Jahh

Siin ma siis nüüd olen. Istun voodi peal. Olen meeletult väsinud. Kay on töökaaslastega pubis. Tikker on kolmandat päeva kadunud. Ei, mitte päris kadunud, ma ikka tean, kelle juures (noh, nii umbkaudselt) ta on. Töö on tore asi küll, aga kurat, jubedalt ära väsitab.

Eile tulin töölt koju ja tegin täpselt viis liigutust:

1) avasin ukse

2) võtsin jalast kingad

3) eemaldasin vaevaliselt teksad ja kampsuni

4) sõna otseses mõttes kukkusin pikuti kõhuli voodisse

5) jäin paugupealt magama

Kuna kedagi polnud kodus, sest Kay oli koolis ja Tikker meeldivalt aega veetmas, siis nii ma seal magasin, topi ja stringide väel keset voodit peaaegu tund aega. Siis tekkis ebamugavus, et mis siis kui keegi koju tuleb ja ma siin niimoodi liputan. Tõmbasin tekinurga üle tagumiku ja tudusin edasi. =) Kay koju tulles olin paar tundi ärkvel ja magasin jälle. Hommikul oli päris hea ärgata. Puhanud tunne oli. =)

.

Ma olen viimasel ajal päris palju mõelnud selle peale, miks tööl naised virisevad, et neile nii vähe makstakse. Mina mõtlen kogu aeg, et kui ei meeldi, mine otsi siis omale uus töö. Või õpi inglise keel ära. Minu inglise keel on väga hea, aga ikkagi koristan tube. Aga eks see oleneb vist sellest, mille pärast tööd tehakse. Kui sa tahad ja tuled Londonisse raha teenima, siis tundub muidugi 5.35 naela tunnis väga vähe. Mina ei tulnud siia raha teenima. Ma tulin maailma vaatama ja Kay juurde ja ausalt öeldes on mul jumalast savi. Eestis elades oleks ma ennemini vist paela kaela pannud kui hotelli tube koristama läinud... Suhtumine on nii erinev neis kahes riigis... Siin ei huvita mitte kedagi, mida sa teed. Siin ei vaata inimesed imelikult, kui sa oled 35 ja töötad kinos. Või 40 ja koristad tube. See toob sulle raha ja kõik saavad aru, et see raha on arvete ja mingite oma asjade jaoks ja nauditakse inimest. Nauditakse inimest ilma eelarvamusteta. Ja see on see, mis sellele linnale siin väärtuse annab. Aga sellest saavad aru vaid need, kes siin ise elanud on. =)

.

Täna õhtul käisime muideks Tivolis. =) Kay ja ta tööksaaslastega. Jeeeee! Päris paljud atraktsioonid on needsamad, mis meil Eestiski sellel rändaval Tivolil. Vahe on muidugi selles, et Eestis on Tivolis ikka palju rahvast, siin oli suhthõredalt. Käisin kahe asjaga sõitmas. Esimene oli sihuke, mida kodumaal pole antud ja teine oli see haamrimoodi atraktsioon. Teate küll, kaks haamrikujulist pulka, mis siis ringe teevad ja sind pea peale rippuma jätavad. Tuleb meelde? Ma siis sõitsin sellega lõpuks ära. =D Ma olen enda üle uhke. Ma ei julgenudki sellega Eestis sõitma minna... Kohe mitu aastat. Ei jukgenud ja kõik. Ja nüüd sellega ära sõites olen absoluutselt sõnatu - kuidas see nii unscary sai olla? Mitte mingit emotsiooni ei tekitanud tagantjärele... Booooring!

.

Ahjaa, täna lõpetasin esimest korda 13 tuba ilma abita õigeks ajaks ära. Ma olen ilgelt tubli.

.

Siis kolmapäevasest salsast nii palju, et üle kahe-kolme nädala otsustasin jälle minna. Oli kohe selline tunne, et enam ei suuda kodus istuda ja trenniisu oli ka. Oioi. Paar tunni vahele jätmine mõjus värskendavalt. Oli kohe täiesti aktiivne ja väga huvitav trenn. Pidin kaasa mõtlema ja värki. =D Enamasti on mul ju igavavavõitu või nii. Lõpus pandi noormeestega vabas vormis tantsima. Oh issand. Vot seda mai oska. =D Aga naljakas oli. Ja muideks salsat tantsitakse ka ringis, me proovisime. =D

.

Maarika. mida paganad sa Sri Lankal teed??? Sain Maarikalt postkaardi Sri Lankalt! Pagana paha inimene selline!! =D Nali, eksole, mul on su üle hea meel =)

.

No vott siis. Mõtteid on igasuguseid. Näiteks sel teemal, et ma ei ole elus ennast nii tahetuna tundnud. Nagu .... nagu naise mõttes ja nii. Eestis olin ikka liiga ebanaiselik ( no okei, see naiselikkuse osa on tõepoolest viimasel ajal tulnud, hakkan vist suureks saama), liiga pikk (keegi ei öelnud kunagi midagi, aga arvamus mingite erinevuste suhtes oli ikka pigem negatiivne), liiga heleda nahaga (ei päevitu eriti kergesti), paar kilo ülekaalus (mitte, et ma oleks ülekaaluline, vaid meie reeglite järgi on täiesti lame kõht ikka see kõikse parem. Mul pole kunagi lame kõht olnud ja ma ei ole kunagi peenike olnud. Minu õnn on minu pikk kasv, sest proportsioonid on paigas ja suurus peidab kaalu kuidagi ära), jne. Siin olen ma see 6-jalane valge blond tshikk, kelle nahas kõik olla tahavad ja kellele enamus mehi tänaval järgi vaatab. Nii lihtne on muljet avaldada - tõesti-tõesti, paned seeliku selga ja päikseprillid ja enesekindel kõnnak ja kõik vahivad järele. Ma ei tea. Ma ei kurda. Mul on hea olla. Ja siin olgu sul see sang või kurat põlvini üle püksivärvli, mitte kedagi ei koti ja ikka lähed nö kaubaks.

.

Ma kirjutan kohutavalt paljude kirjavigadega ja pean neid kogu aeg parandama. Viimane aeg magama minna.

Head und!