusesse põikasime sisse mingisse Chicken Expressi, kus siis väiksed wrapid ning kanakoivad võtsime (jooh, kui nüüd järele mõelda, siis on see oluliselt tõenäolisem põhjus minu tänasele tervisehädale). Väga lahe tüüp on.

.

Ning koitiski tänane päev. Tänane õudne õudne päev. Ma vihkan seda hotelli. Näiteks küsis täna üks ülevaataja mu käest, et kas ma saaksin homme tööle tulla. Ma vastasin, et kahjuks ei saa, mul on plaanid tehtud. Tema ütles all kontoris, et jah, Iiris tuleb tööle. *pööritab silmi*

.

Vabandust, et terve sissekanne on peenelt 'tervislikke vahejuhtumeid' täis pikitud - see on lihsalt frustreeriv. ;) Aga minu õnneks saab varsti magama, sest kell läheneb 21-le.

Ning jah, ma tunnen veidi, et elu ehk pöördubki minusse tagasi.

Mhh

Reede õhtu on täpselt see õhtu, millal tuleb üksinda kodus istuda ja mitte heas tujus olla. Ehkki Vassilissa blogi (vabandust, ei viitsi linkida) pakkus täiesti kõrgekvaliteedilist meelelahutust täna. =D Aitähh!

.

Üldises plaanis on mul selline kõhutunne, et minu elus hakkab varsti suuremat sorti muutus tulema. Mille algus ei saa kohe kindlasti kena olema, aga ehk on see üks nendest variantidest, et lõpp hea kõik hea... Nagu Tikrilgi paar päeva tagasi, on süümekad, segadus ja ahastus, miks elu nii keeruline peab olema.

.

Eile käisime töölt Rose'iga (Tansaania tshikk) Hyde Parkis piknikutamas. Jube pull pliks neh. Kui ta alguses hakkas rääkima, et ta peika teda petab, siis ma naersin kogu aeg ja ei suutnud teise inimese probleemi üldse tõsiselt võtta - teate selline mustade värk, et igasugu bitch'id on sidesõnad jne. Jõime aga ilgelt kolevastikut inglise siiderit, sõime ilgelt kolevastikut tuunikala-makaronisalatit (kuidas üleüldse on võimalik tuunikala- ja makaronisalat ära rikkuda?) ja täiesti normaalset jogurtit ning mina vitsutasin terve paki küpsiseid ka veel keresse. Ta lihtsalt ei tahtnud. Pärast läksime Oxford Streetile vetsu otsima. Lõpetasime McDonaldsis, kus wc asus mingi üleni punase söögi lounge'i nurgas. Sihuke tunne oli, nagu oleks ketshupipakki astunud. Ja talle näitasin ka oma ilusat kleiti. =) Tema arvates ka ablas värk.

.

Kuna kuulen võtmeid lukuaugus, siis sayonara suckuers selleks korrkas. =)

Hoirassaa ja pudel rummi!

Tere kena õhtukest kõik see rahvas!

.

Ei, ma ei ole joonud. =D Ma lihtsalt niisama.

.

Eile käisime siis Tikriga Camdenis kondamas. Ilgelt äge oli. Camden lihtsalt ON äge, isegi siis kui mu finantsolukorda sai olukorraks nimetada eelmise shopingturnee alguses. Aga lohutuseks ostis Tikker mulle lihtsalt niisama heast südamest suured heleroosad kõrvarõngad. Hästi nummikad, jeee! =) Endale ostis lepatriinumustriga ehk siis punased mustade täppidega. Ka väga nummid. Üldiselt sai siis ühtepidi ja teistpidi jalutatud ning hiline kodust väljatulemise aeg maksis kätte sellega, et ühel hetkel panid Camdeni turugurud oma seitsekümmend kleiti-kaabut-seelikut aluse peale, mätsisid suure sarongi sisse ja kärutasid nad homset päeva ootama. Meie jalakesed aga ei võtnud sellegipoolest suunda kodu poole. Hoopis Oxford Streeti tuled tundusid ahvatlevatena. Seal poed kaua lahti ka ning C2-ga sai üsna kiirelt kesklinna. Nillisime igal pool, tulemuseks ilusad kingad Nextis, mida ma ei proovinud, aga kummitama jäid ikkagi ning täiesti värdjalikult ilus roosa-musta kirju suvekleit Dorothy Perkinsis. Fucking hell! Tikri tulemus oli üks lahe pesukomplekt, mida me siis lähme mingi hetk ära ostma. Ning karta on, et mina ostan oma võrratult ilusa kleidi ka ära. Pankrot on mul küll, aga see kleit on niiiiiii ilus - 24 naela. Ja ma just avastasin kerge hämminguga, et ma olen ikka absoluutselt tibi - paar aastat tagasi vaatasin ma ilmselt kergemat sorti põlgusega selliste peale, nagu ma ise praegu olen. Stiilis blogi sissekanne teemal ilus kleit ja kingad. Irw. No mis teha, inimesed muutuvad ja seda nimetatakse progressiks. =D Aga niimoodi siis eilne lõppeski - Tikker lunastas hunniku nodi naelade vastu ning lõpp hea kõik hea.

Tänasest aga niipalju, et needus on alanud. Oli esimene tööpäev ja terve hommiku tundsin, kuidas ma ei suuda ega taha seal üldse olla. Aga no poogen, päeva lõpuks läks kergemaks. Ning needuse osa seisneb selles, et minu organism tõrgub igasugusest aktiivsest elutegevusest peale kella nelja. Päev otsa täitis minu blondi kattega hallollust kahe kõrvarõngahoidja vahel mõte õhtusest salsatrennist. Ja reaalne situatsioon on see, et ma lihtsalt ei jaksanud minna. Loivasin dushi alla ja lihtsalt tshillin netis. Stiilis 'Vassilisa blogi' jne. Nagu... Õudne. Vaatab, mis saab. Varsti tuleb Tikker koju, jeee! Ja Kay vaatab oma ilusast poisist sõbraga Voonakeste vaikimist teises toas. Ma olen liialt väsinud, et suhelda.

Ahhaa, muideks, üleeile peale kõhutantsutrenni sain kokku kohaliku Liinaga. Jällegi Camdenisse. =D Peale Hispaaniat ma tunnen, kuidas mu elu seisab ja mul on rämedalt igav ning mõttetu olla kogu aeg. Seega ei hoolinud hiliseks kippuvast kellaajast ning läksime siidrile. Tegelikult jõime hoopis veini ja pläkutasime miskis pubis pea keskööni. Mõnus, sellised väiksed asjad tekitavad elamise tunde. Kui nüüd veel jaksas sel nädalavahetusel klubisse ka minna... Hmm, paar RedBulli võiks ju tegelikult aidata...? Lihtsalt, ma tõesti tunnen, et kui ma rohkem väljas ei käi, et ma lähen hulluks. Võibolla hakkab suvi tulema, võibolla tahan lihtsalt koduigatsust peletada.

Vaatasin muideks piletihindu ka täna - a la vist 17ndal tulla ja 25 juuni minna või umbes nii, maksaks praegusel hetkeseisuga 121 naela. Kõige hullem ei ole, aga ma lootsin soodsamalt saada. Mitte, et asi kindel oleks ja mitte, et ma ilmselt töölt äragi saaks, aga NOHHH, unistada ju ikka võib...

Koju koju koju... Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

.

No vott siis. Sellised lood täna. Olge tublid! Ja arvestage, et kui ma ükskord koju tulen, siis tulete mulle Pärnusse külla telkima või midagi muud sellist.

Muig

Minu blogini on jõutud otsinguga 'Kampsuni kuivatamine'.
Irw irw irw.
Ja siis ma mõtlesin veel seda asja, et miks hakkavad inimesed kultuuri süübima siis, kui neil eraelus midagi nässu läheb. A la lähed elukaaslasest lahku ja järgmise kahe kuu jooksul külastad teatreid-kontserte-üritusi ning loed sügavamõttelisi raamatuid kolm korda rohkem kui viimase viie aasta jooksul. Et muidu on kultuur jama, aga kriisi korral tundub ainuke koht olevat, kust elumõtet otsida? Filosoofia ja värki?

Pink Brazil

Oi jeerum. =P
Nende sõnadega on hea blogimist alustada, siis kõik hakkavad eiteamida ootama. Tegelikult ei ole oi jeerumit mitte millegi peale öelda, kui siis ehk tõsiasja peale, et mul on nüüd väga suur hunnik juuksehooludvahendeid. Shampoon ja balsam ei vaja eraldi nentimist, küll aga eriti suur ja vinge salongisarjast pärit TREsemme juuksemask ja täna juurde ostetud sama sarja mingi sprei (ikka raviv jne). Poest välja astudes selgus, et Kay oli täna mulle ostnud juukseõli ja mingi juuksekreemi. Ja lisaks nendele oli mul eelnevalt olemas oliiviõliga juuksekreem. Et siis nüüd sai väga palju. Katsetasin täna TREsemme sarja - mask ja sprei tegid juuksed libedaks ja kergeks, juukseotsad on aga siiski kuivad. Nii et juukseotstele panen pärast veel mingit õli. Aitaks muidugi ka juuksuri juures käimine, sest viimati sattusin ma sinna asutusse enne Londonisse lendamist. Ehk siis pool aastat tagasi. Häbi on küll, aga ma ei julge siin minna. Krt seda teab, mis nad sinna pähe mulle keeravad.
.
Eile õhtul käisime Brasiilia klubis. Wheeeee! Väga tsill oli. Kay ja tema brasiillannast sõbranna Nellyga. Pagan, ma ütlen, see lõunamaamuss on ühele eurooplasele ikka üle mõistuse kiire. Kui mina siis laisa eurooplase kombel üle takti tantsisin, siis nemad seal hüppasid ja kargasid kükki ja püsti ja igatepidi iga takti peal. Hullumajapuhvet. Salsatunnid kulusid küll marjaks ära, Nelly ütles, et ma olen esimene naine, kellega ta niimoodi tantsida saab (!) ja ütles, et tõenäoliselt arvas kogu klubi, et ma olen brasiillanna, kuna ma nende lugude järgi tantsisin ja (nii enamvähem) tantsida oskasin. Olin kõrvust tõstetud. =)
.
Homme on tööl induction day. Ehk siis lepingu tegemise päev. Oi ma ei taha. Aga töötuks olemist ma enam endale lubada ei saa ja ei taha. Aga kuidagi pean ma selle plaani niimoodi läbi mõtlema, et ma jaanipäevaks koju saaks.
.
Vott siis. Hetkel teen süüa ja lobisen msnis. Homsest jälle tööle ja siis olen nagunii kogu aeg liiga väsinud, et netis käia.

Khmm

Kuivõrd ma sain eile palga kätte (670 naela kätte, sest cash converterid võtsid teenustasu 60 naela) ja juba eile tegin väikse shoppamisega algust (juuksemask, balsam, hambahari, meigieemaldi, rispmetush), siis viib ka täna minu tee kohe nii 15 mintsa pärast Camdenisse, kust ma loodan omale paar mõnusat hilpu leida. Ja saan Murakaga kokku pool kaksteist ja tema aitab mul siis raskeid valikuid teha, icc. =D

Ja ma olen täiesti süüdimatult hommikusöögiks Tikri asju näost sisse ajanud. =D Ta ütles, et ta ei pahanda. =P

Hommik

Pohmakat ei ole. Tikker käis poes mulle kohvi sisse suhkrut toomas ja tegi pärast võileiba ka. =)
Ajee.
Eilne õhtu väga ebaadekvaatses konditsioonis oli vajalik - langetas pinget kõvasti. Täna on vaid mõtted ja ei ole karjuvat ängistust.
Ajee!

On loogiline või ei ole?

Nii. Olen siis kodus tagasi. Londonis. Jõudsin nii paari tunni eest. Põhimõtteliselt olen elus, muig, aga kõik on sees sassis. Ei midagi sellist, milles blogis kirjutada, aga korrakem eelmainitud fakti, et seespidiselt olen veits pahempidi keeratud. Ja ei ole hea olla. Koju tulles hakkasin esimese asjana nutma näiteks. Tikker tuli ja kallistas. Ja ma tean, et varsti läheb üle, aga praegu on paha.
Ja hirmsasti tahaks koju. Päris koju. Eestisse koju. Teised sõitsid hommikul Tallinnasse ja mina lendasin Londonisse. Terve lennu aja oli klimp kurgus.
Ma täna rohkem ei kirjuta. Kuulan nüüd Eesti muusikat ja masendun. Ja asi ei ole ainult koduigatsuses, vaid mõne asja ilmnemises ja ebaõnnes ja segaduses ja abituses.
Oh jah. Isegi Jan Uuspõld oma 'Uue isamaalise lauluga' suudab seespidiselt kaose tekitada...

.
.
.
EDIT: Mingi tunnikese hiljem (ehk siis umbestäpselt praegu) olen ma ära joonud pool pudelit veini, kuulanud igasugu muusikat, omaette tantsinud, olnud vaheldumisi talutavas, halvas ja veel halvemas tujus, kolanud veits internetis, tigetsenud selle peale, et ma ei saa kellelegi helistada krediidi puudumise tõttu ning lauatelefoni ei oska mina ära ühendada ning tõsiasja peale, et ma ei taha selle rõveda vihmaga mingeid putkasid tuulama minna.
.
Do not disturb. Hangover under construction.
.
.
.
EDIT 2: ametlik teaadaanne pealkirjaga 'Kõikuva Iirise kummalised seiklused'. Tikker palus kirjutada, et 'see ei oled kummaline'.
Esimest korda elus mõikas nagu. Nüüd kõigun arvuti taga ja täidan seda linnukesekasti nimekirja 'asjad, mida sa teha tahad' ees 'blogi kirjutamine pilves/üle keskmise purjus peaga'.

Elu

Ma olen absoluutsaelt ja t2iesti nedast v2ljas. T2iega. Sajaga. Niimoodi, et tunnen ennast nagu yks sitahunnik ja k2in m88da t2navat ja hingeldan raskelt, et mitte hysteeriliselty k6va h22lega nutma hakata. Saate aru. Ma s6idan homme varahommikul kella seitsmese lennuga Hispaaniasse. Mul ei ole shampooni, balsamit,. t88riideid, meigieemaldit, suveniire Daisyle, piletit Heathrowsse ega piletit Liinale. Seevastu mul ON tshekk Eesti rahas 16000 kroonile, mida ma ei saa v2lja v6tta kuskilt, sest:
-hommikul r66msalt cash converterisse jalutades 8eldi mulle, et mul on theki realiseerimiseks vaja aadressi t6estust. M6ni arve nt. Minu jutule. et mul ei ole arveid oma nimel laiutasid nad k2si.
-l2ksin tagasi koju ja otsisin v2lja uue korteri lepingu ja l2ksin sellega sinna tagasi.
-nad leidsid, et see ikkagi ei sobi neile, kuigi enne just ytlesid, et ka see ajaks asja 2ra.
-s6itsin Angelisse Kay juurde, sest mai osanud midagi teha.
-ta andis n6u. Hyva n6u. Paraku ei ole seda hyva n6u enam v6imalik realiseerida, sest k6ik kuradima kohad on kinni. Mul on selline ahastus, et lihtsalt anna otsad. Ma olen hommikust saati K6NDINUDja otsinud kohti, kus saaks tshekke rahaks teha, ma ei ole midagi rohkem s88nud kui hommikul enne kella 9-t yhe Tikri pitaleiva vehkisin sisse. Ma olen tydinud, tige ja kuigi Kay saatis just praegu smsi, et ma tema arve pealt siis raha veidi v2lja v6taks ja ostaks need vajalikud asjad 2ra, siis see ei tee mu tuju oluliselt paremaks. Selleks ajaks kui ma ykskord koju ja kuskile linna poole tagasi j6uan, on K6IK kohad kinni ja ma nagunii ei saa kuskilt midagi osta. TYRAMAIV6I!!! See ei ole aus ja te v6ite ennast k6ik siin Londonis p6lema panna!
Urr urr urr.
Muideks,. lisaks address proofile tahavad nad ka 60 naela teenustasu saada - et oleneb nagu summast, v6tavad protsenti. Ja tagasi tulles ja pangaarvet avades l2heb viis p2eva aega enne, kui ma selle raha k2tte saan. Mu elu on yks otsatu Murphy seadus.

Ja mul on asjad pakkimata, of koooooors.

Aga v2hemalt emale sain hommikul helistada. Hea seegi.

Ma kohe ei taha midagi enam kirjutada.

Ui bljaaaaaad

Misasja te seal ometi teete???
J6uan mina hommikul kell 8 t88le, kui mulle helistab Anja.Nuttev Anja. Anja ei ole inimene, kes sulle hommikul kell 8 nuttes helistab. Mul j2ttis syda l88ke vahele. Noh, selles suhtes l2ks 6nneks, et polnud keegi 2ra surnud v6i haiglas vms, mida sa arvad end kohe kuulvat, kui keegi sulle nuttees helistab. Aga Anjal oli ahastus. Abitu raev. Ja ta r22kis mulle,mida kodumaal pealinnas toimetatake. Ma seisin koridoris kahe korruse vahel trepi peal ja kuulasin.Ja m6tlesin, et misasja. Ei ole uudiseid vaadanud veel, ega pilte. Vaatan neid kodus Tikri arvutist.Hetkel katsun selle v22raka klaveriga siin blogi tippida. Ja ma m6tlesin, et kyll on palju viha neis venelastes...Youtubes vaatasin yht putkaryystamise videot ja see, kuidas nad r88givad ja n2itavad n2ppu jne otse kaamerasse,pani mind m6tlema, et misasi see Eesti riigis siiani m2daneb, et sellise paisu tagant see asi paiskus. Et... Ma ei tea. Aga ma tean, et kui ma oleks kodus, ma s6imaks ja vihkaks k6iki olemasolevaid venelasi. Ja samas s6imaksin ka Eestit ja neid eestlasi, kes k2ituvad nii nagu alati - vaikivaid, mitte midagi tegevaid eestlasi. S6ja ajal ma saan aru, et v2iksel riigil ei ole valikut, aga praegu? Nagu ei olekski eneseuhkust, v22rikust.

Muudel teemadel nii palju, et t88, t88, t88. Viimane sissekanne oli siis sellest, kui k2isin korterit koristamas. Noh, koristamine l2ks suhtnormaalselt, irw. Kolimine v2gagi minulikult - ikka tykid taga ja veriseks. R2nkrasket kohvrit bussi t6stest otsustas kohvrisang yhest otsastlahti tulla. Kuna ma ju t2ie j6uga hoidsin sellest kinni ja kohvri raskus kohvri sellele vaatamata vasta maad laksas,siis k2is see plastikust jublakas l2bi ka minu peopesa ja s6rmede sisekylgdest. Raisk. V2ga hullu tegelt ei olnud. Valus oli ja verd tuli. Aga mitte ojadena. =P Niiiii minulik. Yks minulik juhtum oli ka see, kui ma Liisu kingitud uue kollase t-s2rgi peale mingit punast m8ginat ajasin ja siis mitte nii minulikult k6htupidi kraani alla jooksin. =D Liisu, sa peaksid mulle tihdamini riideid kinkima,icc.=D
Tra see klaver on t2isti dysfunktsionaalne. Raisk. Ja netiaeg sab ka kohe otsa, ikaldus.

Algus

J2lle yks algus. Kolimine uude kohta nimelt. Ja teadmisega, et see j22b ajutiseks. Ma siin just l6petasin oma hommikukohvi (enne mida n2gin ma t2iesti kreisisid unen2gusid teemal, kuidas mu ema hyppab paarisajameetri k6rguselt kaljult alla vette nii sukeldumise m6ttes ja k6ik tegevus toimub mingis salarannas, kus tehakse igast mystilisi ettev6tmisi ja metsikud loomad on igal pool. Iseenesest oli t2itsa lahe, aga esiteks ei julge mu ema niisamagi vette hypata ja teiseks seal unen2os pidi ta just sealt 22re pealt alla kukkuma ja keegi pidi appi tulema, et ta tagasi kalju peale hiivata.) ja hakkan nyyd riidesse panema. Siis on vaja poodi minna, et osta tavaari teemal mopid-lapid-kummikindad, sest ma l2hen kohe uut korterit koristama. Kay on t88l ja kui ta sealt tagasi j6uab, siis hakkame kolima. Nii et minu pyha ylesanne on minna ja see 2ra koristada. =) See on 6nneks sihuke v2iksemat laadi koht, nii et minu ettekujutuses ei tohiks selle koristamine eriti aega v6tta. =)

.

Minu kuri kavatsus eile koju j22da saigi teoks. Ma j2tsin neile voicemeili teate, et mul on palavik ja ilgelt halb enesetunne ja et ma ei tule homme. Eile nad siis helistasid ja uurisid, et kuidas ma ennast tunnen ja kas ma ei saaks ikka laup2eval t88le minna. H2hh! Mul on jumalast seravnjoo, et Londonis on maraton ja et hotell on rahvast t2is ja et neil on t88k2si vaja. Looga, et ei l2inud. Aga ma olen kindel, et kui ma oleks reedel t88le l2inud, siis nad oleksid tahtnud, et ma ikka laup2eval ka tulen. Sain muideks nyyd siis lepingu ka sealt. Pyha myristus! See on nii paganama pikk! Mitte ainult leping, vaid igasugu registreerimised igasugu ametitega. Fuckin hell! Olen nende ankeetide t2itmist hoolega kogu aeg edasi lykanud.

.

Inimesed, ma s6idan pyhap2val Hispaaniasse!! Wheeeeeeheeeeee!!! Mai jaksa 2ra oodata... Meri, kindlasti saab ujuda juba selles superlainetega superm6nusas vees superm6nusa p2ikse all.... Ja jahi peal saab kindlasti j2lle superh2sti syya... Ja kajutis saab kindlasti j2lle superpalav olema esimene 88... Ja superm6nusat Eesti siidrit saab ryybata. Ilgelt tore. T88d saab ka looma moodi teha. Aga sellele ma veel ei m6tle. =D

Sellega seoses, et peaks omale paar riidehilpu sinna t88tegemiseks soetama... Ma m6tlen, et ma l6ikan oma mustadel dressipykstel s22red maha, sest nad t6mbasid pesus nagunii kokku ja on sihukese pooletoobise pikkusega. =)

.

Ja lugedes Muraka blogi, kus ta v6ttis vastu otsuse, et ta l2heb varsti koju... Ma tahan ka koju, inimesed. Jaanip2vaks ideaalis, aga ma t6esti ei tea, kas ma ka saan. Eriti kui arvestada seda, et ma just kysisin juba palgata puhkust... No whatever, vaatab seda asja.

.

Puud on akna taga rohelised ja uuel korteril on aed, mida me kasutada tohime. =)

Kuri kavatsus

Ausõna on mul täna kuri kavatsus helistada tööle ja öelda neile, et ma ei tule homme. 9 päeva on minu limiit. Ma ei jaksa, ma ei taha, ma olen väsinud. Ehkki jõudsin täna ilusti varakult valmis, uimasin niisama pool tundi hotelli peal ringi. Aga hommikul metroos istudes oli tunne, et ma hakkan nutma. Lihtsalt nii väinud olengi igal hommikul olnud viimastel päevadel. Ilma kohvita oma päeva enam ette ei kujuta. Lihtsalt ei seisaks silmad lahti ja mitte mingit energiat ei ole. Aga noh, vahet ei ole, järgmisel reedel ehk naeratan, kui palka antakse.

Eile mõtlesin esimest korda, et ma ei taha enam siin Londonis olla. Selline uitmõte oli ja tingitud kõigist nendest teismeliste pussitamistest, öisel ajal suurest ebakindlusest, rikutud õhust, jne. Mõtlesin, et oma last ei tahaks raudselt siin kasvatada. Mitte, et ma tahaks last saada. Veel. Rase olla võiks. Saaks ägedate raseda riietega ringi käia ja imelikke asju ning jäätist süüdimatult sisse vohmida.

.

Mmm, süüa tahaks täna teha. Peale selle, et see võiks sisaldada riisi ja aevilju, nagu mingit erilist vaimusähvatust ei ole tulnud.

.

Väsinud, väsinud, väsinud. Vaevu-vaevu püsivad silmad lahti. Täna olin 7ndat päeva järjest tööl. Kolm veel, et siis ÜKS vaba päev saada. Tramaivõi.

Täna kohtusin ühe neiuga, kes tuleb mu kahte tantsutundi asendama. Brasiillanna, kauakaua tantsinud, mingi 10 a õpetanud ja nii. Noh, mitte päris minu maitse, aga hästi sõbralik ja muidu tore. Nii et ma ei virise.

Aga hambaid pesema nüüd.

Ańdke andeks sõbrad, et ma teile nii sisuvaeseid ja igavaid sissekandeid postitan, aga midagi erilist pole juhtunud... Issakene! Kuidas ma ära unustasin?! Me ju valisime korteri välja ja reedel lähme lepingut tegema. =) Stoke Newingtonis, siinsamas ümbernurga, ühetoaline, suure avatud köögiga, Ilgelt armas. =) 800 naela kuus. Lihtsalt võrdluse mõtted.

Ja tööl hakkab ka oma seltskond välja kujunema - indialanna Amita, jamaikalanna Sharon, hispaanlane Chris. Ja kõik filipiinipoisid pluss ühe jamaikalase olen ka kenasti ümber sõrme keeranud, irw. Täiesti tahtmatult, kusjuures. Ja Amita abikaasaga olen ka juba mitmeid kordi rääkinud ja niisama tore on. Midagi head ju selle töökoha juures ikka olema ka.

Vott.

Aga head und siis, ütles ilus tüdruk, lülitas arvuti välja ning suundus hambaid pesema.

Jahh

Siin ma siis nüüd olen. Istun voodi peal. Olen meeletult väsinud. Kay on töökaaslastega pubis. Tikker on kolmandat päeva kadunud. Ei, mitte päris kadunud, ma ikka tean, kelle juures (noh, nii umbkaudselt) ta on. Töö on tore asi küll, aga kurat, jubedalt ära väsitab.

Eile tulin töölt koju ja tegin täpselt viis liigutust:

1) avasin ukse

2) võtsin jalast kingad

3) eemaldasin vaevaliselt teksad ja kampsuni

4) sõna otseses mõttes kukkusin pikuti kõhuli voodisse

5) jäin paugupealt magama

Kuna kedagi polnud kodus, sest Kay oli koolis ja Tikker meeldivalt aega veetmas, siis nii ma seal magasin, topi ja stringide väel keset voodit peaaegu tund aega. Siis tekkis ebamugavus, et mis siis kui keegi koju tuleb ja ma siin niimoodi liputan. Tõmbasin tekinurga üle tagumiku ja tudusin edasi. =) Kay koju tulles olin paar tundi ärkvel ja magasin jälle. Hommikul oli päris hea ärgata. Puhanud tunne oli. =)

.

Ma olen viimasel ajal päris palju mõelnud selle peale, miks tööl naised virisevad, et neile nii vähe makstakse. Mina mõtlen kogu aeg, et kui ei meeldi, mine otsi siis omale uus töö. Või õpi inglise keel ära. Minu inglise keel on väga hea, aga ikkagi koristan tube. Aga eks see oleneb vist sellest, mille pärast tööd tehakse. Kui sa tahad ja tuled Londonisse raha teenima, siis tundub muidugi 5.35 naela tunnis väga vähe. Mina ei tulnud siia raha teenima. Ma tulin maailma vaatama ja Kay juurde ja ausalt öeldes on mul jumalast savi. Eestis elades oleks ma ennemini vist paela kaela pannud kui hotelli tube koristama läinud... Suhtumine on nii erinev neis kahes riigis... Siin ei huvita mitte kedagi, mida sa teed. Siin ei vaata inimesed imelikult, kui sa oled 35 ja töötad kinos. Või 40 ja koristad tube. See toob sulle raha ja kõik saavad aru, et see raha on arvete ja mingite oma asjade jaoks ja nauditakse inimest. Nauditakse inimest ilma eelarvamusteta. Ja see on see, mis sellele linnale siin väärtuse annab. Aga sellest saavad aru vaid need, kes siin ise elanud on. =)

.

Täna õhtul käisime muideks Tivolis. =) Kay ja ta tööksaaslastega. Jeeeee! Päris paljud atraktsioonid on needsamad, mis meil Eestiski sellel rändaval Tivolil. Vahe on muidugi selles, et Eestis on Tivolis ikka palju rahvast, siin oli suhthõredalt. Käisin kahe asjaga sõitmas. Esimene oli sihuke, mida kodumaal pole antud ja teine oli see haamrimoodi atraktsioon. Teate küll, kaks haamrikujulist pulka, mis siis ringe teevad ja sind pea peale rippuma jätavad. Tuleb meelde? Ma siis sõitsin sellega lõpuks ära. =D Ma olen enda üle uhke. Ma ei julgenudki sellega Eestis sõitma minna... Kohe mitu aastat. Ei jukgenud ja kõik. Ja nüüd sellega ära sõites olen absoluutselt sõnatu - kuidas see nii unscary sai olla? Mitte mingit emotsiooni ei tekitanud tagantjärele... Booooring!

.

Ahjaa, täna lõpetasin esimest korda 13 tuba ilma abita õigeks ajaks ära. Ma olen ilgelt tubli.

.

Siis kolmapäevasest salsast nii palju, et üle kahe-kolme nädala otsustasin jälle minna. Oli kohe selline tunne, et enam ei suuda kodus istuda ja trenniisu oli ka. Oioi. Paar tunni vahele jätmine mõjus värskendavalt. Oli kohe täiesti aktiivne ja väga huvitav trenn. Pidin kaasa mõtlema ja värki. =D Enamasti on mul ju igavavavõitu või nii. Lõpus pandi noormeestega vabas vormis tantsima. Oh issand. Vot seda mai oska. =D Aga naljakas oli. Ja muideks salsat tantsitakse ka ringis, me proovisime. =D

.

Maarika. mida paganad sa Sri Lankal teed??? Sain Maarikalt postkaardi Sri Lankalt! Pagana paha inimene selline!! =D Nali, eksole, mul on su üle hea meel =)

.

No vott siis. Mõtteid on igasuguseid. Näiteks sel teemal, et ma ei ole elus ennast nii tahetuna tundnud. Nagu .... nagu naise mõttes ja nii. Eestis olin ikka liiga ebanaiselik ( no okei, see naiselikkuse osa on tõepoolest viimasel ajal tulnud, hakkan vist suureks saama), liiga pikk (keegi ei öelnud kunagi midagi, aga arvamus mingite erinevuste suhtes oli ikka pigem negatiivne), liiga heleda nahaga (ei päevitu eriti kergesti), paar kilo ülekaalus (mitte, et ma oleks ülekaaluline, vaid meie reeglite järgi on täiesti lame kõht ikka see kõikse parem. Mul pole kunagi lame kõht olnud ja ma ei ole kunagi peenike olnud. Minu õnn on minu pikk kasv, sest proportsioonid on paigas ja suurus peidab kaalu kuidagi ära), jne. Siin olen ma see 6-jalane valge blond tshikk, kelle nahas kõik olla tahavad ja kellele enamus mehi tänaval järgi vaatab. Nii lihtne on muljet avaldada - tõesti-tõesti, paned seeliku selga ja päikseprillid ja enesekindel kõnnak ja kõik vahivad järele. Ma ei tea. Ma ei kurda. Mul on hea olla. Ja siin olgu sul see sang või kurat põlvini üle püksivärvli, mitte kedagi ei koti ja ikka lähed nö kaubaks.

.

Ma kirjutan kohutavalt paljude kirjavigadega ja pean neid kogu aeg parandama. Viimane aeg magama minna.

Head und!

Krt

Teate, allergiad on ühed närvesöövad asjad, bljatt. Panin oma kaks valget asja likku ja enne seda lahustasin kausis vees pesupulbrikuubikut kätega ja siis solgutasin pluuse ka veits ja kohe pärast seda oli sõrm pisikesi ville täis. Bljatt noh. Kummikindad tuleb üles otsida.

.

Täna lähme jälle uut korterit vaatama. Muidu tiksub peas ikka see eilne korter, sest see on mõnus, ehkki kalliks läheb. 800 kuus pluss maksud ja council tax, nii umbes 150 naela. Ehk siis 950 kuus ei ole just kõige odavam. =D Aga kui tänane korter sakib, siis ma arvan, et võtame selle eilse ära... No vaatab.

.

Rubriik 'Rõve naabrimees' sai eile uue peatüki. Kui eile Tottenhamist koju tulime, istus naabrimees maja ees trepi peal ja sõi. Rääkisime veidi juttu ja mis mina näen - tüübil niriseb tatt ninast vuntsi peale. Issand kui jälk. Mitte sihuke paks ja valkjas ja sihuke, vaid nagu vesi, aga ikkagi! Võibolla sõi mingit väga vürtsist asja ja nii, aga kamoon, nuuska siis nina. Mai või noh. Ja Tikrile käib rämedalt närvidele tüübi uus laul 'Independent girl'. Mis põhimõtteliselt koosneb sõnadest 'indepeeeendent gööl, indepeeendent, indepeeendent gööl, indepeeeendent'. Mind ei häiri, mulle see dance hall'i biit sobib.

.

Kohe lähen välja ja panen emme paki posti. =) Jeee - sisuks siis kollane pluus, kallis kaart, plaat powerpointi esitlusega minu Londoni elust ja väike kiri. =)

Kiiew

Tahtsin tänase postituse pealkirjaks 'Kiire' panna, aga mingi näpuka tõttu tuli 'Kiiew' ja kuna nii kõlas palju ägedamalt, siis jätsingi nii. =) Aga tänases postituses ei ole Kiieviga küll midagi pistmist. ;)

Sain täna kirja Kaidilt, kes kurtis, et blogi ma ei kirjuta ja et tekib tunne, et ma libisen ära. Noh, ma ütleks selle peale, et MINA ei kuule kellestki midagi, eksole ;) Aga sel teemal vingumise otsustasin ma ära lõpetada, nii et selle koha peal läheb mu suu lukku. Plaksti! Muidugi tore teada, et keegi ikka hoolib ja nii. Liina, muideks, ausõna, su sünnipäevakingitus on ikka veel mu kohvris kilekotis, blaaahh, mul on küll mark, et ma seda sulle siiamaani ära saatnud ei ole (sünnipäev oli kuu aega tagasi), pidevalt mõtlen, et peaks, aga ma ei tea, miks ma selleni ei jõua. =S Nii et mina olen ka paha ja südametu. =D Vabandust.

Viimased päevad on möödunud töötähe all. Eile sain 15 naela jotsi, aga selle eest sain nii jubedad toad kõik (sviidid, mis on esiteks megasuured ja teiseks inimesed alati lagastavad neid mõnuga), et ei suutnud ettenähtud ajaks ära lõpetada. Ahastus tuli mingi hetk nii peale, et olin ühes toas ja hakkasin nutma. No kas ei ole madal ja nigel tunne, kui tunned, et ei saa mingi näkase koristamisega hakkama? Fuihh. Aga 15 naela oli muidugi tore. =) Sain kohe kõneaega veel laadida 10 naela eest ja õhtusöögiks toitu osta. Jee!

Kortereid oleme vaatamas käinud. Enamasti nad millegipärast ei sobi. Just täna õhtul käisime Tottenham Hale'is üht vaatamas. Kolmetoaline, magamistoad on väiksed, aga elutuba on suur ja avar ja äge. Välisust ei olnud millegipärast ees... Kummaline.

Pärast läksime McDonaldsist läbi, sest mul oli nälg. Sõime oma väga näruseid Big Mac'ke kui korraga Kay näitab mulle kutti, kes kõndis ringi, ühe käega hoidis telefoni ja lobises ning teise käega hoidis mune. Ilma naljata, teine käsi oli täiesti püksis ja täiega punnitas strateegilise koha peal... Ma ei tea, ma naersin ja mõtlesin, et sihukesed asjad on ju ainult filmis võimalikud - kuidas mina seda siin näha saan? =P

Trennidega on nii, et vahepeal oli suur jama, sest üks piiga, kes tunnis absoluutselt hakkama ei saanud ja kellega ma rääkisin ja soovitasin paari algajate trenni järelejõudmiseks, kirjutas juhatajale kaebekirja, et ma olen absoluutselt ebaprofessionaalne, väga ebaviisakas, mitte julgustav, ei pea teda oma tunni jaoks sobilikuks, tõin teda tunnis teistest rohkem esile jne. Noh, professionaalne ma ei ole. Mitte kunagi ei kavatse ma enam kellelegi öelda, et võibolla peaksid sa lihtsama trenni võtma. Edaspidi kavatsen ma kõigile öelda, et nad on väga tublid vaatamata sellele, et nad on nagu vedrudega liigendatud kaootiliselt tuules kõikuvad puulusikad. Ma ei tea. Mul oli kaks päeva sellepärast tuju paha. Õnneks oli Liisu siis siin ja juhtis mu mõtted eemale. Lisaks sellele ei maksnud stuudijuhataja selle tõttu ja ka sellepärast, et tunnis ei ole 15 õpilast regulaarselt, mulle lubatud palka. No whatever. 96 naela sain. Nii palju ma tean, et edaspidi oma oma palgast tema puhul midagi maha arvutada ei lase, et 120 - 17.50 ei ole 96 naela, eksole. Nii et... No mida iganes.

Igatahes peaks uut tööd vaatama. Ja minu Hispaaniareisi ajaks pean asendusõpetaja leidma. Oma ainukesele variandile helistasin täna ja ta ütles ära. Bljatt. Panen gumtreesse kuulutuse.

Teate, ma tahan Jaanipäevaks koju tulla, aga ma ei tea, kas ma saan... Ja siis et Jane võiks mulle jälle helistada ;)

Mu emal on ülehomme sünnipäev, ostsin talle täna kaardi, maksis 3.50. Hkhmm, aga jube ilus on. =)

Oohh, homme tahaks kinno minna. Nägin 'Sunshine'i poole pealt ja see on puhas pask, ausõna. Ma garanteerin teile, et te ei näe seal midagi, mida te ei ole varem näinud ja isegi minul kui kõige reaalainetekaugema inimesena tekkisid füüsikaalased vastuväited nii mõnelegi stseenile.

Aga kell on üle kesköö, nii et head und! =)

Aktsent

Hüva õhtukest!

Kõhus keerab ja kui mu teinepool, kes on teel koju mingilt õhtusöögilt, mulle mingit gaasilist jooki ei too, siis ma hakkan varsti oksele. Nii kurb kui see ka ei ole, on see tõsi. Nii et ma loodan, et ta jõuab varsti koju. Hkhmm.
Eile oli tööl huvitav seik. Või noh, mis nüüd nii väga huvitav, aga lihtsalt, seik. Üks Leedu naine ütleb mulle, et ta näed ei saa tuba koristada, sest see on dendi. Misasi? Dendi. Misasi see dendi veel on? Naine naerab siis peaaeu kaastundlikult ja küsib, et kas ma siis ei tea, mida dendi tähendab. Mia kehitan õlgu, vastan, et ei tea ja mõtlen, et mis kuradi asi see veel olla võiks. Võtab mu siis käevangu ja viib toaukse juurde. Ukse peal on silt 'Mitte segada'. Ainuke asi, mille ma suutsin välja mõelda, oleks siis vist denied. Mida sa hääldad nagu dinaid, mitte dendi. Mida iganes. Sa oled ju vaid paar aastat Inglismaal elanud...
Varsti on Hispaaniatrip! =D Weeeheeee! Siider ja värk, here I come! =D
Aga nüüd olen siis L ja P tööl, E vaba ja siis T-P tööl... Kurta pole mõtet, nad nagunii ei kuula ja sinu hääl jääbki hüüdjaks hääleks kõrbes... Loodan vaid, et nad ka järgmise E sellisel juhul vabaks annavad. Lepingut muideks pole siiani, et pean mingi induction päeva ootama. Mida iganes see siis ka ei tähendaks... Aga raisk, kui nad maksta ei kavatse.
Olgu, minek.

Another diamond day

Uiuiui. Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud. Noh, mis teha, oli nagu tegemist =D Kõigepealt tuli eksole Tikker siia, kes kirjutab ise pikemalt (ja mulle hõivatule/laisale sobivalt) ja laiemalt asjadest SIIN. Üldises plaanis kondasime esimesel õhtul Thamesi äärel Tower Bridge’i lähistel, jõime-sõime veini-juustu, arendasime ametinimetusi (juustukambrivalvur ja veinikeldrihaldur), ja mahtusime neljakesi meie tuppa magama. Kay kui hea võõrustaja kobis ise põrandale magama ja jättis karja naisi voodisse omapead. Hommikul läksin mina tööle, Tikker ja Murakas sõitsid maale.
Reedel tuli Liisu. =) Ma ei saa salata – kõige paremad peod on ikka oma sõbrannadega. Aga kõigest siis järjekorras.

.
Reede hommikul kobisin tööle, virelesin ära selle päevakese (peas tiksus kogu aeg Liisu tuleb, kähku-kähku, ma ei tohi täna hiljemaks jääda), silkasin valust torkivate jalgadega Victoriasse selleks, et Liisut mitte leida. Nagu ma kahtlustasin, siis minu päeval saadetud sms sisuga ‚Oota mind 16.15 piletikassade juures’ ei läinud läbi. Ootas tütarlaps mind pool kilomeetrit eemal olevas bussijaamas – mina ju linnaliini- ja rongijaamas, mitte seal, kus need pikamaabussid oma reise alustavad/lõpetavad. Kui ma oma hotelli tööintervjuu ajal otsisin, läksin alguses valele poole ja lõpetasin maja ees, mille numbriks oli 121/153. Ja kui ma ei oleks siis eksinud olnud ja selle maja ees Kayle meeleheitlikke kõnesid teinud, ei oleks mul see maja number meelde jäänud ja ei oleks mul õrna aimugi olnud, kus kurat Liisu olla võiks, kui ta teatas, et sellise numbriga maja ees on. Tegime siis kohe suure hooga Buckinghami paleele ka tiiru peale. Kuivõrd me seal juba olime, eksole. Noh, Liisu ka nõustus, et mingi mõttetu pann on see palee. Aga! Aga palee taga asuvas pargis sain oma Eestist palutud asjad kätte. =D Halle-fucking-luyah! Kartulivahvlid ja paar sõõmu Vana Tallinnat läksid õige suure kiiruga kurgust alla. Kuigi me jalutasime Hyde Parki ja läksime kinno Factory Girl’i vaatama (seda kõike muideks romantilises vihmasajus), ja terve selle aja tinutasime, apsaluuutselt ei hakanud pähe. Ikaldus noh. Me siis otsustasime, et ei hakka head kraami raiskama, kui isegi pähe ei hakka. Esimene õhtu vajusimegi niisama ära. Ahjaa, Türgi kebabi sõime õhtusöögiks. =)

.
Laupäev möödus Camdeni tähe all. Lõpuks ometi sain teha Camdenist nii palju pilte kui tahtsin! Liisu usaldas oma digika südamerahuga minu sõrmede vahele ja ise nautis ringivahtimist. Minu pilk ja süda ja lõpuks ka laenatud 10 naela jäid ühele kollasele pluusile. See on nii megaäge. Ja mul oli seda nii vaja ka, kuivõrd me läksime õhtul välja sinna Uganda klubisse Pier One’i. Koju jõudes siis alustasime uuesti joomisega (seekord hakkas pähe ka), mukkimisega (ma kohe nautisin krohvikihi pealeladumist, kuna pole seda kohe tükk aega teinud), muusika kuulamisega, vanaka lõpetades Liivimaa palsami ja peale Liivimaa palsamit Mani toodud õlledega jätkates valmistusime peoks. Man on üks Kay tuttav. Lõpuks läksime siis teele. Teel sai ka nalja. Näiteks siis kui Liisu juhtumisi ühele mööduvale noormehele pilgu viskas ja too siis selle peale nii äksi täis läks, et hõikus üle tänava, kuidas Liisu teda ikka tahab ja et ta teab küll, et tegu Mani naisega, aga et Liisu ikka niiiii tahab teda. Irw irw irw. Klubis oli juba rahvast ka, me jõudsime sinna vist peale keskööd. Või varem, ma ei mäleta. Asjad ja pepud laua taha, dringid (ma ei maksnud too õhtu ühegi asja eest, ma ei tea ja ma ei süvenenud absoluutselt, kust need joogid lauale said või kes nende eest maksis. Järele mõeldes oleks olnud väga lihtne minu jook ära spaikida), ja varsti hakkasime möllama. See oli absoluutselt fenomelaanle õhtu. Algas see sellega, kui WC-sse minnes üks noormees mind enda juurde kutsus. Ma ütlesin konkreetselt, et WC kõigepealt. Tagasi tulles tahtis ikka muga rääkida ja küsis esimese asjana, et ‚Is your boyfriend here?’. Vastasin ja jalutasin sirge seljaga minema. Mingi aja pärast (ajaühikud on minu jaoks hägused, olenevalt siis joobeastmest, ma pakun) tuli see sama tüüp minu kõrvale ja ütles ‚I like you’. Noormehed, õppige! Ei mingit ‚Tere’ vms, irw. Ei mäleta järjekordselt, mida vastasin, aga minema ta ujus.
Liisuga tagumikke hiphopi ja r’n’b ja Ugadna kohaliku muusika järgi sheikides tekkis meie ümber kohati suisa sõõr ja igast nurgast üritas keegi kahte valget naist omale sebida. Noh, me nägime ikka sigahead välja ka. Kuivõrd külmade ja distantsihoidvate eestlastena tantsisime ka omavahel ja tegime sünkroonetteasteid, tekkis lõpuks ühel noormehel küsimus, et kas me oleme lesbid. Muig muig muig. Et kui kuskil nurgas mingi kena shokolaadipoisiga ei amele, vaid oma sõbrannaga tantsid, siis ongi lood kohe nii? Igatahes oli naljakas. Ja lõpus sai Kay kõvasti Maniga vaielda ja riielda, kuna Man oli hirmus tige, et me kõik koos ära tahtsime minna ja süüdistas Kayd meie ära viimises. Pähh, kella poole nelja paiku võiks ju nii või teisiti koju hakata minema, kui oled varakult jooma hakanud ja mitu tundi tantsu vihtunud ning pilte klõpsinud. Igatahes oli meeletult super õhtu. Täielik rubriik sellest, et oma sõbrad on kõige etemad.

.
Pühapäeval ja esmaspäeval käisime siis päevavalges Tower Bridge’i, parlamendihoonet, Westminster Abbey’t, Wood Greeni jms üle kaemas. Thames’i kaldal sai piknik tehtud, parlamendihoone taga hundiratast harjutatud. =) Bussiga kuskilt pimeduses koju kärutades naersime nii, et kõhulihased haiged, meenutades vanu nalju nagu ‚Ahaa-ahaa-mul arengupeetus’ jms. Üks uus arenes ka, alguse sai nendest:
Jehova whitnesses: Knock-knock life is shit!
Krishnas: Life is shit hare hare ding ding.
Rastafarians: Let’s smoke that shit!
Erinevad usukäsitlused siis, rohkem ei jäänud meelde. Hõkhõõmm. Meil tekkis sellest kohe hare hare bling bling. Hiljem võis hare millegagi asendada, nt coffe coffe bling bling. Iiiiiiiilgelt naljakas oli noh. Liisu oskab hästi neid liigutusi ka juurde teha. =D

.
Esmapäeva õhtul või õigemini öösel tuli Liisu Victoriasse viia. Uuuuuhuhuhuhuhh, kus me saime bussi oodates külmetada. Victorias oleks äärepealt üks äpardus toimunud, aga pealt kuulaime on vahel kasulik asi ja tänu teisele neiule jagatud juhatustele leidsime ka meie bussi väljumise koha üles. =D Tagasi koju minnes sain ka nii hirmsasti külmetada, et eluisu kadus ära. Aga kummaline oli, et ei olnud sellist meeletut kurvastusehoogu. Ei olnud tunnet, et kohe nii kaua nüüd ei näe ja nii. Ma ei tea, oli loomulik, nagu oleks Tartu bussi peale saatnud vms-st. Nüüd oli kolm päeva rohkem aega, kui vist viimase paari aasta jooksul kõrvuti linnades elades on olnud. =) Nii et ma olen megarahul. Oma sõpradega on kõigemegalahedam asju teha. Kõik tundub loomulik ja hea ja äge. =) Pealekauba saab hunnikuga Eesti nodi ka, hihii.
Ohjeerum, ma oleks juba peaaegu ära unustanud. Liisu kinkis mulle teesärgi kirjaga ‚Ma tahaksin, et ma näeksin välja nagu lepatriinu’, mis on eestikeelne variant meie kunagisest ingliskeelsest naljast. Kollane ja puha. Iiiilgelt vahva. =)

Kunagi saab ehk pildiblogi ka teha. Hetkel ei saa uploadida.Aga vahepeal on veel olnud naljakaid õhtuseid kõnesid Genfist, rohkeid suveplaanide tegemist, trennide vahelejätmist, uue pluusi nautimist, ajapuudust, töötegemist, vihastamist, elu üle järele mõtlemist, õnnelik olemist, uute pükste kohvrist avastamist, koristamist, kokkamist, kondamist. On olnud meeletult hea nädalavahetus.

Täna üks neiu küsis mu käest, et ma kas ma olen õnnelik. Et ma kunagi küsisin tema käest. Tunnistasin ausalt, et ei ole sellele enam ammu mõelnud, et kas ma olen õnnelik või mitte. Järelikult ei ole olnud vajadust mõelda. Kui sa oled õnnelik, siis sa ei mõtle asjade peale. Nüüd mõtlema hakates olen küll jah. Siin ei ole igav, siin arendad ennast igal sammul. Ja kõik see pask, mis siin on (noh, kõik need asjad, mille pärast ma halan), on kudagi ... noh... asja huvitavaks tegev. See nagu arendab sind kogu aeg ja ei teki mandunud tunnet. Ma tean, et ma olen oluliselt õnnelikum, kui Eestis pikemat aega olin. Ja see ei ole selline illusoorne õnn, vaid päris, sest siin õpin ma elult asju enda jaoks.

.

Viva La London!