Ühel päeval, kui mul ei olnud netti, mõtlesin ma niimoodi:
Lennelda priilt...
Koju. Tahan kohe koju.
Ma ei suuda üldse Eesti muusikat kuulata. Meeletult kurb hakkab. Aga juulis, juulis ma tulen kindlasti. Ja lähen jõekääru ja mere äärde ja ujun limonaadipudelikorgi kõrval ja naeratan punaste huultega valget pärliketisarnast naeratust ja olen päevitunud ja söön head eesti jäätist.
Tuled vaikselt läbi udu
Läbi udu maja poole
Akna alla seisma jääd ja
Mulle naeratad
Annan ennast päriselt
Päriselt su häässe hoolde
Paned oma puhta käe mu pääle
Ei minu vaev mind nõnda enam piina
Jahtuvad tähed ja kuu
Annad mulle valgest kruusist juua
Põleb palavik uus mu suus
Ja siis ma lähen koju ja ema teeb pai...
5 kommentaari:
Seda rohkem tuleb seda kuulata, et kuulata ei suuda! ;) Ega ma neid lugusid Sulle niisama ei saatnud/plaadistanud. Uh jee. Siin sajab ka praegu vihma.
Kallis Smaragd... ma olen praegu jummala purjakil ja katki...
aga sa oled ju täitsa luuletaja...
mulle vägavägaväga meeldis...
See peaks siiski inBoili luule olema;)
Aga Smaragd on ka värsisepp, nii et ootame väikest luulenurka siia blogi:)
Irw, see ei ole jah minu luule =D
oi :D
järeldus: tuleb vähem juua ja rohkem luulega kursis olla...
Postita kommentaar