Another diamond day

Uiuiui. Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud. Noh, mis teha, oli nagu tegemist =D Kõigepealt tuli eksole Tikker siia, kes kirjutab ise pikemalt (ja mulle hõivatule/laisale sobivalt) ja laiemalt asjadest SIIN. Üldises plaanis kondasime esimesel õhtul Thamesi äärel Tower Bridge’i lähistel, jõime-sõime veini-juustu, arendasime ametinimetusi (juustukambrivalvur ja veinikeldrihaldur), ja mahtusime neljakesi meie tuppa magama. Kay kui hea võõrustaja kobis ise põrandale magama ja jättis karja naisi voodisse omapead. Hommikul läksin mina tööle, Tikker ja Murakas sõitsid maale.
Reedel tuli Liisu. =) Ma ei saa salata – kõige paremad peod on ikka oma sõbrannadega. Aga kõigest siis järjekorras.

.
Reede hommikul kobisin tööle, virelesin ära selle päevakese (peas tiksus kogu aeg Liisu tuleb, kähku-kähku, ma ei tohi täna hiljemaks jääda), silkasin valust torkivate jalgadega Victoriasse selleks, et Liisut mitte leida. Nagu ma kahtlustasin, siis minu päeval saadetud sms sisuga ‚Oota mind 16.15 piletikassade juures’ ei läinud läbi. Ootas tütarlaps mind pool kilomeetrit eemal olevas bussijaamas – mina ju linnaliini- ja rongijaamas, mitte seal, kus need pikamaabussid oma reise alustavad/lõpetavad. Kui ma oma hotelli tööintervjuu ajal otsisin, läksin alguses valele poole ja lõpetasin maja ees, mille numbriks oli 121/153. Ja kui ma ei oleks siis eksinud olnud ja selle maja ees Kayle meeleheitlikke kõnesid teinud, ei oleks mul see maja number meelde jäänud ja ei oleks mul õrna aimugi olnud, kus kurat Liisu olla võiks, kui ta teatas, et sellise numbriga maja ees on. Tegime siis kohe suure hooga Buckinghami paleele ka tiiru peale. Kuivõrd me seal juba olime, eksole. Noh, Liisu ka nõustus, et mingi mõttetu pann on see palee. Aga! Aga palee taga asuvas pargis sain oma Eestist palutud asjad kätte. =D Halle-fucking-luyah! Kartulivahvlid ja paar sõõmu Vana Tallinnat läksid õige suure kiiruga kurgust alla. Kuigi me jalutasime Hyde Parki ja läksime kinno Factory Girl’i vaatama (seda kõike muideks romantilises vihmasajus), ja terve selle aja tinutasime, apsaluuutselt ei hakanud pähe. Ikaldus noh. Me siis otsustasime, et ei hakka head kraami raiskama, kui isegi pähe ei hakka. Esimene õhtu vajusimegi niisama ära. Ahjaa, Türgi kebabi sõime õhtusöögiks. =)

.
Laupäev möödus Camdeni tähe all. Lõpuks ometi sain teha Camdenist nii palju pilte kui tahtsin! Liisu usaldas oma digika südamerahuga minu sõrmede vahele ja ise nautis ringivahtimist. Minu pilk ja süda ja lõpuks ka laenatud 10 naela jäid ühele kollasele pluusile. See on nii megaäge. Ja mul oli seda nii vaja ka, kuivõrd me läksime õhtul välja sinna Uganda klubisse Pier One’i. Koju jõudes siis alustasime uuesti joomisega (seekord hakkas pähe ka), mukkimisega (ma kohe nautisin krohvikihi pealeladumist, kuna pole seda kohe tükk aega teinud), muusika kuulamisega, vanaka lõpetades Liivimaa palsami ja peale Liivimaa palsamit Mani toodud õlledega jätkates valmistusime peoks. Man on üks Kay tuttav. Lõpuks läksime siis teele. Teel sai ka nalja. Näiteks siis kui Liisu juhtumisi ühele mööduvale noormehele pilgu viskas ja too siis selle peale nii äksi täis läks, et hõikus üle tänava, kuidas Liisu teda ikka tahab ja et ta teab küll, et tegu Mani naisega, aga et Liisu ikka niiiii tahab teda. Irw irw irw. Klubis oli juba rahvast ka, me jõudsime sinna vist peale keskööd. Või varem, ma ei mäleta. Asjad ja pepud laua taha, dringid (ma ei maksnud too õhtu ühegi asja eest, ma ei tea ja ma ei süvenenud absoluutselt, kust need joogid lauale said või kes nende eest maksis. Järele mõeldes oleks olnud väga lihtne minu jook ära spaikida), ja varsti hakkasime möllama. See oli absoluutselt fenomelaanle õhtu. Algas see sellega, kui WC-sse minnes üks noormees mind enda juurde kutsus. Ma ütlesin konkreetselt, et WC kõigepealt. Tagasi tulles tahtis ikka muga rääkida ja küsis esimese asjana, et ‚Is your boyfriend here?’. Vastasin ja jalutasin sirge seljaga minema. Mingi aja pärast (ajaühikud on minu jaoks hägused, olenevalt siis joobeastmest, ma pakun) tuli see sama tüüp minu kõrvale ja ütles ‚I like you’. Noormehed, õppige! Ei mingit ‚Tere’ vms, irw. Ei mäleta järjekordselt, mida vastasin, aga minema ta ujus.
Liisuga tagumikke hiphopi ja r’n’b ja Ugadna kohaliku muusika järgi sheikides tekkis meie ümber kohati suisa sõõr ja igast nurgast üritas keegi kahte valget naist omale sebida. Noh, me nägime ikka sigahead välja ka. Kuivõrd külmade ja distantsihoidvate eestlastena tantsisime ka omavahel ja tegime sünkroonetteasteid, tekkis lõpuks ühel noormehel küsimus, et kas me oleme lesbid. Muig muig muig. Et kui kuskil nurgas mingi kena shokolaadipoisiga ei amele, vaid oma sõbrannaga tantsid, siis ongi lood kohe nii? Igatahes oli naljakas. Ja lõpus sai Kay kõvasti Maniga vaielda ja riielda, kuna Man oli hirmus tige, et me kõik koos ära tahtsime minna ja süüdistas Kayd meie ära viimises. Pähh, kella poole nelja paiku võiks ju nii või teisiti koju hakata minema, kui oled varakult jooma hakanud ja mitu tundi tantsu vihtunud ning pilte klõpsinud. Igatahes oli meeletult super õhtu. Täielik rubriik sellest, et oma sõbrad on kõige etemad.

.
Pühapäeval ja esmaspäeval käisime siis päevavalges Tower Bridge’i, parlamendihoonet, Westminster Abbey’t, Wood Greeni jms üle kaemas. Thames’i kaldal sai piknik tehtud, parlamendihoone taga hundiratast harjutatud. =) Bussiga kuskilt pimeduses koju kärutades naersime nii, et kõhulihased haiged, meenutades vanu nalju nagu ‚Ahaa-ahaa-mul arengupeetus’ jms. Üks uus arenes ka, alguse sai nendest:
Jehova whitnesses: Knock-knock life is shit!
Krishnas: Life is shit hare hare ding ding.
Rastafarians: Let’s smoke that shit!
Erinevad usukäsitlused siis, rohkem ei jäänud meelde. Hõkhõõmm. Meil tekkis sellest kohe hare hare bling bling. Hiljem võis hare millegagi asendada, nt coffe coffe bling bling. Iiiiiiiilgelt naljakas oli noh. Liisu oskab hästi neid liigutusi ka juurde teha. =D

.
Esmapäeva õhtul või õigemini öösel tuli Liisu Victoriasse viia. Uuuuuhuhuhuhuhh, kus me saime bussi oodates külmetada. Victorias oleks äärepealt üks äpardus toimunud, aga pealt kuulaime on vahel kasulik asi ja tänu teisele neiule jagatud juhatustele leidsime ka meie bussi väljumise koha üles. =D Tagasi koju minnes sain ka nii hirmsasti külmetada, et eluisu kadus ära. Aga kummaline oli, et ei olnud sellist meeletut kurvastusehoogu. Ei olnud tunnet, et kohe nii kaua nüüd ei näe ja nii. Ma ei tea, oli loomulik, nagu oleks Tartu bussi peale saatnud vms-st. Nüüd oli kolm päeva rohkem aega, kui vist viimase paari aasta jooksul kõrvuti linnades elades on olnud. =) Nii et ma olen megarahul. Oma sõpradega on kõigemegalahedam asju teha. Kõik tundub loomulik ja hea ja äge. =) Pealekauba saab hunnikuga Eesti nodi ka, hihii.
Ohjeerum, ma oleks juba peaaegu ära unustanud. Liisu kinkis mulle teesärgi kirjaga ‚Ma tahaksin, et ma näeksin välja nagu lepatriinu’, mis on eestikeelne variant meie kunagisest ingliskeelsest naljast. Kollane ja puha. Iiiilgelt vahva. =)

Kunagi saab ehk pildiblogi ka teha. Hetkel ei saa uploadida.Aga vahepeal on veel olnud naljakaid õhtuseid kõnesid Genfist, rohkeid suveplaanide tegemist, trennide vahelejätmist, uue pluusi nautimist, ajapuudust, töötegemist, vihastamist, elu üle järele mõtlemist, õnnelik olemist, uute pükste kohvrist avastamist, koristamist, kokkamist, kondamist. On olnud meeletult hea nädalavahetus.

Täna üks neiu küsis mu käest, et ma kas ma olen õnnelik. Et ma kunagi küsisin tema käest. Tunnistasin ausalt, et ei ole sellele enam ammu mõelnud, et kas ma olen õnnelik või mitte. Järelikult ei ole olnud vajadust mõelda. Kui sa oled õnnelik, siis sa ei mõtle asjade peale. Nüüd mõtlema hakates olen küll jah. Siin ei ole igav, siin arendad ennast igal sammul. Ja kõik see pask, mis siin on (noh, kõik need asjad, mille pärast ma halan), on kudagi ... noh... asja huvitavaks tegev. See nagu arendab sind kogu aeg ja ei teki mandunud tunnet. Ma tean, et ma olen oluliselt õnnelikum, kui Eestis pikemat aega olin. Ja see ei ole selline illusoorne õnn, vaid päris, sest siin õpin ma elult asju enda jaoks.

.

Viva La London!