Ausõna on mul täna kuri kavatsus helistada tööle ja öelda neile, et ma ei tule homme. 9 päeva on minu limiit. Ma ei jaksa, ma ei taha, ma olen väsinud. Ehkki jõudsin täna ilusti varakult valmis, uimasin niisama pool tundi hotelli peal ringi. Aga hommikul metroos istudes oli tunne, et ma hakkan nutma. Lihtsalt nii väinud olengi igal hommikul olnud viimastel päevadel. Ilma kohvita oma päeva enam ette ei kujuta. Lihtsalt ei seisaks silmad lahti ja mitte mingit energiat ei ole. Aga noh, vahet ei ole, järgmisel reedel ehk naeratan, kui palka antakse.
Eile mõtlesin esimest korda, et ma ei taha enam siin Londonis olla. Selline uitmõte oli ja tingitud kõigist nendest teismeliste pussitamistest, öisel ajal suurest ebakindlusest, rikutud õhust, jne. Mõtlesin, et oma last ei tahaks raudselt siin kasvatada. Mitte, et ma tahaks last saada. Veel. Rase olla võiks. Saaks ägedate raseda riietega ringi käia ja imelikke asju ning jäätist süüdimatult sisse vohmida.
.
Mmm, süüa tahaks täna teha. Peale selle, et see võiks sisaldada riisi ja aevilju, nagu mingit erilist vaimusähvatust ei ole tulnud.
1 kommentaar:
Kuule tibu, need ägedad rasedariided muutuvad lõpu lähenedes langevarjudeks :) Ja toitu, muideks, mahub megavähe sisse korraga, nii et jäätisevohmimisest võib ainult unistada :) Jumal teab, kuhu sisikonna nurka see magu pressitud on ;)
Postita kommentaar